Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Milvi Hirvlaane Kanepi kihelkonnale elatud elu

Milvi Hirvlaane sõnul on tema missioon ära pühkida tuhk nende inimeste nimedelt, kes on midagi teinud Kanepi kihelkonna või Eesti heaks. Foto: Sander Silm

Milvi Hirvlaane (83) sünnikodu Kanepis on Eesti vanima rahvamaja, 1887. aastal Kanepi Laulu Seltsi ehitatud seltsimaja vastas, mistõttu sai ta juba väikese tüdrukuna osa sealsest aktiivsest seltsielust. Kuid vaevalt arvas väike Milvi toona, et just temast saab Kanepi rikkaliku kultuuripärandi uurija.

Teie lugu Kanepi kultuurieluga algas juba lapsepõlves?

Minu lapsepõlve- ja ka praegune kodu on Kanepis otse seltsimaja vastas, kuid kuna seltsimajal polnud oma kaevu, käisid näitlejad meie kaevul joomas. Ema andis neile alati ka piima, ja kuna ema kasvatas ka gladioole, siis olin mina see väike lilleneiu, kes pidi esinejatele lilli viima.
Seoses sellega tuleb meelde üks naljakas lugu, kui seltsimajas esines laulukoor ning mina pidin koorijuht Oskar Kleemeierile viima lilli. Ühel hetkel hakkas koor skandeerima „Autor, autor!”, mina kuulsin aga „Auto, auto!”. Et sellel ajal olid Kanepis juba esimesed autod, siis olid minu vanemad mind nende eest hoiatanud, ja nii ma seisingi laval, käes endapikkused gladioolid, ja ootasin, kuna auto tuleb. Õnneks astus koorijuht paar sammu mulle vastu ja päästis olukorra.
Minu isa kuulus Kanepi Laulu Seltsi, mille nõukogude võim sarnaselt teiste seltsidega 1940. aastal keelustas. Saksa okupatsiooni ajal hakati seltsi tegevust taastama, kuid siis oli alles vaid kolm juhatuse liiget, keda polnud veel küüditatud ega vangistatud, ja nii oli isa nende hulgas, kes taastas 1943. aastal lauluseltsi tegevuse. Ema lõi kaasa Erastvere valla laulukooris ja perenaiste seltsis. Seega oli meil kultuuri austav pere.

Kas huvi Kanepi ajaloo vastu tekkis samuti lapsepõlves?

Võib nii öelda küll. Kui ma olin pioneer, siis võtsime hea sõbranna Heli-Tiiu Tammega endale ülesandeks hoida surnuaial korras kujur Weizenbergi hauaplatsi. Just siis sai alguse ka üks minu maaniatest – kirjade kirjutamine. Uskuge või mitte, kuid ma olen fossiil, kes siiani saadab kirju tigupostiga. Aga tänu sellele olen ma saanud väga palju kontakte ja mul on olnud väga põnevaid kirjavahetusi.
Ma olen olnud kirjavahetuses näiteks Kanepi kihelkonnast pärit kujuri Alexander Jannese – ta on Kanepi vabadussamba autor – tütrega, kelle käest sain ma Jannese arhiivi ja andsin üle Kumule. Kuid neid näiteid on veel.

Olete hariduselt ajaloolane, kuid kergelt see ei tulnud.

Tegelikult ei olnud see raske, kuigi õppida tuli 23 aastat. Kanepi kooli lõpetamise järel läksin Võru keskkooli, kuid just siis tehti Põlva rajoon ja Põlvasse tehti ka keskkool, kus nappis õpilasi. Nii kutsuski Võru keskkooli toonane sõjaveteranist direktor mind enda juurde ja käskis minna Põlvasse. Mul ei jäänud muud üle kui kolida siis Puuri mõisa, kus oli Põlva keskkooli internaat. Puuri mõisas käis elu nagu Lutsu Palamusel: hommikul oli vesi ämbrisse jäätunud, sõime külmunud toitu.
Olen koostanud raamatud „Kanepi kool läbi kahe sajandi“ ja „Põlva kool ajast aega“, nendega tegin ma kummarduse omaaegsete õpetajate ees. Kuid ma pidasin ka oma lennu kroonikat, nii see kui ka ülevaade lennukaaslaste saatusest on ilmunud trükisena.
Edasi töötasin Tilsi lastekodus kasvatajana ja seal teenitud raha eest õppisin Tallinna kultuurhariduskoolis, mille lõpetamise järel suunati mind Paidesse. Seitse aastat hiljem tulin tagasi Tartusse, kus lõpetasin kaugõppes ajalooteaduskonna.
Esimene ametlik töökoht Tilsi lastekodus kasvatajana oli aga minu elus väga suure tähtsusega. Tol ajal oli keskkooliharidus ikka nii väärt haridus, et meie lennustki sai kuus klassikaaslast pedagoogilisele tööle ilma lisaettevalmistuseta. Lastekodus esimesel töökohal oli võimalus anda erinevatel põhjustel koduta ja perekonnata jäänud lastele oma armastus. Mitmed minust kümme aastat nooremad endised kasvandikud kuuluvad tänini meie pere juurde ja üks lastekodu kaksikute perest võttis isegi meie perekonnanime.

Ja siis sai alguse teie huvi Kanepi kandi kultuuriloo vastu?

