Salme Vesi 95. sünnipäeval oma perega. Foto: erakogu

Minu põlvkonna naised teevad inventuuri oma kodustel pungis raamaturiiulitel. Saavad aru, et peavad, aga ei taha kuidagi ära anda või visata oma hellalt hoitud ilusaid vanu ajakirju, mis on olnud väga tähtsad mõne kirjutise või pildi pärast.

Kui Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel revideerisid väliseestlased oma koduseid raamatukappe teadmisega, et järgmine põlvkond seal uuel kodumaal ei pruugi osata neid väljaandeid lugeda, siis meil siin kodumaal võeti see aastakümneid keelu all olnud ilu- ja ajakirjandus tänuga vastu ning loeti õhinaga. Kanepi raamatukoguski on eraldi pidulik riiul Heinrich ja Aksel Marga raamatutega Rootsist, Osulas Salme Vesi omadega.
Aga ka kodukandist pärinevate kirjanike-luuletajate looming on eraldi riiulil nähtaval kohal: meil Koorastest pärineva kirjaniku ja kunstniku Erika Aland-Verniku (105 aastat sünnist) „Kohvipõllu leib“ Brasiiliasse väljarännanute keerulisest elust.
Lehitsesin Toronto Eesti Naisseltsi Triinu komitee väljaandeid Triinu ega raatsi kuidagi neid sisukaid numbreid paberihundi lõugade vahele pista. Salme Vesi on need mulle Kanadast saatnud ning neid uuesti sirvides tõstan nad ikka ja jälle kõrvale kas käsitööpiltide, huvitavate käsitluste või mingil muul olulisel põhjusel. Seekord on põhjuseks nende kahe pealkirjas nimetatud meie kihelkonnast pärit naise juubelitähtpäevad.

Elise Auna sõnadega laulu kuulates jooksid sipelgad üle selja
Tallinnas kultuurharidusala kooli naiskooris 1955–1957 lauldes pani laul „Helju, hella tuulekene“ hinge nukralt helisema, jäi mu lemmiklauluks ja on sõnadega meeles tänini. Teadsin seda kui Konstantin Türnpu viisistatud laulu, seda nimetas koori dirigent Raivo Laikre, sõnade autorist juttu polnud.
Minu kooliajal sõnade autorist luuletaja Elise Aunast ei räägitud. Kuulasime seda laulu 1990 Toronto Eesti meeskoori esituses ja taas jooksid sipelgad üle selja. Seda laulsid nukralt omaette lauldes kaasa kõik Eesti Maja saalis kontserdil viibivad hallipäised eestlased. See kuulus alati kõigi väliseesti meeskooride repertuaari.
Sama laulu autori vastu tundis huvi Triinu 1993. aasta kevadnumbris Lydia Trett, kes oli otsinud asjatult Eesti teatmekirjandusest just selle loo autorit. Lydia Trett õppis Tallinna 27. algkoolis, osales õpetaja Friedrich Raupi leinatalitusel ning nägi väikesekasvulist mustas maani ulatuvas kleidis leske. Teadmata, et see oligi nende liigutavalt kaunite luuleridade autor Elise Rosalie Aun-Raup.
Seda naist kokku viia laulu autoriga oskas ta alles 1992. aastal, kui sai kirja Maria ja Hanna Raupilt Ameerikast tänuga, et nende vanemaid on nimetatud ajakirjas. Sellele järgneski huvitav kirjavahetus luuletaja tütardega.
Mina sain Elise Aunast rohkem teada luuletaja 100. sünniaastapäeva tähistamisel Aino Undla-Põldmäe kirjutisest „Kes oli „Eesti neiu Setumaalt?““ Keeles ja Kirjanduses. Luuletaja 125. sünniaasta tähistuseks on Ulitina mõisapargis suurel kivil mälestustahvel Paul Lehestiku algatusel. Ka on korraldatud üle Eesti luuleõhtuid ja telelavastus „Ununenud naisi“ (1991) kahest ärkamisaja naisest Lilli Suburgist ja Elise Rosalie Aunast.

Elu tsaari- ja eesti ajal
Elise Rosalie Aun sündis Võrumaal Valgjärve vallas talurentniku tütrena, asus hiljem koos vanematega Setumaale Ulitina mõisa, lõpetas Räpina-Lokuta tütarlastekooli, viibis seejärel vahelduvalt Võtikveres, Riias ja Pärnus, 1890 asus tööle Viljandis Linda toimetusse, õppis Vändras kurttummade kasvatajaks, sai 1902 Tallinnas Kristliku Rahvakirjanduse agentuuri ühiskaupluse juhatajaks.
Luuletaja Elise Rosalie Aun-Raup suri aastal 1932. See kaunis lauluke „Helju, hella tuuleke“ on avaldatud augustis 1949 Paul Kõlviku koostatud laulikus „Meie laulud“ Geislingenis. Lydia Trett on lisanud oma kirjutisele ka Elise Aun-Raupi perekonnapildi, mille on saanud tema tütrelt Marialt. Ajakirja numbri saadan mälestuseks Võru Instituudile.

