Kuidas me kaotame Eesti maksumaksja taskust miljardi

Kui poliitikutel ja tippametnikel on vaja päevakorrast maha saada mõni ebameeldiv teema, mis ei lange kokku nende huvide või poliitiliste eelistustega, kasutavad nad haruldase vilumusega nippi, mis meenutab lauamänguterminit kasutades snuukerdamist ehk kiipalli mängimist tupikusse, kus mängu jätkamine on juba ülimalt keeruline.
Viimase aja kõige küünilisem snuukerdamine sai osaks Põlva ja Valga haigla sünnitusosakondade sulgemisele. Tallinna kavandatakse 2025. aastaks 300 miljoni eurost uut Lasnamäe haiglat, kuid Valga haiglasse enam 250 000-eurost lisafinantseerimist ei leitud.
Maaelanikud maksavad samamoodi makse, kuid paljud avalikud teenused on nüüdseks muutunud isegi maakonnakeskustes kättesaamatuks.
Veebruaris tulid aga rahandusministeeriumi ametnikud lagedale uue infoga, et Eestil on võimalus end Eurostatis ELi tõukefondide toetuste taotlemisel ja rakendamisel jagada kaheks eraldi piirkonnaks: majanduslikult enam arenenud Tallinn ja Harjumaa ning muu Eesti. Ministeeriumi esialgsel hinnangul võiks Eesti sellega uuel finantsperioodil saada kuni 700 mln eurot rohkem ELi toetusi.
Õieti tõusis see teema üldse päevakorrale tänu leedukatele, kes otsustasid 2016. aastal valitsuse otsusega jagada Leedu kaheks mittehalduslikuks territooriumiks: Vilnius ja seda ümbritsev maakond ning ülejäänud Leedu. Leedu valitsuse analüüs ütles nimelt, et Leedu saaks üleminekupiirkonnana uuel finantsperioodil ELi toetusi vaid 4,1 miljardit eurot ehk toetus väheneks 2,7 miljardi euro võrra. Vaid kümme kuud hiljem võetigi vastu uus Euroopa Komisjoni määrus, millega kehtestati Leedus kaks territoriaalüksust.
Kuna aga eurotoetustest on Eestis kõige suurem kasusaaja just Harjumaa koos Tallinnaga, ühtlasi on see piirkond, kust tuleb kõige rohkem valijahääli, siis asuti kiiresti seda teematki snuukerdama.

Eesti kaheks jagamist asuti takistama suure valega
Rahandusministeerium asus kiiresti seisukohale, et lähtuvalt Euroopa Liidu statistikas kasutatava Euroopa piirkondade jaotuse (NUTS) aluseks olevast määrusest oleks Eesti jaotamine mitmeks piirkonnaks vastuolus kehtivate reeglitega.
Rahandusministeerium viitab siin 2003. aastal vastuvõetud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määrusele, mille järgi peab piirkonnas olema vähemalt 800 000 elanikku. Erandina võib mõne piirkonna rahvaarv olla küll väiksem, aga sellisel juhul peab riigi piirkondade rahvaarvu keskmine olema vähemalt 800 000.
Rahandusministeerium jätab aga üldsust teavitamata sellest, et sama määruse alusel on võimalikud ka erandid. Nimelt võidakse teatavate mittehalduslike üksuste puhul teha erand nendest piirmääradest eriliste geograafiliste, sotsiaal-majanduslike, ajalooliste, kultuuriliste või keskkonnaolude tõttu, eeskätt saartel ja äärepoolseimatel aladel.
Nagu kirjas, saab teha erandeid ka vaid sotsiaal-majanduslike näitajate kaudu. Samuti olen seisukohal, et tegu on Euroopa Komisjoni diskretsiooniotsusega, mille juurde ei kuulu sedavõrd kategoorilised väited. Ka Euroopa Komisjoni regionaalvaldkonna volinik Corina Crețu ütles 20. juuni Postimehe intervjuus „Volinik: Eesti kaheks jagamise peab otsustama valitsus“, et ennekõike on see Eesti valitsuse enda otsustada.
Terve Euroopa on tegelikult erandeid täis. Näiteks Tšehhi, Poola, Ungari, Sloveenia ja Slovakkia jaganud oma riigi territooriumi juba varem mitmeks eraldi piirkonnaks just sama eesmärgiga aidata riigi vähem arenenud piirkondi ELi keskmisele kiiremini järele. Üldjuhul on see tähendanud enam arenenud pealinna piirkonna eristamist ülejäänud riigist.
Vanadest liikmesriikidest on 11 riigis piirkondi, mille rahvaarv on alla nõutud piiri, näiteks Rootsis, Prantsusmaal jt. Või nagu ütles juba Shakespeare: „If there is a good will, there is great way“. Ehk maakeelde tõlgituna: kes tahab, see ka saab.

