Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Eeskuju Soomest – kas soovime Eestile sama tulevikku?

Finnpulpi kavandatav miljardi eurose maksumusega Kuopio tselluloositehas. Foto: Finnpulp

Kuopiosse planeeritava uue suure miljardi eurose tselluloositehase ehitusele on tekkinud vastuseis pärast seda, kui tehast rajav ettevõte Finnpulp läks hiinlaste omandusse.

Nüüd öeldakse inimestele, et rong on läinud, sest keskkonnamõjude hindamise ajal tehase vastu ei protesteeritud. Tehase planeerimisel oli peamine pooltargument see, et suurem osa miljardist jääb Soome, sest terve maailma tselluloositehaste sisseseade valmistatakse Soomes.
Tehast kavandatakse Kallavesi järve äärde ja selle arendaja on Hiina osalusega Soome firma Finnpulp. Firma korraldas Kuopio kinosaalis seoses tehase rajamisega rahvakoosoleku, kus osales ligi 300 inimest. Põhiline mure oli see, et Kallavesi järve olukord halveneb, vahendas Yle.
Finnpulpi juht Martti Fredrikson rääkis, et Kuopio on tehase asukohaks sobiv, kuna vastuvõtt oli soe, leidus krunt ning toodangut on hea vedada Kotka ja Rauma sadamatesse või isegi Helsingisse.
Tehase ehituse ajaks on Põhja-Savosse vaja ligi 3000 ehitajat, kellest suur osa tuleb tuua välismaalt.
Uuringute järgi toob Kuopio tehas maakonda 1500 töökohta ja kogu Soome 3400 uut töökohta, seda põhiliselt seoses puidu ettevalmistusega. Kui tehas valmis saab, oleks see maailma suurim haavatselluloositehas võimsusega 1,2 miljonit tonni aastas.
Tehase rajamise tähtajad on veel lahtised, kuna tehase rajamise vastased tahavad väljastatud keskkonnaloa osas kaevata edasi ülemkohtusse. Et Soome tselluloosiprojekte juhitakse nüüd Hiina rahaga ja Hiina vajadusi arvestades, küsivad soomlased, kas Soomele on sellest üldse midagi kasu.
Nii Finnpulpi Kuopio tehas kui Metsä Groupi Äänikoski tselluloositehas soovivad tarbida 6,5 miljonit kantmeetrit puitu aastas, kahe peale kokku viiendiku Soome puidukogusest.
Aalto ülikooli keskkonnatehnika professori Olli Dahli arvates näitab järeleandmine Hiina rahale Soome metsatööstuse au puudumist. Keegi ei taha, et Soomest saab tulevikus üks suur tselluloosivabrik. Soome vajaks hädasti rohkem kõrgtehnoloogilist tootmist. Metsade maharaiumine kujutab endast lisaks muule ka suurt keskkonnariski.

Soome suurimast tööstusinvesteeringust sai keskkonnareostuse musternäide*

Tartus elav soomlane Sakari Neuvonen kirjutab, kuidas Kesk-Soomes asuv Talvivaara niklikaevandus pidi samuti piirkonnale elu sisse puhuma, aga läks vastupidi - nüüd on ettevõtte endised juhid kohtu all ja sellest on saanud ulatusliku keskkonnareostuse musternäide. Siit on õppida ka tselluloositehast kavandaval Eestil.

