Foto: Mari-Anne Leht

Vist enamikule jääb senini tundmatust maast meelde rohkem huvipakkuv. Nädalase Rumeenias viibimise järel jäid mulle enam meelde vanade roomlaste, sakslaste ja diktaator Ceauşescu tehtu.

Rumeeniat 1965. aastast 1989. aasta detsembrini valitsenud kommunistliku diktaatori Nicolae Ceauşescu käsul ehitatud haldushoone on Pentagoni järel suuruselt teine maailmas.
Tänapäeval töötavad gigantmajas, mille trepikoja seinad on siin-seal mõranenud, riigi parlament, mõned muuseumid ja rahvusvaheline konverentsikeskus.
Maja pääseb uudistama nii, nagu läheks lennukisse, lisaks riputatakse kaela number, mis väljumisel tuleb tagastada. Arhitektuurset väärtust omavatesse hoonetesse, nagu seda on Pelesi loss ja Brani kindlus, pääseb vaid pileti ettenäitamisega.
Koos Bukaresti giidi Floriniga võtab meid vastu majas töötav giid, kes näitab vaid suuri konverentsisaale, koridore ja galeriisid, mille seintelt vaatavad vastu kas marmor või väärispuidust paneelid. Kõrgete akende ees on rasked kardinad, mõned kaaluvat koguni 500 kilo.
See on maailma raskeim maja, mis vajub aastas kuus millimeetrit. „Siin on 11 000 ruumi, millest 440 on kabinetid ja üle 30 on konverentsisaalid,” ütleb giid.
Maa-aluste korruste ja punkri uksed jäävad meile suletuks, nii nagu ei saa me sõita ühegagi 32 liftist.
Maja ehitati 13 aastat, selle juures lubatud kasutada ainult kohalikku ehitusmaterjali ja töötada võisid siin vaid Rumeenia elanikud. Töötati 24 tundi ööpäevas.
Sotsialistlikku kitši meenutavas hoones on üksnes kristalli 3500 tonni. Teatrisaali kristallist lühter kaalub viis tonni. Saalis on 600 kohta ja väike lava, kuid lavatagune ruum unustati projekteerimata, kuigi maja juures töötas 700 arhitekti.
Ühe saali rõdult avaneb vaade linna bulvarile, mille nimi ei meenu, kuid vaade pidi Ceauşescu idee järgi meenutama vaadet Champs Èlysèes’le Pariisis. Paraku jätab vaade halli mulje, sest majad kahel pool on sama hallid nagu massiivne parlamendimajagi.
Selles 365 000ruutmeetrise pinnaga hoones diktaator töötada ei saanudki, sest enne kustutati ta eluküünal.
Tunnise külaskäigu lõpul ütleb giid, et nägime majast, mis jääb meelde mõttetu kulutuse suurima näitena, nelja protsenti, mille eest tuli 40 RONi ehk üheksa eurot maksta.
„Kui majas kõik tuleb põlema panna, kulub siin nelja tunniga sama palju elektrit kui kogu Bukaresti linnas,” ütleb Florin.
Oma maa patrioodina soovib ta meile näidata, et linnas on palju tänavaltki vaatamist väärivaid maju, mille arhitektid olid prantslased. Sellest tulenevalt kutsutakse Bukaresti ka väikeseks Pariisiks.
Näeme pangamaja, kunagist postimaja, milles on ajaloomuuseum, kuningapaleed, kus praegu on kunstimuuseum, ateneumi, kus toimuvad kontserdid …
Florin näitab ka ammust parteimaja, mille rõdult pöördunud diktaator viimast korda rahva poole, kes ta oli välja vilistanud.
Lähedal asuvatele tahvlitele on raiutud üle tuhande kommunistliku režiimi poolt hukatu nimed.
Linna keskel, ammuse kuningapalee vastas on riigi esimese kuninga, sakslase Carol I ausammas.