1972. aastal kaitsesin ma diplomitöö Kanepi kihelkonna kultuuriloost 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi alguseni. Minu diplomitööd luges Elva koduloomuuseumi toonane direktor Kaljola Kirt, kes aitas mul jõuda oma ülikoolikaaslase, EKP Põlva rajoonikomitee ideoloogiasekretäri Kalju Kermase jutule, kellele rääkisin mõttest korraldada Kanepi kihelkonna 300. aastapäeva puhul Kanepi kihelkonnapäevad. Saingi loa, muide, Kalju Kermas on see mees, kelle eestvedamisel on rajatud ka Põlvamaa talurahvamuuseum.
Kanepi külanõukogu tegelased polnud sellest mõttest vaimustunud. Nad olid lausa väga kohkunud, kuna kardeti isegi terminit „kihelkond“, sest mõnigi tegelane kartis, et see mõiste tähendab kirikukogudust. Aga kodukandipäev toimus 1975. aastal ja see oli esmakordne nii Põlva rajoonis kui ka Eestis tervikuna.
Ja siis kirjutasin Põlva lehes Koit kümnest joonealusest loost koosneva esimese ülevaate Kanepi ajaloost. Kuni pensionile minekuni töötasin 20 aastat Tartu ülikoolis teaduse ja kõrgkooli ajaloo juhatajana, ajaloo-osakonna vanemteadurina ja ülikooli ajaloo uurijana. Kuna ma koostasin ülikooli 350. aastapäeva kronoloogia, siis hakkasin ma selle põhjal koostama ka Kanepi kihelkonna kultuuriloolist kronoloogiat.

Kui rääkida edasi Kanepi kihelkonna kultuuriloo teemal, siis piltlikult öeldes olete elustanud, andnud uuesti inimliku näo kivi- ja raudristidele Kanepi kalmuaial. Kas nii võib öelda?

Ega mulle see väljend „ristidele inimliku näo andmine” väga ei meeldi. Ega ju ei saa ristidele nägu anda. Saab jäädvustada mälestusi või selle tegelase häid tegusid. Ja seda olen ma püüdnud teha. Ma olen pool sajandit tegelenud Kanepi ajaloo uurimisega ja võiks nagu arvata, et kõik on läbi uuritud, kuid vastupidi. Järjest rohkem tuleb päevavalgele põnevaid fakte ja lugusid. Ajalugu on kui suur muster, kus iga uus kild näitab lugu uues valguses ning kus väga suurt rolli mängib juhus.
Paljud väga põnevad leiud on mulle kätte sattunud puhtjuhuslikult, nagu näiteks Kanepi Laulu Seltsi lipu otsik, millega lauluselts käis 1869. aastal Eesti esimesel laulupeol. Teinekord viis mind juhus Narva-Jõesuus olles kokku sealsete koduloolastega, kes olid masenduses, kuivõrd halvas seisus on Juhan Weitzenbergi kalm Narva Siivertsi kalmistul.
Puhtjuhuslikult rääkisin ma sellest Põlvamaa loodussõprade kokkutulekul Lauriorus, kus kuulis seda ka Kalevi kolhoosi esimees Harald Truija. Truija tuli pärast ettekannet minu juurde ja ütles, et arutame seda asja. Võtsin töölt vaba päeva, läksin tema juurde, kus oli ka Kanepi külanõukogu esimees, ning otsustasime Weitzenbergi põrmu ümber matta. Sellega kaasnes meeletu bürokraatia, kuid meil sai see kõik tehtud ja 1977. aastal, luuletaja 100. surma-aastapäeval saigi põrm ümber maetud.

Kas mulle tundub, et Kanepi kihelkonna kultuurilugu on väga rikas või pigem me teame sellest vaid tänu teile?

Kanepi kultuurilooliseks eripäraks võib lugeda seda, et silmapaistvateks kultuuriloolisteks tegelasteks saadi sageli pere- või koguni sugukonniti: nii luuletaja Juhan Weitzenberg kui ka tema lellepoeg, esimene eesti kujur August Ludwig Weizenberg, kes Saksamaal töötades ja kunstiakadeemias õppides kaotas oma nimest ära t-tähe vastavalt tolleaegsele saksa keele ortograafiale.
Praost Rothi perekonnast olid tema neli hea hariduse saanud poega meie ülikooli esimesed üliõpilased. Ühest neist – Georg Philipist – sai Tartu ülikooli eesti ja soome keele lektor, teisest kindral ja Venemaa Kaukasuse valduste kuberner, kolmandast asjatundlik mõisate majandaja Võrumaal jne.
Praosti kultuurilooline mantlipärija köster Ludwig Treffner ise ja ta Kanepi köstrimajas sündinud kolm poega olid olulised Eesti rahvusliku ärkamisaja haritlased, eriti Hugo Treffner. Samuti kolm venda Daniele, Arrased, Aabelid, Ojad, Erlemannid ja paljud teisedki perekonnad osalesid aktiivselt kultuurielus.
See tingis, et meie Kanepi Mäe kalmistu kultuurilooliste isikute kalmude nimekiri sel suvel valminud uuel plaanil küündis 70ni. Eesti vanimaid lauluseltse – Kanepi Laulu Selts, Kanepi seltsimaja, mis on Eesti vanim ühes kohas tegutsenud seltsimaja.
Need on vaid üksikud märksõnad ja minu missioon ongi nende inimeste nimedelt, kes on midagi kihelkonna või Eesti heaks teinud, sinna ladestunud tuhk ära puhuda.
Ja teate, mis on kõige hullem? Mul pole konkreetset mantlipärijat, kuid neid asju, mida veel uurida tahaks, on väga palju. Teisalt on mul hea meel, et Tiiu Leppikus koolist on aastaid kasutanud ajalootundides muuseumi kogunenud materjale ning juhendanud ja innustanud õpilasi oma kodupaiga kultuurilugu uurima ja tundma. Samuti valmis noortekeskuse tarmukate tüdrukute abiga blogi www.kanepikultuurilugu.blogspot.com, mis sisaldab sadakond kultuuriloolise kalmu pilti ja eluloolisi andmeid.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril II" raames.

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 18/10/2018 09:56:08

Lisa kommentaar