Eestisse kavandatava tselluloositehase maksumuseks on arvatud vähemalt miljard eurot, toodanguks 700 000 tonni tselluloosi aastas. Eesti tehase eeskujuks on toodud Soome Äänekoski tselluloositehast, mis valmis 2017. aasta lõpus vana tehase asemele, mille maksumus oli 1,2 miljardit eurot ja aastatoodang 1,3 miljonit tonni.
Tselluloositehas oli küll Soome kõige suurem metsatööstuse investeering, aga suurim tööstusinvesteering on siiani 1,9 miljardit eurot maksnud Talvivaara niklikaevandus.
Talvivaara kaevanduse rajamisel kasutati „kõige paremat tehnoloogiat”, nagu kombeks on öelda, ja Talvivaaras oli selleks bioloogiline rikastamine. Sel meetodil leotavad maapõue bakterid sobivas happelises ja hapnikku sisaldavas keskkonnas ise maagist nikli välja. See pidi tagama odava ning ennekõike peaaegu saastevaba kaevanduse. Seda meetodit on maailmas edukalt kasutatud vase ja kulla kaevandamisel, aga mitte kunagi varem nikli rikastamisel ega nii külmades oludes kui on Soome põhjaosas.
Kaevanduse tegevjuhiks sai insener Pekka Perä, kes ostis kaevandusõigused ja meetodi keemilise oskusteabe Outokumpu kontsernilt väidetavalt ühe euroga.
Talvivaara noteeriti nii Londoni kui ka Helsingi börsil. Erainvesteeringuid koguti üle 700 miljoni, võlga võeti üle 800 miljoni, kokku hangiti 1,9 miljardit eurot. Talvivaara aktsiast sai tõeline Soome rahvaaktsia: seda ostis üle 70 000 inimese, suurem osa aktsionäridest ongi tavalised Soome pered. Aktsia kõige kõrgem hind oli 2011. aasta alguses peaaegu kaks eurot. Praeguseks on see täiesti oma väärtuse kaotanud ja kauplemine lõpetati pankroti tõttu 2014. aasta lõpus.
Outokumpu sai Peräga tehtud 1-eurosele tehingule lisaks 20 protsenti Talvivaara aktsiatest, mis neil õnnestus enne langust ära müüa. Ettevõte teenis aktsiate müügist 120 miljonit eurot. Nii Pekka Perä kui ka teised kaevanduse juhtgrupi liikmed müüsid oma aktsiad aegsasti ära, saades niimoodi tohutu varanduse. Ka Soome riik investeeris kaevandusse sadu miljoneid, aga nii riik kui ka kõik teised aktsionärid jäid tühjade pihkudega.
Üks suuremaid ebaõnnestumise põhjusi oli see, et kavandatud tootmisprotsess ei toimunud soovitul kujul. Perä lubas korduvalt, et kaevandus hakkab tootma 50 000 tonni niklit aastas. Esimesel ehk 2009. aastal toodeti aga ainult 735 tonni. Kõige rohkem toodeti ettevõtte tegevuse kolmandal aastal ehk 16 000 tonni. Talvivaara tootis oma tegevuse viiel aastal kokku ainult 47 000 tonni niklit.
Tootmine ei õnnestunud, kuna bakterid nõuavad lisaks süsihappele ja hapnikule lisaks ka sobivat temperatuuri, optimaalne oleks 25-38 ºC. Lisaks peaks rikastatav maak olema kaitstud liigse niiskuse eest. Seda kõike ei suudetud tagada.
Kaevandamine nõuab palju vett. Algul kavandati, et vesi pumbatakse kaevandusse lähedal olevatest järvedest. Kuna maagihunnikud pidid bakterite toimel soojenema, pidi kaevanduses olev vesi lihtsalt ära aurustuma. Kuna seda ei juhtunud, hakkas kaevanduse territooriumile kogunema üleliigset vett. Seda püüti koguda varuveehoidlatesse, aga peagi said need täis ja viimases hädas hakati vett juhtima – vastupidiselt keskkonnaloas ettenähtule – kipsiga täidetud basseinidesse.
Basseinidest lekkis saastunud vesi loodusesse. Esimene selline õnnetus juhtus juba 2008. aastal, järgmine 2010 ning kõige ulatuslikum 2012. aastal. Lekkinud vees oli sulfaate ja raskemetalle. Sulfaadid suurendavad vee soolasisaldust ning raskemetallid on elusolenditele väga mürgised.
