Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Külaliikumises peitub jõud

Monika Rogenbaum. Foto: erakogu

Haldusreformist saab peagi kaheksa kuud. Lühike aeg, millesse on mahtunud rohkem kui palju. Omavalitsuste võimekuse kasv, kiirem, asjatundlikum ning professionaalsem asjaajamine, kodaniku- ja lahenduskeskne lähenemine on märksõnad, millesse ma kindlalt uskusin, kui aitasin oma koduvallas ette valmistada ühinemist.
See oli päris suur koormus, sest lisaks igapäevatööle tuli lühikesel perioodil päevakavadesse mahutada tihedalt koosolekuid ja intensiivset tööd dokumentidega. Tulemus sai keskmiselt hea: Valga linn ühines oma tagamaa ehk Taheva, Karula, Õru ja Tõlliste vallaga ning tekkis üsna loogilistes piirides tervik – keskuse ja tagamaaga Valga vald. Tõsi, sellest tervikust ei jookse läbi kuigi palju aja- ja kultuuriloolisi sidemeid, aga eks elu ongi edasi läinud ning tänapäeval on inimeste käimised juba uued rajad sisse tallanud.
Uus vald tõi kahjuks kaasa uued ja ootamatud reeglid ning mustrid. Jäik jaotus koalitsiooniks ja opositsiooniks, poliitilised töökohad omadele, vallavõimu poolt kodanike küsimustele ja taotlustele vastamata jätmine (30 päeva asemel saabub vastus 100 või isegi 200 päeva pärast) – see on nüüdseks reaalsus ja argipäev, mis põhjustab käegalöömist, hirmu, segadust.
Olen korduvalt kuulnud kõrgetelt ametnikelt ja juhtivatelt poliitikutelt, miks maapiirkondadesse ei ole vaja näiteks ühinemislepingus kokku lepitud täiskohaga noorsootöötajaid. Argument on olnud ehmatavalt ülbe: maal ei olevat lihtsalt noori ja sinna ei ole põhjust raha kulutada.
Teega seotud mure kurtmise peale on inimene saanud ametnikult vastuseks, et sellega ei asu vallavalitsus tegelema, sest konkreetne tee puudutab liiga väikest hulka valijaid ning võimu fookus on ikka seal, kust on rohkem hääli püüda. Tegemist olevat lihtsa matemaatikaga.
Mul on olnud tõesti väga raske selle kõigega harjuda ja ma ei tea siiani, kas ja miks peakski.
Olen isiklikult sügavalt kogukonnausku. Elupõlise harglalasena tean, kui palju suudab kogukond teha ja luua ning milline side külades valitseb. Eks see tuleb mingis osas veel maarahva elulaadist ja -filosoofiast, mis kannab edasi oma kandist ja rahvast hoolimise vaimu. Teisest küljest ka praktilisest paratamatusest – teenused ja võimalused muudkui kaugenevad ja kui ise käiseid üles ei kääri ja ette ei võta, siis ei jää meile peagi midagi alles.
Maal elamine tähendab vastutuse võtmist nii enda kui kogukonna eest. Kõiki on vaja ja igaühe panus loeb. Enne valimisi ei ole küll keegi midagi vastupidist väitnud – väga valjul häälel räägitakse lausa üksteisest üle, kuidas maaelu loeb ja kogukondi tuleb toetada. Reaalsus on selles osas vähemalt Valga vallas üsna omapärane. Olen vallavolikogus kaitsnud küla- ja asumiliikumise komisjoni loomise vajalikkust ja näinud, kuidas selle vastu tõusid suurema osa koalitsiooniliikmete käed. Ausalt, seda olukorda ei oleks ma ühinemist ette valmistades iial osanud ette kujutada.