Harjumaa eurotoetustest ilmajäämisest
Teiseks takistuseks osutus käibele lastud vale, et Eesti kaheks jagamisel jääks Harjumaa ja Tallinn üldse toetustest ilma. Tõde on aga see, et toetused ei kao mitte ära, vaid ennekõike väheneb Euroopa Liidu poolne finantseerimise määr.
Rahandusministeerium on nüüdseks oluliselt korrigeerinud hinnangut selles, kui suur oleks võimalik kasu Eesti kaheks jagamisel: ainult 100 miljonit eurot. Kuid siingi eksitab ministeerium teadlikult avalikkust.
Tõsi, sellise arvuni võib ilmselt jõuda, kui võrrelda toetuste üldsummasid kahe eri variandi korral Eestile. Euroopa Komisjoni pakkumine uueks finantsperioodiks Eestile on ca 2,9 miljardit eurot, ja ilmselt olnuks siis Eesti kaheks jagamise korral see ca 3,0 miljardit eurot. Kuid millest rahandusministeerium üldse vaikib, on Eesti riigi omaosalus selles.
Kui käesoleval finantseerimisperioodil on Eesti tervikuna „vähem arenenud piirkonna“ staatuses (st meie SKT ostujõu standardi järgi elaniku kohta võrreldes ELi keskmisega oli seni alla 75%), ulatub ELi tõukefondide rahastus 85 protsendini ja Eesti riigi omafinantseerimise määr on 15%.
Uue finantsperioodi lävel on nüüd Tallinna ja Harjumaa jõukuse kasvu baasil kerkinud kogu Eesti statistiline keskmine asetamas meid „üleminekupiirkonna“ staatusesse, mis toob kaasa ka selle, et EL rahastab meid edaspidi vaid 55protsendilise määraga ja Eesti riigi omafinantseering oleks 45%. See seob ära täiendavalt meie riigieelarve raha, minu esialgsel hinnangul kokku kuni 900 miljonit eurot. Ehk meie „kaotused“ kokku ulatuvad miljardi euroni.
Kui Eesti oleks jaotatud juba praeguseks kaheks eraldi piirkonnaks, oleks nn muu Eesti endiselt vähem arenenud piirkondade grupis (SKT ostujõud endiselt allpool 60% ELi keskmisest). Tallinn ja Harjumaa moodustavad seevastu 110% ELi keskmisest, kuuludes sellega „enam arenenud piirkondade“ (SKT üle 90% ELi keskmisest) gruppi. Arenenud piirkondi rahastab EL aga uuel finantsperioodil 40 protsendiga ja riiklik omafinantseering oleks seega 60%. Arenenud piirkondadele ei avane üksnes Ühtekuuluvusfondi raha.

Valitsus eelistab teiste riikide toetamist
Valitsus on otsustanud, et Eesti on valmis suurendama oma panust ELi eelarve finantseerimisse. Samuti on valitsus loobunud ELi toetuste mõttes Eesti kaheks eraldi piirkonnaks jagamisest.
Kui valitsuse lähtekohad tõlkida rahvakeelde, on meie riigi eesmärk arendada ELi teisi liikmesriike Eesti maapiirkondade arvelt. Valitsus häbeneb Euroopast raha küsida, et aidata kaasa maapiirkondade arengule, kuid ei häbene silma vaadata oma maarahvale, kelle majanduslik arengutase jääb maha Tallinna piirkonna omast ligi kaks korda. Valehäbi tagajärg on väljarände hoogustumine.
Seetõttu kutsun kodanikke ühinema petitsiooniga „Jagame Eesti Euroopa Liidu toetuste taotlemisel ja rakendamisel kaheks piirkonnaks“. Toome selle teema uuesti arutlusele riigikogusse ja tõmbame pidurit valitsuse poolt regionaalpoliitiliste teemade snuukerdamisele.

 

 

Autor: Kaul Nurm, Eesti Vabaerakond Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor 1992–2016, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liige 2005–2015
Viimati muudetud: 19/07/2018 09:41:19