Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Kuidas ma tasuta ühistranspordiga tööl käisin

Katrin Volman. Foto: erakogu

Meil on nüüd tasuta ühistransport! Maainimestele on antud võimalus käia oma kodust tööle, ilma et selleks peaks perekonnas pidama kaht isiklikku autot või kulutama märkimisväärse osa palgast bussipiletite peale, kiidab valitsus.
Minul on kodust tööle 11,5 kilomeetrit. Autoga sõites kulub selle maa läbimiseks 14 minutit. Laias laastus maksan tööle ja tagasi koju sõidu eest 3 eurot päevas, kui arvutada auto kütuse kuluks 10 liitrit 100 kilomeetrile ja kütuseliitri hinnaks 1,3 eurot.
Kui on tavapärane lasteaiahooaeg ja vaja enne tööle jõudmist ka lapsed lasteaeda ära viia, siis mõistagi nii kiiresti tööle ei jõua, aga kuna lasteaed on juba suvepuhkusel, otsustasin järele proovida, kuidas maainimene maakonnakeskusesse tasuta ühistranspordiga tööle jõuab.
Mul algab tööpäev kell kaheksa ja lõpeb kell viis, reedeti lõpetan kell pool kolm. Üsna tavapärane tööaeg. Pühapäeva õhtul avasin internetilehe peatus.ee, et seada paika plaanid esmaspäevaseks sõiduks. Lähim bussipeatus asub 3,3 kilomeetri kaugusel Punsakul. Sisestasin otsingumootorisse alguspunktiks Punsaku ja lõpp-punktiks Võru. Ekraanile ilmus kuus rida bussiaegu. "Ohoh!" rõõmustasin nii rohkete võimaluste pärast.
Lähemalt uurides selgus, et esmaspäeva hommikul ei olegi võimalik bussiga Võrru saada. Esimene buss väljub alles peale lõunat. Algus polnud just paljutõotav.
Esmaspäev. Kallas vihma, soojamõõtja näitas üheksa kraadi. Ausalt öeldes oli päris hea meel, et ei pidanud hakkama kolme kilomeetrit bussipeatuse poole kõndima, vaid sain maja eest autosse hüpata ja veerand tunni pärast kontoris olla.
Teisipäev. Teisipäeva hommikul on Punsaku peatusest juba bussiga võimalik Võrru saada. Päris kaheksaks küll tööle ei jõua, sest esimene buss väljub alles kell 8.19 ja jõuab kohale kell 8.32.
Õhutemperatuur on pluss 12, ei saja. Google Maps arvutas välja, et teekonna läbimiseks kulub 40 minutit. Tahtsin ikka pisut varem kohal olla: äkki tuleb buss enne õiget aega ja siis jääksin üldse maha. Hommikul oli aga toimetamist nii palju, et sain kodust välja alles kell 7.40.
Hakkasin siis hoogsalt astuma ja tempot tegema, nii et higi voolas ja pale punetas. Jalga olin pannud heaga sporditossud, vahetuskingad pistsin käekotti. Bussipeatusesse jõudsin isegi kolm minutit enne bussi saabumist.
Go Busi sinise mikrobussi uksel seisiski silt "Tasuta". Bussijuht tervitas sõbraliku naeratusega. Küsisin siis, et kas kunagi ammu ostetud Tallinna ühiskaart ka siin kehtib. "Kehtib," muheles bussijuht ja tema näos oli näha kerget muiet, et näe, inimene ongi tasuta ühistranspordi peale kohale tulnud.
Valideerisin oma kaardi. Bussis istus enne mind kuus inimest, tee peal tuli peatusest juurde veel üks, nii et Võrru sõitis meid kaheksa. Hommikusest sportimisest õieti maha jahtuda küll sõiduks kulunud 13 minutiga ei jõudnud. nii et astusin bussist välja, nuusutasin kaenlaaluseid, väga hullult ei haisenudki, tõotasid tööpäeva vastu pidada küll. Kontorisse jõudsin 8.42.
Kui bussiga pead liikuma, siis ei saa tööl ka nii, et lõpetad oma asjad ära ja alles siis hakkad koju minema. Lahkusin kontorist pool viis, buss väljub Võru bussijaamast kolmveerand viis.
Ma polnud aga siiani veel kordagi Võrust kuskile liinibussiga sõitnud. Korra on kellegagi jutuks olnud, et maakonnaliinibussid väljuvad bussijaama kõrvalt tee äärest. Nii sammusin bussijaama hoonest mööda teeäärsesse peatusesse, aga selgus, et buss sealt küll ei välju. Läksin kärmel sammul 350 meetrit järgmise bussipeatuse juurde. Seegi polnud õige koht. Jooksin tagasi bussijaama, õnneks oli bussiuks veel avatud ja jõudsin viimasel hetkel peale, jällegi läbihigine ja puna palgeil. Bussis oli peale minu veel viis inimest. Aga selles bussis kaardi valideerimise seadet polnud ja nii väljastas bussijuht mulle paberil nullpileti.