Kuningas Carol ja teised sakslased

Rumeeniat esimese kuningana valitsenud Carol I oli Hohenzollern- Sigmaringeni prints, kes kutsuti riiki valitsema lootuses nii Saksamaa toetus Rumeeniale tagada. Caroli valitsemise aeg lõppes tema surmaga 1914. aastal.
Carol I oli arukas valitseja, mida kinnitab nii tema 48 aasta pikkune valitsemise aeg kui ka moto „All for the country, nothing for me” ehk kõik riigi heaks, mitte midagi minule.
Carolile polnud tõesti midagi vaja, sest müünud maha mõisad Saksamaal, ostis ta maad ja metsa Sinaia piirkonnas ja lasi sinna oma raha eest suvelossi ehitada.
Uusrenessanssi stiilis Pelesi loss valmis 1883. aastal ja oli esimene häärber Euroopas, kus olid elekter, keskküte, telefon, telegraaf, lift, vesi ja kanalisatsioon. Lossi seinu ja mööblit kaunistavad keerulised puitskulptuurid. Siin on vajalikud ruumid nagu kuninga töökabinet ja söögituba, ka muusikatuba, mauri ja türgi stiilis sisustatud toad jne.
Lossi giid ütleb, et Caroli ajal toimusid kaks korda nädalas muusika- ja kirjandusõhtud. Kuninga sakslannast abikaasa Elisabeth kirjutas varjunime all Carmen Sylva mitukümmend raamatut.
Kuid sakslased oli sellel maal ammu enne Carolit. Transilvaania piirkonda 12. sajandil vallutanud madjarid kutsusid saksid kui korrektsed töölised ja tublid sõjamehed maad kaitsma. Tänini meenutatakse neidki hea sõnaga ja neist on maha jäänud Transilvaania regiooni kolm kaunist, ammusel ajal kindlusmüüridega ümbritsetud linna: Sibiu, (sks Hermannstadt), Sighisoara (Schäßburg) ja Brasov (Kronstadt).
Neist esimene üla- ja all-linnaga on kõige enam vaatamist väärt. Kuigi osa maju all-linnas on väsinud ilmega, on seal ikkagi kuidagi kodune kõndida.
Sighisoaras, kus samuti on nii all- kui ka ülalinn, olla sündinud ka Vlad Tepes, keda me enamasti Draculana teame. Reisil meie gruppi saatnud kohalik giid Nicoleta lükkab ümber jutud Draculast kui vampiirist, kuid tunnistab, et 15. sajandi teisel poolel valitsenud Tepes ajanud sadu tuhandeid inimesi teibasse, enamasti olid need maad vallutada tahtnud türklased. „Ta päästis sel ajal meie maa osmanitest vallutajate käest,” on Nicoleta kindel.
Ehk ongi tal õigus, sest Tepesi näopildiga fotosid ja külmikute magneteid on igal pool, siin sajandeid elanud sakslaste kohta ei märganud silm lettidel midagi. Neist on jäänud kindlusmüürid ja hooned ning külades lagunevad luteri kirikud.
Sakslasi on Rumeeniasse jäänud ülinapilt. Riigi ligi 20 miljonist elanikust on rumeenlaste, ungarlaste ja mustlaste järel 1,7 protsendiga neljandal kohal muud rahvused, kelle seas on ka sakslased. Viimastest tuntuim on praegune president Klaus Iohannis.
Nicoleta sõnul lahkusid paljud sakslased viimase revolutsiooni ajal 1989. aastal nii linnadest kui ka Transilvaania nn saksa küladest. Nende majades elavad nüüd rumeenlased, kes on tagasihoidliku tooniga külamajad erksaks värvinud.
Musta mere ääres ei pääse mööda vanadest roomlastest, kes tulid esmalt kreeklaste kolooniasse Tomisesse, mille nad hiljem keiser Constantinus Suure auks Constantaks nimetasid. Roomlaste pandud nime kannab sadamalinn siiani.

