Veider hiidpesa kuulub soo-kärjeherilastele. Foto: Toomas Trapido

Nagu toki külge kleepunud priske meekärg, herilased sisse-välja voorimas – sellise veidra moodustise avastas loodusemees Toomas Trapido oma suvekodu juurest Võrumaal Lepassaare lähedal Suuremetsa külas.

„Tamme ümber on niitmata jätmise tokk. Jäi silma, et selle külge on midagi tekkinud,” seletas Toomas Trapido. Kuna ta polnud varem niisugust iseäralikku kärge näinud, siis tekkis huvi, millega-kellega tegu.
Putukateadlase Villu Soone silm ütles kohe, et kummaline moodustis on Eestis haruldase kärjeherilase pesa, küll aga üllatas teda pesa suurus.
„Võrdlemisi suur pesa, ma ise ei ole Eestis nii suurt kärjeherilase pesa näinud,” märkis Villu Soon. Kui tavaline herilasepesa meenutab halli linast kookonit, siis kärjeherilaste pesa on katmata ja koosneb ühest millegi külge kinnitatud kärjest.
„Eestis on seni leitud vaid üht liiki kärjeherilasi, kel nimeks soo-kärjeherilane,” ütles Villu Soon. „Aga pole võimatu, et meile jõuab millalgi ka teisi kärjeherilase liike. Liikide eristamiseks oleks vaja isendit mikroskoobi all uurida, aga kuna meil pole teisi liike leitud, eeldame, et tegu on tõesti soo-kärjeherilasega.”

Eestikeelne nimi eksitab
Eestis märkas soo-kärjeherilase pesa esimest korda Vambola Maavara alles 1980. aastal, kuigi liiki oli kirjeldatud juba peaegu 200 aastat enne seda. Maavara leidis veidra herilasepesa väikesest rabast Värska lähedal. Ta arvas, et tegu ongi soiste alade liigiga ja nimetas selle soo-kärjeherilaseks. Hiljem on siiski selgunud, et liik võib elada igal pool, nagu näiteks Toomas Trapido suvekodus heinamaal. Nii et eestikeelne nimetus on veidi eksitav.
Putukateadlane Villu Soon ütles, et toiduvajadused on kärjeherilastel samasugused kui teistel herilastel ning nad võiksid tulla ka inimest tülitama, aga oma vähese arvukuse tõttu ei ole praegu siiski probleemiks. „Samuti on nad rahumeelsemad. Oma pesa nad küll kaitsevad, aga mitte nii raevukalt,” märkis ta. „Kui pesa ei ole väga suur, siis pigem jätavad selle maha ning ehitavad uue, kui kaitsevad viimase hingeni olemasolevat.”
Teistest herilastest saab soo-kärjeherilast eristada tagakeha kuju järgi, mis jämeneb eespool sujuvamalt. Teiste herilaste tagakeha on eespool jupsakam ja jämeneb võrdlemisi järsult.
Eestis on liik oma leviala põhjapiiril ning levinud ennekõike maa kaguosas. Enim on soo-kärjeherilaste pesi leitud sealtsamast Setomaa kandist, kust avastati esimene pesagi ehk Värska lähistelt, mujalt on leitud vaid üksikuid. „Vähese arvukuse põhjuseks on seegi, et tema pesakonnad on üldjuhul väiksemad kui teistel meie ühiselulistel herilastel,” lausus Villu Soon.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 23/08/2018 10:05:23