Punsaku peatusest koju otsustasin lõigata läbi metsa. Tee algas liivakarjääri äärest, kus keelav silt karjääris viibimise kohta. Jäin lootma, et üksiku jalakäija peale vahest ikka ei pahandata. Ilm oli võrratu, päike sillerdas puulatvades, õhk oli kuum. Noppisin tee äärest mustikaid ja maasikaid ning hingasin sisse mõnusat metsaõhku. Koju jõudsin kolmveerand kuueks. Koju jõudmiseks kulus sama aeg, mis hommikul bussi peale tulemiseks, kuigi teekonna pikkus oli tervelt 600 meetri jagu lühem. Eks see looduse nautimine võttis oma aja, aga see teeb ainult head!
Kolmapäev. Kraadiklaas näitas 13 pügalat. Lahkusin kodust kell 7.34. Kuigi eilne metsateeavastus lubas, et jõuaksin bussipeatusesse ka poole tunniga, läksin ikkagi varem, et ehk ei pea siis jälle üleni higisena tööle jõudma.
Metsa vahel valitses õnnis hommikune rahu, puudel sillerdasin ämblikuvõrgud ja hommikuse kaste piisad. Märkasin, et olen metskitsega sama rada kõndimas. Põõsast lendas kurja kraaksatusega välja mingi musta-valgekirju lind, ilmselt pahandas mööduva võõra peale. Männitüvele lendas rähn.
Äkki kuulsin eemalt oksade raginat ja kerge värinaga südames seisatasin, siis kostis urisev haugatus. See oli sokk, kes oma karja võõra eest hoiatas. Kui jõudsin liivakarjääri äärde, tõusis tiibade sahinaga kuskilt karjääri põhjast üksik sookurg. Hetk veel ja astusingi looduse imetabasest muinasjutust välja asfaldile. Mõnisada meetrit tuli veel bussipeatusesse kõndida, kohale jõudsin isegi 12 minutit enne bussi väljumisaega.
Buss hilines. Jõudsin juba pabistama hakata, et kas mäletasin ikka õigesti, et buss väljus teisipäeval ja kolmapäeval. Õnneks aitas nutitelefonist kontrollimine rahuneda. Neli minutit üle õige aja jõudis buss kohale. Bussis istus taas kuus inimest. Tee pealt kedagi peale ei tulnud, nii et jõudsime Võrru seitsmekesi.
Pärastlõunal pidin töö asjus olema Obinitsas. Sinna sõitsime kolleegiga koos asutuse autoga. Tagasiteel läksin maha Kääpa kooli juures, mis asub sobivalt nii Võru-Obinitsa vahel kui ka jääb koju viiva bussi teele. Bussis oli peale minu veel kaks täiskasvanut ja üks laps.
Neljapäev. Nagu selgeks oli saanud, oli hommikuse ühistranspordiga selleks nädalaks kõik. Sõitsin tööle taas autoga. Oligi vaja kitsedele ja kanadele tuua jõusööta, esimestele viis ja teistele üks kotitäis, mis teeb oma 150 kilo kokku, ja seda käeotsas kuidagi ära ei too. Lisaks perele toidukaup – viieliikmelise pere toidukotti ei viitsiks samuti niisama kolme kilomeetri jagu käe otsas tassida.
Mida ma siis tasuta ühistranspordist selle kahe päevaga võitsin? Säästsin kuus eurot, kahel päeval ei saastanud heitgaasidega loodust, tegin trenni, imetlesin kaunist loodust, aga tööleminekule ja kojutulekule kulus kolm tundi rohkem aega.
Kui on kaunid suvised ilmad ja aega on, siis on sellised pikad jalutuskäigud väga mõnusad, aga mis saaks vihma või lumega? Ja kui lastel on vaja ka veel lasteaeda ja kooli jõuda, siis nii väikestel selline pikk jalutuskäik ilmselt kõne alla ei tule.
Kellele siis meie külast tasuta ühistransport igapäevasteks asjaajamisteks võiks üldse sobida? Paar inimest on meil veel, kellele pole päevas kuus kilomeetrit kõndida ilmselt mingi probleem. See sobiks ka inimesele, kellel on aega ja kes elab üksi või siis kahekesi, et pole vaja suurte toidukottidega linnast tulla. Aga eakatele ja lastele ja suurtele peredele praegune ühistranspordikorraldus ei sobi.
Reede. Et aga viimane nädal enne puhkust tasuta transpordi valguses väärikalt lõpetada, otsustasin sõna "ühis-" asemel rohkem rõhku panna just sõnale "tasuta". Jah, tulin tööle tasuta ja sõitsin koju ka tasuta, kusjuures kohale jõudsin nii veerand tundi kiiremini kui bussiga tulles. Jah, tõesti, täiesti tasuta, isegi enda kui maksumaksja raha ei kulutanud! Jalgrattaga.

 

Autor: Katrin Volman, külaelanik Võrumaalt
Viimati muudetud: 12/07/2018 08:27:19

Lisa kommentaar