Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Euroremonditud kultuuripärand

Ott Rätsep. Foto: erakogu

Kas mäletate tänavuse Euroopa kultuuripärandiaasta neoonkirkaid afišše koos rehielamu pildi ja tekstiga „obskuurne miljööväärtuslik eksterjöör”? Kui mitte, siis soovitan üles otsida Vanamehe multika, mis selle abrakadabra maakeelde tõlgib.
Justkui pärandiaasta kõrvalsaadusena riigikokku jõudnud muinsuskaitseseaduse (MuKS) eelnõu käsitleval kultuurikomisjoni istungil väljendas Tartu ülikooli professor ja akadeemik Valter Lang muret süveneva probleemi pärast, et Eesti inimene ei saa enam aru, mida Eesti riik tahab talle riigikeeles öelda. Kõnealune eelnõu ongi selline juriidiline abrakadabra, aga maakeelde ümber pannes paneb mälestiste omanikud sügavalt ohkama.
Eelnõu puudutab 135 000 kinnismälestise omanikku, teiste seas ka Valga ja Võru muinsuskaitsealade elanikke, kelle omandile on kehtestatud ranged muinsuskaitse kitsendused.
Kuigi eelnõu asuti koostama juba 2013. aastal, kaasati huvirühmad alles käesoleva aasta veebruaris. Omanike 30 ettepanekust on tinglikult arvestatud kõigest veerandiga. Samasugune seis on Eesti Maaomavalitsuste Liidu ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu muinsuskaitsealasid puudutavate ettepanekutega. Ka Eesti Ehitusettevõtjate Liit kritiseerib eelnõu eeskätt omandipõhiõiguste riive tõttu.
See oli muude oluliste vajakajäämiste kõrval ka üks põhjus, miks justiitsministeerium jättis eelnõu üldse kooskõlastamata. Lähinädalad näitavad, kuidas kavatseb riigikogu kinnismälestiste omanikega arvestada. Kultuuriministeerium soovib seaduse jõustada juba 1. jaanuarist.
Kultuurikomisjonis ütles muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie, et tema amet on vaid rakendusasutus. Kuidas ta kavatseb juhina „rakendusasutuses” asuda täitma suurte sisuliste ebakõlade ja ette teada oleva puudujäägiga seadust, mis teatavasti ilma sunnita ei rakendu?
Eelnõu autorid on planeeritava muinsuskaitsereformi sisu tutvustanud kui riigi pöördumist näoga omanike poole. Eelnõu ei vasta aga konkreetselt, kuidas selle saavutuseni jõutakse. Tuleb taas tsiteerida Siim Raiet, kes Vikerraadios andis vihje võimaliku poliitstrateegia kohta: „Filosoofiaid majanduspoliitiliselt on erinevaid. Osa ütleb, et riik peab seda osa hüvitama, mis justkui ühisosa on. Teised teooriad ütlevad seda, et igaüks meist saab osa sellest ühisosast ka ja seetõttu oleme ise need agentsed subjektid, kes investeerima peavad."
Ilmselt pole omaniku tõlgendamine agentse subjektina juhuslik. Olukorras, kus uus seadus kehtestab riigile õiguse tellida omaniku eest muinsuskaitselisi töid, nagu eritingimuste koostamine, uuringud, järelevalve, tundub see lausa taotluslik. Siis jääb ehitismälestise omanikule „privileeg” elada riigi tellitud eritingimuste kohaselt ning kanda tema omandile kehtestatud kohustuslike muinsuskaitseliste tööde maksumusest pool – ikka riigiga solidaarselt!
Näiteks eritingimuste keskmine turuhind on praegu umbes 3000 eurot; eramute uuringute hind 3000 eurot, mis suuremate hoonete ja ehitiste puhul on aga juba kuni 30 000 eurot, ning muinsuskaitselise järelevalve hind on keskmiselt 1500 eurot.
Uuest korraldusest on karta suurenevat bürokraatiat, mille tõttu läheb omaniku elu veelgi keerulisemaks. Täiendava 1,4 miljoni euro suunamine muinsuskaitseliste eeltööde katteks on samm edasi, kuid meetme mõju on keeruline hinnata. MuKSi karmistunud eelnõu järgi saab peaaegu iga väikest liigutust pidada ehitamiseks, millest tulenevalt kohalduvad eri haldusorganite vahelisest menetluskorrast omanikele topeltprotseduurid – lisaks omavalitsuse ehitusloale on vaja ka muinsuskaitseameti luba.
Lisaks ehitiste väärtusklassidele ja nendega kaasnevale võimalikule interjööride loakohustusele on eelnõus veel teinegi uus asi muinsuskaitsealade elanikele. Nimelt näeb § 86 ette võimalust karistada muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku selle eest, kui ehitis on rikutud või hävinud. Rikkumiseks loetakse seda, kui ei ole tagatud muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimist ja ehitise seisund on halvenenud.
Samal ajal on jäetud eelnõust välja viide valla- või linnaeelarvele (§ 35) – kohalikule omavalitsusele ei panda enam kohustust mälestiste omanikke toetada. Kui aga kohustust pole, siis pole ka õigust.
Muinsuskaitseametil on viimane aeg asuda tegudes toetama huvirühmasid ja juhtida jõuliselt seadusandja tähelepanu võimalikule hävingule. Vaid nii saab ta usaldust taastada ja anda kinnitust väitele, et muinsuskaitsereformiga pöördutakse näoga omanike poole. Vastasel juhul pole sisulisest pärandikaitsest ja poolte võrdsusest juttugi. Taastatud rehielamud ja ajaloolised linnasüdamed jäävad vaid neoonroosaks unistuseks.

 

Autor: Ott Rätsep, Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige ja Muinastalude Ühenduse asutajaliige
Viimati muudetud: 15/11/2018 09:07:10

Lisa kommentaar