Ovidius jäigi daaklaste keskele

Riigi nimigi – Romania – pärineb roomlastelt ja tähendab tõlkes roomlaste maad. Rumeenia keel põhineb ladina keelel.
Enne roomlaste vallutusi elasid praeguse Rumeenia territooriumil daaklased. Rooma keiser Traianus, kelle nime kannab üks tänav Constantas, alistas daaklased teise sajandi alguses.
Pärast roomlaste lahkumist 270. aastate paiku tulid teised vallutajad, kuid nimi ja keel on jäänud ning keiser Augustuse poolt Tomisesse pagendatud Ovidiuse ausammas seisab siiani temanimelisel väljakul ajaloomuuseumi ees. Luuletaja pagendati Tomisesse 8. aastal ja siin ta ka suri üheksa aastat hiljem. Teada on, et Ovidiusele Tomises ei meeldinud.
Roomlaste ehitiste jälgi näeb enam just Contantas, kuid need ei ole hooned, vaid viimaste erinevad detailid, mis on välja pandud nii ajaloomuuseumi kõrvale kui ka linna ülaosa suures pargis.
Korda tehtud promenaadi ääres seisab kummitusena rohkem mere ja tuulte kui inimeste meelevallas läinud sajandi algul ehitatud uhke kasiino. Maja mõned aknad on tahvlitega kinni löödud. Linnas on uhke nn lõvimaja samas seisus, kuid see asub kõrvaltänaval.
Nii võibki linna külalisele Constantast jääda mulje, et kaugemat aega väärtustatakse enam kui sajanditagust. Seda kinnitab nii Constantas kui ka mujal ausammas Remust ja Romulust toitva emahundiga.

Eluolust

Küsimus, kes ikkagi on rumeenlased, kummitas mind tükk aega, sest nüüdse Rumeenia maa-ala on kreeklaste ja roomlaste järel vallutanud türklased, bulgaarlased ja ungarlased ning siin on elanud palju sakslasi. Kas rumeenlane on nende kõigi järeltulija?
Rumeenia ühe naaberriigi Bulgaaria Sofia ülikoolis õppinud giidi Mare Zaneva jutu järgi moodustavad praeguste rumeenlaste põhituumiku valahhid ehk 14. sajandil loodud Valahhia vürstiriigi, nn Tara Romaneasca elanikud, kellega hiljem ühendati Moldaavia ja Transilvaania asukad.
Rumeenia nagu Eestigi tähistab tänavu 100. sünnipäeva. „1918. aasta 1. detsembril ühendati nüüdse Rumeenia regioonid ühtseks riigiks,” täpsustab Zaneva.
Meile ei ole Rumeenia kallis maa, kuigi ma sealt peale šokolaaditahvlite ja Brasovi keskväljakul toimunud madjarite laadalt tee ja mõne seebi muud ei ostnudki. Sajagrammine šokolaaditahvli sai ketipoest ühe RONi ehk üle 25 sendiga. Kuid prae eest tuli väikelinnade välikohvikus tasuda kuni 60 RONi, supi sai 14 RONiga. Euro võrdub 4,4 RONiga ja raha saab kohapeal kenasti vahetada.
Zaneva sõnul on riigis keskmine palk 275 ja keskmine pension 245 eurot. „Kuna väljaränne on suur, on kümne töötaja kohta juba üheksa pensionäri,” teab ta. Neljakohaline palganumber on IT- ja naftapuurimise valdkonna töötajatel, pisut alla tuhande teenivad rasketööstuse, kindlustusfirmade ja pankade töötajad.
Piirkond vääris igal juhul uudistamist, eriliselt põnev oli sõit Transfagarasani maanteel, mis serpentiinina aina tõuseb ja tõuseb 2000 meetri kõrgusele ja samamoodi ka laskub. Kõnealust maanteed pidi pääseb Valahhiast Transilvaania piirkonda ning loodus on kahel pool serpentiini imeline.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 27/09/2018 09:52:33