Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Särtsaka neiu hoogsad tegemised rahvamajas

Kinne-Riin Reest. Foto: erakogu

Punased püksid ja juuksed ning laialt naeratav nägu on esimesed asjad, mis Vastseliina rahvamaja juures Kinne-Riin Reestiga (23) kokku saades silma jäävad. Tantsuõpetajana alustanud särtsakast ja andekast tütarlapsest sai peagi rahvamaja kunstiline juht.

Kinne-Riin on ses ametis olnud natuke üle kahe aasta, kuid tantsuõpetaja oma viiele tantsuringile viimased kolm aastat. Teist aastat kirjutab ja lavastab ta rahvamajas muusikalisi näidendeid ning juhendab koos Vastseliina muusikakooli trummiõpetaja Ermo Talvikuga näiteringi.
Kinne-Riinil on Vastseliina rahvamajas mudilaste tantsurühm, 1.–4. klasside tantsurühm Üks, 5.-6. klasside tantsurühm Tretton, 7.–12. klasside tantsurühm Varförinte ning täiskasvanute loovtantsurühm.
„Me keskendume põhiliselt loovtantsule. Tundide eesmärk on loovuse ja keha liikumise arendamine,“ ütleb Kinne-Riin. Asjaosalised nimetavad ise seda vabatantsuks, mis kujutab endast ikkagi nüüdistantsu, aga nad proovivad ka teisi tantsustiile, selgitab ta. Kinne-Riin arvestab tantsuõpetaja töös oma juhendatavate soovidega. „Minul endal on põhiline kaasaegne tants, aga kuna noored tahavad ikka show’d, hiphoppi ja kõike muud, siis me teeme muud ka.“
Kinne-Riin alustas näidendite kirjutamist juba Kanepi gümnaasiumis käies. Ta ei mäleta küll täpselt, kuid arvab, et see oli kuuendas klassis, kui põhikooli klassijuhataja, eesti keele õpetaja Tähte Tagel leidis sahtlisse kirjutatud näidendi ja ütles, et see on päris hea, selle võiks lavale tuua. Järgmisel aastal kirjutas Kinne-Riin samuti näidendi ning üheksandas sai ta olla juba lavastaja rollis.
Kinne-Riin räägib: ”Koolis käies ei hinda me seda, kui palju näeb õpetaja vaeva õpilasega, kui palju ta panustab oma aega noorte arendamisse. Kuid nüüd ma mõistan, et arvatavasti ilma selle õpetajata ei tegeleks ma praegu näidendite kirjutamise ja lavastamisega.”
Noarootsi gümnaasiumis jätkas Kinne-Riin näidendite kirjutamist ja lavastamist. “Minu Kanepi-kodu naabrite tütar elab Rootsis ja nad tulid koos mehega Eestisse külla. Kuulsin neid omavahel rootsi keeles rääkimas ja mõtlesin, et seda keelt tahan ka mina õppida,” meenutab Kinne-Riin. Noarootsi gümnaasiumist oli talle rääkinud füüsikaõpetaja ja sinna minek muutus Kinne-Riini kinnisideeks. Kuna kooli sisse saamine oli neiu teada keeruline, hakkas ta väga korralikult õppima. Kinne-Riin ütleb, et alati kui ta midagi saada tahab, pingutab ta, et seda saada. Gümnaasiumi ajal käis Kinne-Riin oma näidenditega ka kooliteatrite festivalil.
Vastseliinas tahtis Kinne-Riin esialgu alustada ainult näiteringiga, kuid kuna ses paigas on muusikaliselt hästi andekad lapsed, otsustasid nad Ermo Talvikuga hoopis muusikalide kasuks. Kinne-Riin nimetab neid näidendeid muusikalideks, kuid selgitab, et pigem on need muusikalised lavastused. Muusikalis on laul, tants ja tekst võrdsel kohal, kuid tema lavastustes on tekstil suurem kaal kui lauludel.

