Peipsi sibul vanikus. Foto: Sander Silm

Esmapilgul pole ju kuulsas Pepsi sibulas midagi erilist – köögivili nagu iga teine, kuid Eesti Taimekasvatuse Instituudi teaduri Ingrid Benderi sõnul on Peipsi veere sibul maailmamastaabis omalaadne köögivilja ja kultuuripärandi sümbioos.

Tõenäoliselt on paljud Eesti inimesed söönud Peipsi ääres kõrgpeenardes kasvatatud sibulat, mis säilib hästi ning mida kohalikud elanikud soovitavad ka kui abi paljude hädade vastu. Kuigi 1990ndatel oli sealsetel sibulakasvatajatel tegu kaubast lahtisaamisega, näitab praegu Peipsi ääres toimuvate sibula- ja kalalaatade külastajate rohkus sealse sibula populaarsuse kasvu.

“Kui vaatame Peipsi sibulat rahvusvahelisel tasandil, siis meie naabritel pole midagi analoogset ette näidata, kus ühes kohas kasvatatakse samasuguse tehnoloogiga juba pea 200 aastat ühte kultuuri,” rääkis Peipsi sibulat uurinud Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur Ingrid Bender. “Käisime kord rahvusvahelise sibulauurijate seltskonnaga Peipsi ääres ja nad olid sõna otseses mõttes sõnatud.”

Peipsi sibul on ka omadustelt eriline: see erineb sisse toodud sortidest selle poolest, et üks sibul kasvatab alla terve pesakonna ja sibulas leidub ohtralt ühendeid, mis teevad sibula kibedaks, kuid teisalt sisaldab sibul ka palju suhkruid.

“Peipsi sibul kuulubki kibesibulate rühma ja need ühendid tagavadki sibula hea ja erilise maitse,” lisas ta.

Suhkrud omakorda aitavad kaasa sibula säilivusele, mistõttu korralikult kuivatud sibul säilib toas uue saagini.

Haruldane kasvatustehnoloogia

Sibulakasvatus hakkas Peipsi-äärsetes piirkondades arenema 19. sajandi keskel, kui kohalikud inimesed asusid kasvatama Venemaal Penza oblastis Bessonovka külas aretatud sibulasorti. Bessonovski sibulasort kohanes siinsetes tingimustes hästi ning andis suuri ja stabiilseid saake.

Peipsi sibula kasvatustehnoloogia ongi Ingrid Benderi hinnangul juba osa pärandkultuurist. “Peipsi sibulat kasvatatakse mahedalt ja samas on see aastasadu viljeldud süsteem ka jätkusuutlik. Sibulat kasvatatakse seal teadupärast kõrgpeenardes, sest sibul ei taha liigvett, küll aga niiskust. Kuna Peipsi ääres on tegemist vana järvepõhjaga, kus on kõrge põhjavesi, siis tagavad just kõrgpeenrad kõige paremad kasvatustingimused,” selgitas Ingrid Bender.

Nagu aastasadu tagasi, nii visatakse ka praegu kõrgpeenrad valmis labidaga, mistõttu kohalikud sibulakasvatajad soovitavad kõigil ostjatel küsida sibulamüüjal näidata oma labidat, millega peenar on valmis kaevatud. Põhjus on lihtne: kuna Peipsi sibula maine on kõrge, müüakse mõnikord selle pähe ka mujal kasvatatud sibulat.

Viis aastat tagasi sai Peipsi sibul esimese Eesti toiduainena riikliku toidukvaliteedikava ning kavaga liitnud kasvatajad võivad müüa oma sibulat märgistusega Peipsi sibul või Peipsi tippsibul.

Kas Peipsi sibula tulevik on ohus?

Eesti teadlased on juba aastakümneid uurinud lähemalt Peipsi sibulat ning just Peipsi sibul on Jõgeva sordiaretusjaamas aretatud sibulasordi Jõgeva 3 esiemaks.

Nimelt kogusid Julius Aamissepp ja tema tütar Valve Jaagus Peipsi äärest 40 erinevat näidist, millest 1943. aastaks aretatigi sibulasort Jõgeva 3.

Peipsi sibula tuleviku pärast Ingrid Bender veel südant ei valuta, kuna mandril kasvatatakse sibulat jõudsalt, kuid näiteks Piirissaarel, kus elavad valdavalt vanemad inimesed, näitab see hääbumise märke.

“Sellest oleks väga kahju, sest kuigi DNA uuringu järgi on Peipsi veere sibul suhteliselt homogeenne, erineb erinevates majapidamistest kasvatatava sibula suhkru- või C-vitamiini sisaldus oluliselt. Igal perel Peipsi ääres on n-ö oma sibul, mida kasvatatakse,” ütles ta.

Kuidas Peipsi sibulat kasvatatakse?

1. aasta: külvatakse must seeme, saagiks on 1. aasta tippsibul (sevok).
2. aasta: pannakse maha tippsibul (sevok), saagiks on 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja 1. aasta söögisibul.
3. aasta: pannakse maha 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja saagiks on 2. aasta söögisibul.
4. aasta: pannakse maha suured seemnesibulad (emasibulad), mis kasvatavad putked ja õievarrest saadakse uus must seeme.

Allikas: Ingrid Bender

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti "Elu kahe maailma piiril II" raames.

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 26/07/2018 08:41:25