Inga Raitar. Foto: Urmas Paidre

Septembri Võru valla lehes ilmus üks kirjatükk Lõuna-Eesti Talumuna OÜ juhatuse liikme Tõnu Vettiku nime all. Sealt võib lugeda sellist halenaljakat katset keerata tegelikkus demagoogiavõtetega pea peale, nagu: „Arutasime juuli lõpus kohalike inimestega detailplaneeringut ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruannet. Olime väga üllatunud, kui kohtasime protestigrupi organiseeritud vastuseisu, valeväiteid ajakirjanduses ja suurt hulka valesti informeeritud aleviku inimesi.”
Väimela bistroosse kogunes 30. juulil üle saja inimese tõepoolest, aga mitte vaatama Lõuna-Eesti Talumuna paraad-Powerpointi nende soovist hakata saama kasumit kolmandiku Eesti munaturu ulatuses, kuna eurodirektiivide järgi soovitakse puurikanade kasvatamist piirata, asendades see õrrekanade pidamisega. Inimesed tulid, tundes siirast muret oma kodude ja sealse keskkonna pärast. Ei olnud „grupi vastuseis”, oli nii noorte perede, pensionieas taatide-memmede kui ka tegusate tööinimeste reaalne mure oma elupaiga tuleviku pärast.
Ajakirjanduses oli tolleks ajaks ilmunud väga konkreetne ja informatiivne lugu LõunaLehes, mistõttu see jutt ka siia kirjutatud sai.* Sooviga mõista, kumma teksti puhul tuleks rääkida valeväidetest. LõunaLehes ja ka hiljem ilmunud materjalide kohta ei vaevu teksti koostaja paraku viitama, mida konkreetselt valeks nimetab, vaid võtab lihtviisiliselt sildistada, mis on üks levinumaid demagoogiavõtteid.

60 000 või 360 000
Aleviku inimesed ei olnud valesti informeeritud. Nad soovisid saada infot, ent üritusel, mis siinkirjutaja kui ühe kohalviibinu arvates küll kohalikega asjade sisulist arutamist ei meenutanud, paraku neile infot keskkonnamõjude reaalsest ulatusest kanala ehitamisel ei antud.
Ka polnud ei Tõnu Vettik ise ega tema palgatud planeerimisfirma suutelised vastama, milline tegelikult on planeeritava 360 000 linnuga kanala keskkonnamõju kooli, lasteaia, järvistu (kaks läbivooluga järve) ja umbes 500 elanikuga piirkonnale. Isegi sellele küsimusele ei osatud vastata, mida kanala kohalikele peale nende eluasemete kinnisvaraturul väärtusetuks muutumise, halveneva õhukvaliteedi ja õhku paiskuvatest suurtest ammoniaagikogustest hüppeliselt kasvava keskkonnaohu veel pakuvad.
Kanade arvu pole vaja – mida arendaja peab väga oluliseks tema vastu suunatud valeks – esitada „suuremana kui 360 000”, sest piisab juba sellest hulgast sulelistest, et tekitada ammoniaagipilv, mis õhus veega segunedes sajab asula lastele ja ümberkaudsetesse järvedesse maha terviseohtliku saastevihmana.
Küll aga mäletasid koosolekule tulnud ümberkaudsete talude ja ettevõtete inimesed selgelt, kuidas neilt ehitusnõusolekut küsides räägiti „üle 60 000” linnuga kanalast. Mille vastu muidugi kellelgi midagi ei saanuks olla. Kust pidid ümberkaudsed teadma, et 60 000 on vaid maagiline piirarv, millest alates on vaja tellida keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruanne. Ehk siis kuuekordne lindude arvu kasv, millest kohalikud kuulsid alles paar nädalat enne planeeringu seadusjärgset esitlemist neile, oligi šokiks, mis nad ärevile ajas ja oma kodukoha eest välja astuma pani.
Ehk siis keskkonnamõju osas on see, kas linde planeeritavas Eesti suurimas kanalas on 290 000 või 360 000, suhteliselt ebaoluline. Oluline pole kohalike mõjude juures ka, kas tegu on Baltikumi suurima või ainult Eesti suurima kanalakompleksiga. Tähtis on fakt, et sellise hulga nakkusohtlike lindude pidamine kooli õppetöökojast 400 meetri ja laste mänguväljakust vähem kui kilomeetri kaugusel ei ole kindlasti see, mis suurendab Võru valla heaolu ja inimsõbralikkust.

