Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Teatriselts, mis tõmbas küla käima

Lutsu küla kuuemeetrine pink, millel istub pingimeister Aigar Lõhmus, seisab „Teeme ära!” talgutel osalenud külarahvas. Foto: Lutsu küla

Põlvamaal Lutsu külas tegutsev Lutsu Teatri Selts on lisaks viie tegutsemisaasta jooksul väljatoodud lavastustele tõmmanud käima ka kohaliku kogukonna ning päästnud ära ühe põlise Põlvamaa talu.

“Kujutage ette, selles talus elas ja töötas kunagi tugev eesti talupere ja kui ei oleks külateatrit, siis poleks praegu sellest talust enam midagi alles,” tõdes Lutsu küla südames asuva Prantso talu hoovi üleaedne Ennu Tobreluts.

Ennul on Prantso taluga oma suhe: teab ta ju kõiki selle talu asukaid ning ta nägi ära ka aja, mil talu tühjaks jäi ja taluhoovis, kus ka Ennu poisikesena ringi silkas, võttis võimust võsa.

Prantso talu järglaste hulka kuulub aga ka Lutsu külavanem, põllumees Janno Rüütle, kes on juba pikki aastaid tegutsenud harrastusnäitlejana, löönud kaasa paljudes suvelavastuses ning suisa teleseriaalides.

Ühes suvelavastuses osalemine andis Janno Rüütlele aga mõtte luua oma teater ning 2013. aastal loodigi Lutsu Teatri Selts, mis juba järgmise aasta suvel tõi Prantso talu õues vaatajate ette Jaanus Tordiku “Rummu Jüri ehk Tamasseri rauad“. Tükk naerutas publikut Lutsu külas kahel suvel ja pälvis Tarbija24 lugejate küsitluse põhjal 2014. aasta parima suvelavastuse tiitli.

“Kuna minu vanaema on ka pärit sellest talust, siis soovisin ise kunagi Prantso talu ära osta, kuid pärijad polnud nõus talu müüma. Küll aga lubasid nad talu kasutada külarahval ja teatriseltsil ning nüüd ongi juba viis aastat Prantso talu õuel toimunud etendused,” rääkis teatri produtsent Janno Rüütle.

Külarahvas tegi omal jõul taluõuel ära suure töö: võeti maha võsa, kõpitseti hooneid, taastati lagunenud maakivimüür ning kõige selle tulemusel on uuele elule äratatud kunagine talu, mille ajahammas oleks muidu võinud lihtsalt olematuks pureda.

Kuna Prantso talu kõrval laiusid Peri POÜ maad, ostis külarahva loodud MTÜ Lutslased tüki maad suurtootjalt ära ja külarahvas rajas sinna külaplatsi, maa ostuks vajamineva raha annetasid külaelanikud. Lutsu küla on seega üks väheseid külasid Eestis, millel on päris oma kinnistu.

Naabrimees Ennu käib aeg-ajalt Prantso talu hoovis jalutamas. “Õhtuti on siin kõikehõlmav vaikus,” mõtiskles ta. “Elu talus küll pole, kuid hooned on püsti ja vähemalt suviti on taluhoov rahvast täis.”

Piimasupiklubi ja kuuemeetrine pink

Et Prantso talu on küla südames, liigub seal rahvast ka muudel aegadel kui pelgalt etenduste või proovide ajal. Nii peatub seal igal reede hommikul autolahvka ja et külarahval oleks mõnusam oodata, ehitas kohalik mees Aigar Lõhmus kuue meetri pikkuse pingi, et kõik ootajad sinna ilusti ära mahuksid.

“Viimasel talgupäeval paigaldasid mehed selle uhke pingi ning toimus ka pingi pidulik avamine ja puha. Pingi kõrval olev piimapukk on samuti külarahva valmistatud. Ehituse käigus sai iga külaelanik pukki lüüa oma naela,” rääkis külavanem.

Aga ka see pole veel kõik. Külarahva tihedast läbikäimisest annab aimu samuti ainulaadne Piimasupiklubi, mis koguneb iga esmaspäeva õhtul Ennu juurde. Süüakse piimasuppi ja arutatakse ilmaasju. Millest täpselt jutt käib, seda külanaised ei tea.

“Igatahes kõik sinna ei pääse, see on selline kutsetega värk, sinna pääsevad vaid mehed, keda Ennu kutsub,” muigas külavanem ja lisas, et isegi teda pole veel kordagi kutsutud.

Paari nädala pärast muutub Prantso talu hoov aga jälle rahvarohkeks, sest teatriselts toob sellel suvel lavale Olavi Ruitlase kirjutatud ja Merle Jäägeri lavastatud võrokeelse tõsieluparoodia “Viimsepäävä läüge”.

““Viimsepäävä läüge” on komöödia, kus räägitakse tõsistest asjadest. Näiteks kuidas jääda rahvana alles inimestest tühjaks jooksnud maapiirkondades, kus annavad tooni tööpuudus ja odav Läti alkohol ning kus pole korralikku poodigi,” rääkis produtsent Janno Rüütle.

Teatrietendus toob omajagu elevust külla, kuna paljud külaelanikud on kaasatud teatritükki näitlejate või taustajõuna. Nii näiteks annab Ennu oma maa teatrilistele parkimisplatsiks ning auväärt vanahärral oli ka väikene roll külateatri esimeses etenduses.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti "Elu kahe maailma piiril II" raames.

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 21/06/2018 10:52:14

Lisa kommentaar