Imetlusväärsete vaipade meister
Päästan ära veel kaks Triinu sügisnumbrit (1993 ja 1994). Mõlemas on Salme Vesi kirjutised, mõlemad Võrumaa teemal käsitööesemete kirjeldused koos lõikelehega. 1993. aasta oma kannab pealkirja „Pilt – tantsivad neiud“, üksikasjaliku kirjeldusega, kuidas valmistada vaipa Võrumaa rahvarõivastes tantsivatest neidudest.
Toronto etnograafiaring tellis kavandid kelleltki oma kunstnikult ja keegi etnograafiaringist sai ülesande koostada kirjeldus ning kolmanda ülesandeks oli koostada täpne tööjuhend, milliseid materjale, milliseid värve ja kuidas neid kasutada. Pildid juures ja mustrid lõikelehel teevad asjad selgeks, kuigi mustvalgena.
Teine kirjutis kannab pealkirja „Võrumaa lapivaip“ – Gunnar Neemre kavand, Hilja Auna kirjeldus ja Salme Vesi valmistajana. Ene Runge kirjeldab, kuidas 1992. aastal tekkis pärast Eesti külastamist Torontos idee maakondade vaipade tegemiseks. 1991. aastal oli Tallinnas lapitekkide näitus, kus esitleti üle 500 töö. ÜRO korraldas võistluse liikmesmaadele üksiklappide valmistamiseks. See kaunis lapivaip Munamäe torni ja Võrumaa vapiga oligi tema tööks.
Muide, Põlva käsitöömeistrite tehtud laulupeovaip rahvariides lastega, mis saadeti ÜRO-le, oli Salme sugulase Heli Raidla kavandi järgi tehtud. Sellesama vaiba koopia tellis Salme temalt ka oma tütretütre poja Haydeni sünni puhul kingiks noorele emale, tütretütrele Mai-Liisile.

Sünnipäeval lehvib alati Eesti lipp
Võrumaad tublilt Kanadas ja ESTOdel ning kõigis organisatsioonides esitlenud Salme Sikk-Vesi 95. sünnipäeval lehvisid Eesti lipud mitte ainult Võrumaal ja Kanepis, vaid kogu Eestis. Oli tarkusepäev. Kanepi kihelkonna kultuuriloolisest kalendrist võib lugeda järgnevat.
95 aastat tagasi, 1.09.1923 sündis Erastvere vallas Närapa külas Salme Sikk-Vesi Kanepi LMSi koorijuhi Ludvig Oja kaksikõe Leena Oja ja August Siku tütrena, töötas pärast Otepää gümnaasiumi lõpetamist (1943) Kanepi apteegis, kuna apteegis töötamine mahtus Saksa okupatsiooni ajal tööteenistuse nõude alla, et saada võimalus ülikooli arstiteaduskonda astuda. Alanud sõja tõttu see unistus ei täitunud. Abiellus 23.06.1944 Richard Vesiga Kanepist, põgenesid 1944. augustis kodumaalt koos Võrumaa politseinike kolonniga, kuna abikaasa politseinikuamet ähvardas Siberi teega.
Elab Kanadas Torontos, oli 50 aastat tagasi (1968) Torontos asutatud Võrulaste Koondise asutajaliige, aseesimees, esimees kuni selle tegevuse lõpetamiseni, Maakondliku Esinduskogu abiesimees, etnograafiaringi abiesimees, Toronto Eesti Meeskoori Naisseltsi esimees, meeskoori auliige, raamatu “Maakondliku pärandi jälgedel” Kanadas väljaandmise üks initsiaatoreid, tegev kõigis Kodumaa abistamise aktsioonides, eriti raamatukogudele eestikeelsete raamatute ja Võru haiglale abi saatmisel, Võrumaa kultuuriloo ja käsitööoskuste hoidja ning propageerija Kanadas, Kanepi Teataja ja Uma Lehe agar lugeja. Ilmselt pole ühtegi eestlast-võrukest Kanadas, kes poleks temaga kokku puutunud.

Kinkis kultuuriväärtused kodumaale tagasi
Tema albumis on pildid küll Tartu ülikooli rektori Peeter Tulviste ja haldusprorektori Riho Illakuga, aga ka Eesti Rahva Muuseumi direktori Tõnis Lukasega. Ja mitte niisama „ilu pärast“, ikka selle „Võrumaa asja“ pärast. Eesti Rahva Muuseumi sõprade eestvedajana kogus ta annetusi muuseumi ehituseks, hoolitses Erastvere Perenaisteseltsi lipu Kanadast tagasi toomise ja üleandmise eest Eesti Rahva Muuseumile. Ülikooli juhtidelt sai ta Lydia Koidula kaunilt kujundatud erialbumi kingiks selle eest, et aitas Jõekäärul „Lehola vanemal“ Lembit Kõval pidada läbirääkimisi ja ette valmistada Tartu ülikoolile praktikabaasiks kinkimiseks oma talu, kus pandi alus suusatamise viimisele Kanada spordiellu.
Mõelda vaid, kui palju on üks inimene siin ilmas teha suutnud! Praegu kurdab ta vaid selle üle, et inimesed, kellega võru keeles rääkida, on ta ümbert kadumas. 1. septembril tähistatakse ühes ta kodudest – Kanepis, kus ta noore neiuna elas – tema sünnipäeva juba viimased kümme aastat, mil ta enam ise siia ei ole saanud tulla. Täpselt kell üheksa Kanada aja järgi sai iga piduline telefonikonverentsil talle isiklikult oma õnnesoovid üle anda. See on olnud tema nabanööriks sünnimaaga, lisaks kontaktid Sulbi „suurliina“, nagu ta oma kodupaika nimetab, vanade sõpradega.
Uma Lehte loeb ta suurima mõnuga, ka Kanepi Teatajat ja annab teistelegi lugeda. Telefonijuttudes tunneb suurt huvi Võrumaa käekäigu vastu. Õnne ja tervist Võrumaa heale haldjale kõigi nende poolt, kes teda tunnevad ja armastavad!

 

 

Autor: Milvi Hirvlaane, ajaloo-uurija
Viimati muudetud: 06/09/2018 09:13:57