Küsitlus

Kas oled rahul tee-ehituse kvaliteediga?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
-1°
Põlva
Otepää
-1°
Tartu
Antsla
-1°
Valga
-1°
Räpina
Tõrva
-1°

Küüditatud meenutasid Siberi-aastaid

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Jaan Kannel jagab meenutusi. Foto: Mari-Anne Leht

Läinud laupäeval meenutasid omaaegsed küüditatud Põlvas Siberis veedetud aastaid, kui algul sai teha vaid seda, mida kästi, hiljem aga juba elu tasapisi enda tahtmise järgi seada.

Need, keda küüditati 1949. aastal, olid väljasaatmise paika saabudes veidikegi kergemates oludes kui 1941. aastal kodudest välja saadetud. Paljud märtsiküüditatud olid esimesest massilisest väljasaatmisest teadlikud ja kui juhtusid veidi inimlikumad väljasaatjad, said nad midagigi kaasa võtta.
„Võrus elanud Elisabeth Vasar oli üks neist, kes saadeti koos tütrega 1941. aastal Novosibirski oblastisse, sest tema abikaasa töötas salapolitseis,” ütles Arthur Ruusmaa, kes sündis samas oblastis 1956. aastal.
Kui Vasar 18 aastat hiljem Võrru jõudis ja soovis muuseumi tööle, palunud toonane direktor tal enne Siberi-mälestused kirja panna. Need on tänini muuseumis.
„Väljasaatjaga olnud kaasas kaks noormeest, kes küsinud Elisabethi käest, et mis sünnib. Naise küsimusele, et teie kui arreteerijad peate ju teadma, vastanud noormehed, et neid võtnud sõjaväelased linnas kinni ja käskinud kaasa tulla,” tõi Ruusmaa näite väljasaatjate leidmisest.
Viimast korda nägi naine oma teise vagunisse pandud meest Võru haruraudteel, kui naisi-lapsi lubatud meestevaguni ees jalutada. Meestevagunid saadeti vangilaagritesse, suurem osa meestest hukati 1942. aastal.
Kui rong lõpuks Võrust ida poole liikuma hakanud, laulnud väljasaadetud isamaalisi laule. „Rongis olnud naistele öeldud alles Novosibirski oblastis, et ärgu nad lootkugi sihtkohas oma mehi näha,” märkis Ruusmaa.
Tööd tehti Siberis isemoodi. „Elisabethi ja teiste esimene töö oli kartulite ümberistutamine. Ühel maatükil kasvanud kartul, teine olnud tühi, kuid esimesele plaanitud ehitus ja nii pididki väljasaadetud kartuli ümber istutama juuli keskel. Ühed kaevanud kartuli välja, teised teinud uuel põllul auke ja kolmandad kandnud kartuli auku,” edastas Ruusmaa.
Toiduga oli seal väga kitsas ja lõpuks pidi Elisabeth tütrele toidu saamise nimel viimase soovil tema nuku toidu vastu vahetama. Ruusmaa teab, et juuniküüditatute lapsed sõid nälja peletamiseks mürgiseid marju, mille tagajärjel nad surid, teised jällegi sõid rohelist kartulit ning läksid paiste.
Kaheksa aastat hiljem väljasaadetute elu oli veidi lihtsam.
Räpinas elav ja toona Orava vallas elanud Jaan Kannel ütles, et nende pere saadeti 1949. aastal Keeni raudteejaamast Novosibirski oblastisse, kuna pere kolis Valgamaale. Ta oli väljasaatmise ajal kümneaastane. Nad jõudsid Ordõnski rajooni Ust-Lugovka külla aprillis ning said peavarju vanurite juures. Juba kolmandal aastal oli perel oma elamine ja lehm laudas.
„Isa Daniel oli tööriistu kaasa võtnud, nagu kahemehesaag ja teisi, millest oli suur abi,” meenutas Kannel. Ta lisas, et isa olnud möödunud sajandi alguses mõned aastad Venemaal ja tänu sellele olid tal sealsed tagasihoidlikud olud teada.
Poja sõnul oli isa töökas ja peagi sai temast Ust-Lugovkas veskimees. Veski ehitasid sinna saadetud eesti mehed käepärastest vahenditest. Kuigi kahe koti vilja jahvatamisele kulus terve öö, oli veski olemasolu oluline.
Pere poisid, nii Jaan kui ka noorem vend Leo, tegid samuti suvel tööd: vedasid heinasaade, olid niiduki taga, kuid sügisest kevadeni käisid koolis.
„Keskkoolini oli tosin kilomeetrit, kuid ma tulin igaks nädalavahetuseks jala koju,” lausus Jaan Kannel. Ta lisas, et kõndida tuli kiiresti, sest sealne külm oli väga karm.
Kokkusaamise organiseerinud Põlvamaa mementolaste juht Roman Parmas ütles, et selle eesmärk oli kuulata mälestusi ning meenutada ühiselt veedetud sünni- ja noorusaega. Ta lisas, et Põlvamaa mementolastest ligi pooled olid välja saadetud Novosibirski oblastisse.
Kokkusaamisel osales üle 40 inimese. „Esimene organiseeritud kokkusaamine oli mullu ja me soovime selle traditsiooniks muuta,” ütles Parmas.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 09/08/2018 07:02:47

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia