Ristimägi kui leedulaste rahvusluse olulisimaid sümboleid. Foto: Mari-Anne Leht

Leedu on ainus Balti riik, kus on avatud külma sõja muuseum võõrriigi ehitatud maa-aluses tuumaraketibaasis.

Esimene Nõukogude Liidu suurim maa-alune tuumaraketibaas rajati Leedumaale Plokštiene metsa kahe aastaga ja valmis 1962. aasta viimasel päeval.
Rajatis oli peaaegu ruudu kujuline, keskel kahekorruseline peahoone, mille teiselt korruselt viis diagonaalis neli kitsast koridori raketihoidlasse. Baasis hoiti nelja raketti, lõhkepäid, raketikütust. Maa-ala piiras kuus turvasüsteemi, nende seas okastraat ja 1700voldine elektrijuhe.
„Nõukogude Liit valis selle tuumaraketibaasi kohaks nii kergesti kaevatava liivase pinnase kui ka vähese asustatuse tõttu,” ütles giid Judita. Ta lisas, et metsade keskel paikneva baasi asukohta oli lihtsam salajas hoida. Viis aastat peale baasi rajamist pildistasid ameeriklased seda satelliidiga.
Avatud on kümme ruumi, neist üks on pikk koridor ja teine ligi 30 meetri sügavune raketihoidla. Uksed ja ruumid on madalad, domineerib hall värv.
Uudistajad näevad propaganda-, puhke- ja tsiviilkaitseruumi. Maa all oli ka väike elektrijaam.
„Siin töötas vahetustega 200 sõdurit ja 100 ohvitseri, kes elasid lähedal asuvas linnakus,” ütles giid. Ta märkis, et baasi olemasolu ajal koosnes linnak 20 majast, millest on alles vaid neli.
Raketid olid suunatud Lääne- ja Lõuna-Euroopa riikide poole, nagu Suurbritannia, Hispaania, samuti Türgi jt peale. Õnneks ei tõusnud siit 16 aasta jooksul õhku ühtki raketti. Mis raketi sihtkohta saatmise järel juhtunuks, näeb filmilindilt ühes ruumis. Giidi sõnul ületas Plokštienes olnud raketipeade võimsus kolmekordselt Hirošimale heidetute oma.
Raketid viidi siit 1978. aastal Valgevenesse ja baas jäeti maha. Siis hakkasid ümberkaudsed elanikud maa alt metalli ära viima. 1993. aastal anti võõrriigi militaarrajatis üle Žemaitija rahvuspargile ja aastaid hiljem hakati seda huvilistele näitama.
„Tuumaraketibaasi külastamine oli õpetlik ja hariv, kuid teisalt ka hirmutav ja masendav,” ütles Põlvamaa mementolane Lydia Paris.
„Salajast baasi kaevas labidatega ligi 10 000 sõdurit kuue kuni kaheksa kuuga ning paljud neist olid eestlased,” sõnas Paris. Rajatis oli ehitatud nii, et selles töötavad sõjaväelased peaksid eriolukorras vastu 15 päeva.
„Masendav oli kuulda, et kui radist tegi šifreeritud teksti vastuvõtmisel vea, lasti ta maha,” lausus Paris. Kuna muuseumis oli ka õhk-õhk-rakette, märkis giid, et sama R12 raketiga lasti 2014. aastal Ukraina kohal alla ligi 300 reisijaga lennuk, mis oli teel Amsterdamist Kuala Lumpurisse.