Kuidas hoida ära nakkuspuhangud?
Jah, arutelul kinnitasid kanalakompleksi arendajad, et nad ei planeeri kasutada lindude toidusedelis antibiootikume, mis reoveega ka ümbruskonna põhjavette ladestuvad. Kuidas aga selleta hoida lindudel levivate ja neilt inimestelegi kanduda võivate nakkuspuhangute tekkimist nii suures lindlas? Vastus oli, et kasutatakse vaktsiine. Kas keegi aga kujutab tõesti ette, et 360 000 lindu käivad süstlaga arstitädi juures vaktsineerimisel? Loomulikult antakse viirustõrjujad – nimetagem neid siis mis nimega tahes, igal juhul on tegu ravimitega – lindudele sisse söödaga. Ja mis söödaga sisse läheb, see linnu tagaotsast ka välja tuleb ning sealt omakorda vett ja mulda reostama hakkab.
Tore on endiselt lugeda, et inimeste mure oma kodukoha õhu kvaliteedi pärast ehk siis teisiti öeldes hirm hiigelkanalast lehkava ammoniaagi ees on Tõnu Vettiku arvates maha võetav lausetega „Niinimetatud lõhnareostus on viidud seaduses ette nähtud piiresse. Selleks on arendaja otsustanud valida kallima tehnoloogilise lahenduse, mitte ladustada sõnnikut kanalakompleksi territooriumil”.
Mida see peaks küll tähendama? Et kui lasta seaduse piiresse mahtuvad arvutused teha, siis võib südamerahuga kinnitada, et „kanasõnniku haisu ei tule”? Samas kui isegi planeerija oma vastuskirjas kohalike protestidele kinnitab, et teatud protsent haisupäevi aastas on asulale paratamatus. Hais ei levi ju ainult LõunaLehe poolt väga illustratiivselt kirjeldatud kahekorruselise hoone suurusest sõnnikuhoidlast, vaid ka kanalatest endist, mida ju ventileeritakse kohaliku õhuga.
Iga keemiat õppinu teab, et ammoniaagihais, mis lendub kanalatest endist, tõuseb õhku, seguneb õhus oleva niiskusega, mis kondenseerudes ladestub katustel, ümbruse pinnases jms. Aga sajab ka alla ümberkaudsele asulale meie ilmastikus nii tavalise ja kaks kolmandikku aastast ladiseva vihmana. Jõudes sel kujul nii Väimela Ala- kui Mäejärve vette ja sealt omakorda Võhandu jõkke. Hoolimata sellest, et seadusesätet taga ajades on kanala mõjuala pandud lõppema 200 meetrit enne järve. Seadusesättes näpuga järge ajavale bürokraadile võib selline joonlauatõde klappida, kuid vihmapilvele paraku mitte. Tema korjab ammoniaagi endasse ja sajab selle alla mitte ainult Väimelas, vaid ka Parksepas, Navil ning Võruski.
„Otsuse valida kallim lahendus” tegi arendaja ilmselgelt LõunaLehes ilmunud artikli ja kohalike survel, sest algses plaanis, mis oli kirjas valla kodulehel, seisis veel nädal peale arutelu soov hoida hiidsõnnikuhoidlas kaheksa kuu kanasõnnikut, et sellest ümberkaudsesse pinnasesse vesi välja lasta ja siis väetiseks müüa. Nüüdki ütleb Vettik, et kavatseb kanalate pesuvett kasutada grupi põldudel väetisena. Sest väetiseks on kanasõnnikut kasutatud alati, kui kanu on peetud.
Jah, aga nagu demagoogias ikka, on siin esitatud pooltõde täistõe pähe. Kanasõnnik väetisena on hea, kui tegu on normaalsuuruses lindla, ilma keemilise lisasööda, ravimite ja muude sõnnikule keskkonnaohtlikke lisandeid lisavate ainete kasutamiseta, milleta aga nii suur tööstus pole paraku mõeldav. Ravimijääkidest, mis sel viisil ka põllukultuuridesse sattuvad, oli juba juttu. Olgu, „paneme oma ettevõtte põldudele”, aga kas neilt põhjavette jõudev ja sealt omakorda Võrumaa kaevudesse imbuv ikka on see, mida me tulevikus sisse süüa-juua tahaks?
Ja kui tõesti lubatakse, et 360 000 linnu väljaheidete koristamiseks ei kasutata mingeid kemikaale ega ka kasutata mingeid ravimeid, siis saab see lindla olema väga, et mitte öelda üliväga nakkusohtlik. Sellise hulga tihedalt koos elavate lindude seas puhkev taud aga kujutab asulale mitte enam lihtsalt keskkonnaohtu, vaid märksa suuremat ohtu. Mitte üksnes kanadele. Inimestele.

