Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Küüditatu unistus: saaks ära kodumaale

Räpina apteeker Malle Rätsep sündis Siberis. Foto: Ülle Harju

14. juunil meenutavad sajad küüditatud üle Eesti neid saatusekaaslasi, kes puhkavad kas kodumaa või Siberi mullas.

„Vanavanemate kohus on oma minevikku meenutada ja sellest lastelastele rääkida,” ütles Räpina apteeker Malle Rätsep, kes on sündinud Tšerlaki alevi samanimelises rajoonis Omski oblastis 1952. aastal. „Teisalt ei tohi me kõiki ebaõnnestumisi karmide aastate kaela ajada,” lisas ta.
Tema vanema tütre pojad Hendrik ja Herman teavad, miks vanaema nii kaugel sündis, kuidas seal elati ja kuidas kodumaale naasmise järel tuli elu otsast alustada. „Olen poistele juhtunut järk-järgult rääkinud, kõike on veel vara rääkida,” märkis ta.
Malle isa Gustav Kadak koos vanematega küüditati Savimäe külast Ahja vallast ning esimese abikaasa kaotanud ema Linda-Armilda Arjokese koos kaheksakuuse tütrekesega Mehikoorma külast Meeksi vallast 1949. aasta märtsis.
„Ilmselt pandi mu vanavanematele süüks, et nende pojad Gustav ja Hando võitlesid sakslaste poolel ja olid Omakaitses, August metsas ning noorem poeg Aksel oli peidus, nende kolm õde olid ka nimekirjas, kuid pääsesid,” meenutas ta ja lisas August kadus vangistamise järel jäädavalt.
Gustav Kadak võitles viimases sõjas sakslaste poolel ja kaotas Kärevere lahingu tagajärjel jala, kuid see teda Siberi-teest ei päästnud. Linda-Armilda Arjokese esimene abikaasa oli metsavend.
Malle vanemad kohtusid Siberis ja alustasid seal ühist eluteed.
Oma kadunud isa meenutab ta vaid heade sõnadega: „Imetlen siiani isa visadust, tublidust, kõike hingega tegemist, ettenägelikkust ja seda, et ta ei vandunud millelegi alla, kuigi kõndis jala kaotamise järel elu lõpuni karkudega.”
Kodust väljasaatmise hetkel võtnud Gustav Kadak kaasa ka kingsepa tööriistade kasti, mis aitas Siberis leiva lauale.
Siberis ehitati mätasmajake ja rajati juurviljaaed. Malle oli nelja-, õde Maire pooleaastane, kui nad vanemate ja vanaemaga 1956. aasta oktoobris tagasi tulid. Paraku sai 82aastane vanaisa Kusta seal insuldi, millest ei paranenud, ja jäi Siberi mulda puhkama.
„Teadsin seal kodumaast vaid tänu vanaema Anna lauludele ja juttudele kodust, millest tänini on valusalt meeles sõnad „Saaks ära kodumaale”.
Kodumaal leiti peavarju ema vanemate juures, kuid ettevõtlik isa hakkas kohe Räpinas tollases teeninduskombinaadis tööle ja sugulaste abiga perele Räpinasse maja ehitama, kus tütar Malle elab siiani.

Ülikooli järel apteeki

Malle Rätsep ei mäleta, et keegi oleks õpinguaastatel midagi halba tema mineviku kohta öelnud. „Ülikooli võeti ikka eksamite alusel. Üks ootamatu, kuid siiani ebameeldivana meenuv vestlus oli dokumentide sisseandmisel, kus minult päriti muu hulgas, miks olen Siberis sündinud,” meenutas 1975. aastast Räpina apteegis proviisorina töötav naine. 1993. aastast juhib ta sama apteeki.
Kui ta sai esimese passi, küsitud, et miks ta sündis Siberis. „Miks peab seda noorelt inimeselt küsima,” imestas ta ja lisas, et alles hiljem kuulis ta isalt pere väljasaatmise lugu.
Kuna pere elas Räpinas, kus kõik kõiki teadsid-tundsid, ei meenutanud keegi apteegis nende Siberi-aastaid.
„Kui eestlased ei oleks Siberist tagasi saanud, oleks minust sealgi apteeker saanud,” oletas ta. Siberis külas käinud tädi rääkinud ikka hiljem, et ta olla juba Siberiski kogu aeg midagi topsides seganud.
„Mälestusüritustel käin alati nii oma vanemate kui ka kõigi Siberisse jäänute mälestuse alleshoidmise nimel,” lausus Malle Rätsep.

Kagu-Eestis meenutatakse

Memento Valgamaa ühenduse esimees Enno Kase ütles, et maakonna mementolased kogunevad Säde parki kodust ilmajäetutele pandud mälestuskivi juurde, kus peetakse mälestuskõned, asetatakse pärjad ja süüdatakse küünlad. Peale seda saavad kohaletulnud omavahel juttu ajada.
„Meil on tavaks märtsiküüditamise mälestuspäeval koos istuda, sest siis on enam aega,” sõnas Kase, kes peab mementolaste ühiseid jutuajamisi vajalikuks.
Memento Võrumaa ühenduse esimees Silver Sild ütles, et täna kogunetakse küüditatute mälestusmärgi juurde Võru raudteejaama kõrvale, kus peetakse mälestuskõne, asetatakse pärjad ja süüdatakse küünlad.
„Koosistumist meil ei ole, sest võrreldes saatusekaaslastega Põlvamaalt on meie inimesed eakamad, vaid paar on nooremad ehk Siberis sündinud,” sõnas Sild.
Põlvamaa mementolased kogunevad leinapäeval esmalt Põlva Maarja kirikusse, kus õpetaja Toomas Nigola peab päevakohase jutluse ja esineb kohalik kammerkoor Maarja.
Põlva vallavalitsuse esindajatega meenutatakse leinapäeva ja asetatakse pärjad Vabadussõja mälestusmärgi ette. Üritus lõpeb koosistumisega.
Küüditamisel saadud hingelised läbielamised on paljudel lõplikult lahti rääkimata. „Siberi kaaslastega koosistumisi ongi tarvis juhtunu paremaks mõistmiseks,” ütles Roman Parmas, Põlvamaa mementolaste juht.
Läbielatut tuleb mäletada ja järeltulevatele põlvedele edasi anda. „1940ndate algusaastatel jättis meie vaimne eliit, kelle elutöö oli samuti Eesti arengule pühendatud, oma elu ning tänu ka neile saame Eesti 100. sünnipäeva tähistada,” rääkis Parmas.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 14/06/2018 09:54:19

Lisa kommentaar