Talvivaara asub Põhja-Soomes Kajaani lähedal oleval veelahel, kust osa vetest voolab loodesse Oulujärvi järve ning teine osa kagusse Vuoksi vesikonda. Kaevanduse lähedal on väiksed järved, mis on nüüdseks suurelt osalt kahjustatud. On paratamatu, et suurtööstus saastab ümbruskonda. Talvivaara sulfaadikogused on võrreldavad tavalise tselluloositehase omadega, aga Soome tselluloositehased asuvad kõik suurte veekogude ääres ja seal hajub saaste paremini.
2017. aastal algas Soome kohtuprotsess Talvivaara endiste juhtide vastu. Ringkonnakohtus mõisteti nad süüdi selles, et ettevõte ei andnud õiget ega piisavat teavet kaevandusest välja lastud saaste kohta. Pekka Perä sai tingimisi vangistuse. Kohtuprotsess pole veel lõppenud, praegu on järg ülemkohtus.
Aastaks 2014 ei lubanud Talvivaara majanduslik seisund sel enam edasi tegutseda. Ettevõte läks järgmisel aastal riigi omandusse ja selle nimeks pandi ladinakeelne Terrafame ehk Näljamaa (Kainuu maakonda nimetatakse ühes tuntus laulus vaesuse tõttu näljamaaks).
Talvivaara juhtum on tõstnud esile Soome keskkonnaameti rolli. Kohalikku keskkonnaametit on kahtlustatud liiga leebes suhtumises Talvivaarasse. Kui kaevandust rajama hakati, oli see Soomes suur uudis ja mitmed asjaosalised ehk riigitasandi poliitikud, kohalikud omavalitsused, massiteabevahendid ning ettevõtlus suhtusid väga positiivselt teabesse, et tööpuuduses vaevlevasse Kainuu maakonda on tulemas palju uusi töökohti. Keskkonnaametnikud ei julgenud sellises olukorras küsimusi esitada.
Üldise positiivse suhtumise kõrval muretsesid keskkonnaaktivistid ja kohalik rahvas kaevandamise võimalike keskkonnamõjude ning tehnoloogia pärast. Lisaks märgati juba esimesel aastal, et kaevandusest tuleb lubadustest hoolimata vesiniksulfiidi, mille mädamunahaisu oli tunda isegi 40 kilomeetri kaugusel Kajaani linnas. Lähedal olevate järvede äärsed elanikud kaebasid pärast saunas käimist esineva nahaärrituse ja köha üle. Tagantjärele vaadates ei reageerinud keskkonnaamet sümptomite ilmnemisele piisava rangusega.
Soome maksumaksjad on viimasel ajal pidanud kaevandust üleval vähemalt 500 miljoni euro eest. Möödunud aastal oli kaevanduse kogutulu (ilma laenusid arvestamata) tagasihoidlik 13,4 miljonit eurot. Riik on kaotanud vähemalt 320 miljonit eurot, millest 126 miljonit on kulunud keskkonnakahjustuse kõrvaldamisele.
Praegu töötab kaevanduses 650 inimest ja umbes sama palju võib tööd saada ka allhankijate juures. Kümne aastaga on Talvivaara peale kulunud peaaegu kaks miljardit eurot, mis töötajate arvuga jagades teeb töökoha hinnaks umbes 15 000 eurot kuus. Kui see raha oleks töölistele niisama kätte antud, oleks see sama suur teenistus kui Soome peaministri palk.
Soomes ollakse pärast seda juhtumit keskkonna osas väga tähelepanelikud. Arvestatakse sellega, et ettevõtlusega kaasnevad alati riskid. Peale ettevõtja enda raha kaotamise võib tema tegude tagajärjel tekkida ka ulatuslik keskkonnakahju. Kui ettevõtja ei suuda seda likvideerida, tuleb appi riik. Arvestatakse ka sellega, et ettevõtja ei saa alati avaldada kõiki riske. Ta peab andma oma äriplaani kohta piisavalt ilusa pildi, et saada tegevusluba ja võita investorite usaldus.
Talvivaara puhul realiseerusid peaaegu kõik riskid. Uudne tehnoloogia ei toiminud soovitud kujul, ettevõtet usaldanud inimesed kaotasid oma raha ning riigi kanda jäi ulatuslik keskkonnakahju ja kahjumis oleva kaevanduse käigushoidmine.

* Sakari Neuvoneni artikli pikema versiooni avaldas 12. oktoobri Tartu Postimees

 

Autor: Tarmo Saar
Viimati muudetud: 18/10/2018 09:35:06

Lisa kommentaar