Seaduselünk kui kasulikkuse eeldus
Eriti hirmuäratav on tõsimeelne väide, et lindlate pesuvedelik soovitakse juhtida ühiskanalisatsioonivõrku. Kes maksab sel juhul kinni hüppeliselt kasvava koormuse üldkanalisatsioonivõrgule? Ilmselgelt tahetakse siin kasutada ära praegust seaduslünka. AS Võru Vesi nimelt ei uuri ravimijääkide esinemist reoveesetetes, kuna Eesti seadused seda ei nõua. Ehk siis saates kanalate jäätmed kohalikku reoveepuhastisse, loodetakse pääseda vastutusest lindlate pesuvee reostuse eest ja lükata see kohalikku keskkonda – kus mujal need reoveebasseinid ikka asuvad.
Kas siin polegi mitte konks, miks Lõuna-Eesti Talumuna soovib hiidtehast, mille võiks ju rajada mistahes väheasustatud kolkapiirkonda, teha just linnalähedasse hiljuti renoveeritud reoveesüsteemiga asulasse. Kanalate pesuvett järjekindlalt kohalikku jäätmekäitlusse juhtides saab arendaja kõrvale hiilida ka oma lubadusest vedada iga kahe päeva tagant kanade väljaheidet biogaasi tootmise jaama. Seda lubadust isegi pole enam munamehe vallalehe sõnavõtus, kuigi kohtudes Väimela elanikega ta seda suure suuga lubas. Just selle tõttu, et LõunaLehes ilmunud hiidsõnnikuhoidla kirjeldus oli kõigil ümberkaudsetel kuklakarvad ohutundes turri ajanud.
Selgunud on aga ilmselge tõsiasi, et lähikonnas lihtsalt pole nii suurt biogaasitehast, mis iga kahe päeva tagant suudaks ja tahaks sellist kogust kanaläga vastu võtta. Ning nagu murelik arendaja ausa ärimehena mainib, on lahendus läga äravedamisega „kallim lahendus” ehk kui läga tuleb vedada kaugemale kui 30 kilomeetrit – aga paraku seda tuleb –, muutub äravedu talle väga kalliks. Niisiis on lihtsam hakata pesema kanalaid üle päeva ja juhtima sõnnikut kohalikku reoveehoidlasse.
Aga mõelge, mis kogustest jutt käib? Kui kana väljutab iga päev kõige tagasihoidlikuma arvutuse kohaselt 60 grammi läga, siis 360 000 kana puhul on päevane lägakogus ikka kakskümmend tonni! Kas Võru valla ametnikud, kes vastutavad jäätmekäitluse ja konkreetsemalt valla veepuhastussüsteemide eest, suudavad vastutada selliste saastehulkade veevärki sattumise eest? Ettevõtjal on muidugi mugav: laseb iga päev aga kanalast vee läbi ja edasi vaadaku juba kohalikud, kuidas nad selle sõnnikuhulgaga toime tulevad.
Küünilisuse tipp aga on Vettiku vastus küsimusele, mida vald ja valla inimesed kanalast saavad. Ta vastas, et luuakse 15 töökohta inimestele, kes „pole IT-spetsialistid, nagu koosolekul kostus”. Koosolekul ei kartnud keegi IT-spetsialiste. Fakt on see, et tegu on mitte kõige kõrgema palga ja kvalifikatsiooniga töötajatega, keda automatiseeritud munakonglomeraat vajab. Seda olukorras, kus Väimelas ega Võru lähiümbruses laiemalt pole ammu tööpuudust. Kõik kohalikud põllumajandusettevõtted kurdavad töökäte puudumise üle.