Olin kuulnud küll, kuidas koalitsioon võib teerullina liikuda, ja eks ma olin seda juba ka mõned kuud päris lähedalt näinud, aga see samm oli minu jaoks ikkagi võrreldav haamrilöögiga pähe. See sai punaseks jooneks, kust ma enam ei leidnud ega otsinudki endas jõudu püüda mõista. Praeguseks tuleb siiski tunnistada, et kukesammudega on Valga valla võimsad püüdnud olukorda klattida. Kahjuks ei suuda ma veel uskuda, et neil on ootamatult tekkinud siiski soov asuda küla- ja asumiliikumist toetama. Edasiviivaks jõuks on pigem võimalik ebameeldivus, et nimetatud teemat tuleb hakata menetlema, kui vähemalt üks protsent hääleõiguslikke elanikke selleks oma nõude esitab.
Muidugi võib öelda, et mis vahet on kassi värvil, kui ta hiiri püüab – tulemus loeb. Aga nii mustvalgelt ei ole võimalik inimestega asju ajada. Äärmiselt oluline on ka protsess, tunded, uskumused, motiveeritus jms. Kaasamine ei ole tegelikult tühi sõna.
Valga vald on piisavalt suur, et läbimõeldult arendada kogukondadega toetavat koostööd. Selleks on vaja teatud hulk regulatsioone, et kõigil oleks võimalik aru saada, kuidas asjad käivad. Need peaksid sündima kogukondade ja vallavõimu koostöös, et oleks tagatud paberisse raiutud normide omaks võtmine ja rakendamine.
Liikumine ausa ja avatud asjaajamise poole tuleks kiirelt ette võtta, sest üht nüüdisaegset valda ei kaunista Valga vallas tõestisündinud lugu: koalitsioonipoliitik esitas vastuavalduse talle ebasümpaatse mittetulundusühingu taotlusele, tehes häbenemata ettepaneku ühingu toetust poole võrra kärpida. Vastuavaldus läks kenasti läbi, kuigi vastavat arvamusvooru ei olnud kuskil välja kuulutatud.
Aus oleks mäng olnud siis, kui kõik soovijaid saanuks arvamust avaldada, kas, kes ja kui palju vallaeelarvest mittetulunduslikuks tegevuseks toetust peaks saama ja kellelt tuleks see hoopiski ära võtta.
Arusaadav, et uued vallad alles seavad atra ja paljutki võib panna uue olukorra arvele. Aga mitte siiski kõike ei ole võimalik haldusreformiga õigustada. Tahtmises on siiski väga palju kinni. Selle kaheksa kuu jooksul ei ole Valga vallavolikogusse Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonilt jõudnud mitte ühtegi küla- ja asumiliikumist, külavanemate tegevust ega mittetulundusühenduste toetamist reguleerivat korda.
Koalitsioon ei näe teemas kahjuks piisavalt prioriteetsust ja ilmselt nii mõnedki juhtivpoliitikud loodavad lihtsalt, et see teema vaibub. Mulle on otse öeldud: „Küllap sa peagi ära väsid“ ja „Avalda oma meelt Facebookis, kui tahad, meid see ei huvita.“
Aga mina usun järjekindlusesse. Kui üks uks läheb kinni või tee saab otsa, siis tuleb leida teine viis. Vald ei kuulu siiski kitsale kildkonnale, see on vallarahva oma. Ja kuna siiani ei ole peale mõne Valga juhtpoliitiku ja ametniku mitte keegi väljendanud arvamust, et küla- ja asumiliikumine on tarbetu ning vallal pole põhjust sinna oma ressursse suunata, tuleb rauda taguda ning kogukondade kasutegurit vallavõimule ikka ja jälle selgitada. Tuleb koostöökohad vallaga üles leida ning piirkonda teenima panna.
Kogukonnad muidugi leiavad oma teed üles ja teevad oma teod ka vallata ja küllap isegi hoolimata vallast ära, aga kas vald saab seda endale lubada? Kas meil on üle mõni hea idee, tegus inimene, vastutust võttev külaselts? Kas meil on üldse keegi üle? Mina ei usu.

 

 

Autor: Monika Rogenbaum, Valga Vallavolikogu liige, endine Taheva vallavanem
Viimati muudetud: 21/06/2018 10:40:54

Lisa kommentaar