Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Peipsimaal hullutab turiste uus hitt – ivantšai

Kui millalgi tõrjus teelehtedest tehtud tee ivantšai turult ja toidulaualt välja, siis nüüd on Külli Musta hinnangul aeg pendel tagasi liikuma panna. Foto: Sander Silm

Võib julgelt öelda, et Peipsiveere köögi üks tänavusi hitte on varjusurmast tõusnud Ivani tee ehk ivantšai, mille nõudlusega ei suutnud kohalikud teemeistrid sammu pidada.

“Suvel käis meie juures üks turistide grupp, kellele rääkisin ka ivantšaist. Nad soovisid seda osta ja teekandik tõmmati sõna otseses mõttes hetkega tühjaks,” meenutas Alatskivi mõisa endises jääkeldris asuva Alatskivi Mõisamaitsete perenaine Külli Must.

Selliseid lugusid võib kuulda Peipsi veerest veelgi, sest turistide huvi aastasadu tagasi Venemaalt Eestisse jõudnud ivantšai vastu on ülisuur ja mitmed teemeistrid laiutavad praegu ostusoovide peale vaid kurvalt käsi.

Ka Venemaal on ivantšai jõuliselt tagasi tulnud ning idapiiri taga toodetakse seda suisa tööstuslikult. Venemaal on teel väga pikk ajalugu ning ivantšai on olnud Venemaa üks tähtsamaid ekspordiartikleid. Seda teed jõi nii tsaaripere kui ka lihtrahvas, seda kasutati ravitsemiseks, ning et ivantšai aitas toime tulla füüsiliste koormustega, siis jõid seda nii sõjamehed kui ka heina tegevad talupojad.

“Kui raviteedega peab tegema kuuri, siis ivantšaid võib juua iga päev ning pole mõtet hakata üles lugema, mille jaoks see tee hea on. See nimekiri kõlab lihtsalt uskumatult pikana,” rääkis Külli Must.

Eestisse tõid tee suure tõenäosusega vadjalased. Laiemalt hakkas meil tee tuntust koguma aga mõni aasta tagasi, kui Peipsi veere toidutootjad, eesotsas Lohusuu naistega, otsustasid vana traditsiooni elustada ning hakkasid tasapisi seda uuesti tegema. Külli Musta hinnangul on ivantšai valmistamine aga sedavõrd lihtne, et igaüks võiks oma tee ka ise teha.

Saak puhtast loodusest

Tee jaoks tuleb korjata õitsemisajal põdrakanepi rohelisi lehti. Taim võib kasvama jääda ja õied mesilastele maiustada. Muidugi võib korjata ka õisi, mida võib eraldi kuivatatuna teele puht ilu pärast lisada.

Korjatud lehtedel tuleb esialgu lasta umbes ööpäeva tihedalt täistopitud ja kaanega suletud nõus närbuda ning seejärel hakata neid korralikult muljuma, et taimerakud purustada. Tehnikaid on erinevaid: kes muljub iga üksikut lehte näppude vahel, kes lehemassi tainarulliga. Mõned purustavad ka hakklihamasinaga, kuid taime kokkupuutumist metalliga ei peeta just parimaks lahenduseks.

Kui taimed purustatud, hakkab kõige olulisem – hapendus- ehk fermenteerimisprotsess: muljutud lehed pannakse õhukese kihina niiske kanga alla sooja kohta ja lastakse seista. Hoitakse paarist tunnist paari päevani – mida kauem, seda tumedam tee tuleb. Loomulikult sõltub protsess temperatuurist: soojemas kiiremini. Kui lehtedele tekib intensiivne magus lillelõhn, on õige aeg kuivatamiseks. Kuid siinkohal peab olema ettevaatlik, et mitte lasta lehtedel hallitama minna.

Seejärel tuleb lehed 70–80 kraadi juures paokil uksega ahjus ära kuivatada, kuid seda võib teha ka saunalaval või toidukuivatis ja maitsev tee ongi valmis.

Kuna ivantšai ei sisalda kofeiini, võib seda üsna ohtralt juua. Tee joomisel on ka veel üks omapära: kõigepealt valmistatakse teest tõmmis, mida joomisel lahjendatakse kuuma veega. Kuid ka tõmmist võib kasutada vett üha peale valades korduvalt, et sellest kõik kätte saaks. Tee ei muutu mõruks ja sobib juua ka külmalt. Ivantšai on suurepärane asendus harjumuspärasele mustale või rohelisele teele. Kui millalgi tõrjus just teelehtedest tee ivantšai turult ja toidulaualt välja, siis nüüd on aeg pendel tagasi liikuma panna.

“Eestimaa puhas loodus on põdrakanepit täis, mistõttu ivantšai valmistamise potentsiaal on meil väga suur,” kutsus Külli Must üles teed valmistama.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti "Elu kahe maailma piiril II" raames

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 15/11/2018 09:27:19

Lisa kommentaar