Rainiai kabel ja Ristimägi

Telšiai rajoonis Rainiai küla ühel künkal seisab hele väike kabel meenutamaks punaväelaste poolt 1941. aastal julmalt tapetud 76 meest, kellest noorim oli 16aastane.
1992. aastal valminud kabeli ühele välisseinale on graniiti raiutud kõigi hukatute nimed.
Heledas kabelis kujutavad seina- ja laemaalingud karme läbielamisi leedulaste lähiminevikus: metsavendade lähedaste kannatusi, külma ja nälga Siberis, kuid näha on ka hukkajate loomastunud kujud ning ülevalt kõike nägev jumal.
„Enne mõrvamist olid punaväelased mingid masinad käima pannud, et laske ei oleks kuulda,” ütles Renatas Liuberskis. Tema sõnul olid kõik mõrvatud lihtsad inimesed, kellest mõni võis oma arvamuse okupantide kohta öelda.
Kabeli keldrikorrusel on väike muuseum, kus ühel seinal on kõigi hukatute portreed, teisel fotod nende leidmisest, foto majast Telšiais, kus mehi enne hukkamist kinni hoiti jne.
Liuberskis peab kord nädalas kabelis mälestusjumalateenistuse.
Võrreldes Rainiais asuva kabeliga teavad Šiauliai rajoonis asuvat Ristimäge tuhanded eestlased, sest viimane on omanäoline ja kabelist vanem.
Esimesed ristid pandi Kulpe jõe kaldal asuvale kõrgendikule juba 1831. aastal tsaarivõimuvastases ülestõusus hukkunutele.
1950. aastate lõpust hakkasid vangilaagritest naasnud leedulased panema mälestusriste Siberis hukkunud pere liikmetele.
Kommunistide ajal oli mägi võimuga vastuolu sümboliks. 1961. aastal lasi punavõim puidust ristid põletada, rauast sulatada ja buldooseril künkast üle sõita. Teed blokeeriti ning kohale toodi KGB ja sõjaväe patrullid. Kuid riste pandi ikkagi ning punavõim tegi künka veel paar korda maatasa, kuni pidi ise kaduma. Paavst Johannes Paulus II pidas siin lühikese palvuse 1992. aastal.
Kui Ristimägi on leedulaste rahvusluse olulisimaid sümboleid, siis Kura säär ja Klaipeda on sootuks teise ajalooga.

Klaipeda, Nida ja erinev minevik

Mõlemad olid põlised Preisi alad, mis ülemöödunud sajandi lõpupoole ühendati Saksamaaga ja kuulusid viimase koosseisu 1918. aastani. Selle ajani kandis Klaipeda Memeli nime. Kuna Saksamaa päästis valla esimese maailmasõja, võeti karistusks need alad ära ning leedulased hõivasid Memeli ja Kura sääre 1923. aastal.
Hitleri võimuletuleku järel võtsid sakslased alad tagasi, kuid viimane sõda tegi taas korrektiivi ning 1945. aastast kuulub nii Kura sääre üks pool kui ka Klaipeda Leedumaale.
Viimase sõja ajal pommitati Klaipeda vanalinna palju ning seetõttu on seal vähe vanu maju alles. Õnneks jäi püsti keskväljaku ääres olev teatrimaja, mille rõdult Hitler 1930ndate lõpul linlastele kõneles. Teatri ees oleva purskkaevu tipus on taas armastuse sümbolina kauni daami kuju.
Mitme tänava ääres on tänapäevaste majade vahel vana kivimaja ja siin-seal ka vahvärkkonstruktsiooniga hoone. Viimaseid ehitati Saksamaal palju ja need tunneb ära nähtavale jäetud värvilise geomeetrilise puitsõrestiku järgi.
Klaipedast saab praamiga Kura säärele viie-kuue minutiga. Sadamast on Nidasse, Thomas Manni majamuuseumi üle 40 kilomeetri.
Saksa kirjanik nobelist Thomas Mann oli võlutud Saksamaale kuulunud Kura säärel asuvast Nidast ja ostis sinna suvemaja. Vaade maja tagaküljelt Kura lahele on lummav.
Maja on uudistajatele avatud, kuid kirjaniku töötoas on raamatukogu ja kirjutuslaua asemel seintel kirjutised ja pildid tema elust ja loomingust.
Pere sai majas puhata vaid kolm suve, kuna 1933. aastal tulid Saksamaal võimule natsid ja Mann pidi perega sünnimaalt lahkuma nii oma natsivastaste vaadete, loomingu kui ka juuditarist abikaasa tõttu.
Maja sarnaneb paljuski teiste Kura säärel asuvate kalurimajadega, mis on tumepruunide välisseinte, siniste aknaluukide ja kaunistatud katuseviiludega.
Põlva- ja Võrumaa mementolaste reisi Leetu organiseerinud Põlvamaa mementolaste juht Roman Parmas sõnas, et sõidu eesmärk oli leida kahe maa vahelisi erinevusi ja sarnasusi.
„Mõlemad rahvad kannatasid läinud sajandil okupatsioonivõimude kuritegude all ja mõlemad peavad oluliseks võõrvõimude käe läbi hukkunud ja hukatud kaasmaalaste mälestuse jäädvustamist,” sõnas ta.
Leedulased on siiani uhked, et sajandeid tagasi ulatus Leedu suurvürstiriik Mustast merest Läänemereni, meie lugu on lühike ja suurvürstideta.
„Kuna leedulastel on pika ajalooga oma riigi kogemus, oli neil vastupanu okupatsioonivõimudele organiseeritum, võõrvõimude vastaseid ja hukkunuid oli seal palju rohkem,” teab ajaloolase haridusega Roman Parmas. Tema sõnul väärib leedulaste uhke ja vabadust armastav vaim hindamist.

 

 

 

 

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 26/07/2018 08:05:26