Lavastuste sünd
Kinne-Riin ei saa end lavastusi looma sundida. Talle on oluline idee olemasolu. „Ma ei saa sundida, et ma nüüd lähen ja teen seda. Siis ma võin aasta aega oodata ja ma ei hakka seda nagunii tegema,“ räägib Kinne-Riin. Kuid kui mõte on olemas, paneb ta kõrvaklappidesse mängima Michael Jacksoni loo „Earth Song“ ning võib niimoodi kasvõi kuus tundi järjest arvuti taga istuda ja kirjutada.
Eelmisel aastal korraldasid nad rokilaagrit ning siis oli lavastus suuresti loodud filmi „Camp Rock“ ainetel, mida Kinne-Riin on palju näinud. Sealt tuli lavastuse põhi ja seda oli neiu sõnul küllaltki lihtne kirjutada. Selle aasta muusikaline lavastus on Kinne-Riinil valminud juba gümnaasiumis. 11. klassis käis ta sellega ka kooliteatrite festivalil. Nüüd kirjutas ta selle ümber muusikaliseks lavastuseks ehk pooled osatäitjad tuli ära võtta ja pooled juurde kirjutada ning tekst Vastseliina näiteringi noortele sobilikuks muuta. Samuti kasutati sel aastal originaallaule, mille on kirjutanud Ermo Talvik.

Töö noortega
Kinne-Riin nimetab oma lavastuses osalevaid noori imelisteks. Sel aastal lööb kaasa 28 noort, kes Kinne-Riini sõnul on kõik väga olulised, olenemata sellest, kui suurt rolli nad kannavad. Lavastuses on peaosa Kärt Karrol ja Priit Ojaotsal, sõnaline peaosa aga Mari-Ann Paadil. Ta ütleb, et suuremad rollid saavad ikkagi need noored, kes ka laulavad, sest tegu on ju muusikalise lavastusega. Väga tähtis on ka lavastuse jaoks kokku pandud bänd: Jorma Väster trummid, muusikaline juht Ermo Talvik kitarr, Iris Adelia Sikk ja Krete Rutov viiulid, Triinu Tuvike klaver ning Mirle Zeiger basskitarr.
Kinne-Riin ütleb, et ei ole võimalik sõnades kirjeldada, mida töö noortega talle annab. Ta on enda sõnul hästi energiline inimene, kes kogu aeg millegagi tegeleb, ning kogu ta energia tulebki noortelt. Kinne-Riin kirjeldab olukorda, kuidas ta ükskord läks paha tujuga tantsutrenni ning kõik tema tantsijad jooksid teda korraga kallistama ja ütlesid, et ta peab olema rõõmus ja ei saa olla pahane. “No ja saagi olla, sest see ei ole võimalik,” tunnistab Kinne-Riin. Noored teevad Kinne-Riinist Kinne-Riini. Kui ta noortega ei tegeleks, siis oleks ta niisama kunstiline juht, korraldaks üritusi ja koordineeriks rahvamaja ringide tööd.

Kolm publikurohket etendust
Alguses on muusikalise lavastuse teksti- ja lauluproovid eraldi. Lisaks sellele tehakse veel liikumisproove. Kinne-Riiniga on noortel tekstiproovid ning Ermo juures käivad nad laulmas. Kui mõlemad pooled on enam-vähem paika saadud, tehakse proove koos. Kinne-Riini sõnul on proovideks raske leida ühist aega, mis kõigile sobiks.
Selle suure töö tulemusena on aga Vastseliinas antud kolm etendust, kus on olnud palju publikut ning tagasiside väga positiivne. Selleaastase lavastuse teemaks on surm. Kinne-Riini sõnul käsitletakse seda Eesti ühiskonnas väga vähe ja see võib olla üks põhjus, miks see inimestele väga hinge läks. Lavastuses räägitakse palju ka sõprusest ja sellest, kui tihti me ütleme oma sõpradele aitäh selle eest, et nad olemas on.

Kui Kinne-Riinil juhtub olema vaba aega, meeldib talle kalal käia. Kinne-Riin tõdeb, et kahjuks ei ole seda ammu olnud. Lisaks on talle oluline sõpradega aega veeta. „Kui seltskond on hea, ei ole vahet, mida sa teed, peaasi, et sinu kõrval olevad inimesed on sinu jaoks olemas,“ ütleb ta.
Sügisel plaanib Kinne-Riin taas õppima minna ning tema valitud eriala on jälle seotud inimestega, kellega ta iga päev kokku puutub. Ta tahab sügisel alustada Tallinnas noorsootöö õpinguid.
Kinne-Riin ei tea veel, kas nad järgmisel aastal Vastseliina noortega lavastuse teevad, sest toimub laulu- ja tantsupidu ning siis tuleb keskenduda rohkem laulu- ja tantsuproovidele ja ta ei taha, et noorte koormus liiga suureks läheks.

 

Autor: Kelli Aia
Viimati muudetud: 21/06/2018 10:54:56

Lisa kommentaar