Ilmselt loodetakse asulas tekkivale „sunnismaisusele”, kus oma keskkonna halvenemise tõttu langenud turuväärtusega korteritesse vangi jäänud kohalikud on sunnitud mistahes palgaga mistahes töö vastu võtma. Eriti juhul, kui Väimela kaubamärgiks oleva kutsehariduskeskuse õppurite arv väheneb, sest keegi ei soovi tulla õppima paika, kus 400 meetrit lahutab kooli õppetöökoda tervist kahjustavat ammoniaaki lehkavast hiidfarmist.
Selle juures rääkida, et keskkonnaohtliku suurtootmise lisandumine kohalikele nutikatele masina- ja pudutöötlemisettevõtetele suurendab valla tuntust, on ikka demagoogia kõrgtase. Sellist tuntust said oma nahal kogeda juba kahe Väimela korteri omanikud, kelle korterimüügitehingud katkesid kohe peale uudist hiidkanala ehitusest asulast vaevalt kilomeetri kaugusele.
Lisanduvate investeeringute koha pealt tasub aga meenutada kanala naabruses asuva valla eduka ettevõtte Rauameister muret oma töötajate pärast, kelle tööohutust nad enam tagada ei saa, sest ei ole võimalik metallitööruume tuulutada kõrvale kerkiva ammoniaagilehase õhuga hiidfarmi tõttu. Neil läheb üha raskemaks omale kvalifitseeritud töötajaid leida ning karta on, et „vabamasse õhku” kolimist võib sellises sundnaabruses kaaluda ka mõni teine kohalik ettevõte. Ettevõte, kelle maksud laekuvad juba praegu Võru valla kassasse ning kaudsed tulud kohapeal elavate töötajate tarbimise varal samuti.
Paraku on selge, et sellisesse naabrusesse ei soovi investeerida ega tulla ükski teine tööstus. Tasub meelde tuletada sedagi, et Võru valla pikaajalises planeeringus on sellesse piirkonda oodatud metalli- ja pudutöötlusettevõtted. Kui rääkida investeeringute lisandumisest, siis praegusel juhul investeerib ju tootja omale kasumit andva vabriku rajamiseks. Tema kasumihuvilisest investeeringust ei jõua kohalikele elanikele peale halvenenud keskkonnatingimuste midagi.

Kuigi Vettiku nime all ilmunud artikkel on kirjutatud valeinfo ümberlükkamiseks, ei lükka see tekst tegelikult ümber mitte ühtki otsest faktidel põhinevat kohalike inimeste kahtlust. Kõige kummalisem on, et ühe, mitte sugugi Võru valla maksumaksjast ettevõtja otsene survestav tekst kohalikele volikogu liikmetele, kes peavad nüüd otsustama, kas Väimela-taoline heakorrastatud asula on ikka õige koht sellise saasteriskiga suurtootmisele, avaldatakse nendesamade Võru valla maksumaksjate raha eest ilmuvas Võru Valla Teatajas. Süüdistades teiste hulgas ka Lõunalehte, kel oli julgust kanala ohte kohalikele kajastada, väärinfo levitamises. Siin tuleks küll küsida: kes kelle huve kaitseb ja miks?

* Toimetus: sarnase tooniga lühem artikkel ilmus siiski ka Võru maakonnalehes samal päeval.

 

Autor: Inga Raitar, kirjastaja
Viimati muudetud: 04/10/2018 10:25:00