Taimil (vasakul) on, mida Lii Tootsile pajatada. Foto: Mari-Anne Leht

Laheda sotsiaalkeskuse Tilsi ja Vana-Koiola majas veedab vanaduspõlve 42 eakat, kellest enamik istub jõululaua taha, üksikutele viiakse pühadetoidud tuppa.

Jõulukuu teisel kolmapäeval on õhk nullilähedane, kuid mustkattealune pind libe. „Eile jalutasin kolm tiiru ümber maja, täna ei ole väljas käinud,” ütles Ilse*, kes veedab vanaduspõlve Tilsi majas.
Põlva valla elanikuna sai ta jõulutoetust, mille eest tahab ise kohalikust poest ainult puuvilju osta. Kolm aastat majas elanud Ilse ei mäleta, kuidas mullu siin jõuluaeg möödus, sest oli sel ajal haige. „Kui pojapoeg saab, sõidab ta mulle järele ja viib jõuluks koju,” sõnas ta.
Emma* pühadeks ja aastavahetuseks kuhugi ei lähe, kuigi ka tema viimane kodu ei ole Tilsist kaugel. „Lapsed ja lapselapsed elavad Peterburis, lapsed töötavad sellises kohas, kust neil ei lubata riigist välja sõita,” lausus ta.
Vanavanaema kaudu eesti juurtega Emma tuli abikaasaga Perile Põlvamaale 1980ndate keskel. Aastaid tagasi Emma abikaasa haigestus ja suri.
„Peale mikroinsulti ei riskinud üksi Perile jääda ja nii olengi pea neli aastat siin elanud. Esimesel aastal tahtsin väga koju, kuid siis koduigatsus kadus,” kõneles Emma. Tema toas on raamatuid, ajakirju, televiisor ning aknast paistab mõisapark.
Läinud jõulu- ja aastalõpuaega Tilsis nimetas Emma suurepäraseks. „Mu kauged sugulased elavad Tartus ja nemad käivad ikka mind vaatamas, ka pühade ajal,” sõnas ta.
Tilsi maja asub samanimelise mõisa pargi ühes servas põlispuude varjus, sellepärast peab hubaseks renoveeritud maja koridorides ja osas tubadeski elektrivalgus tavalisest pikemalt olema.

Vana-Koiolas on valgust piisavalt

Helmi* toa aknast paistab maja terrassile pandud jõulukuusk ja eemalt Vana-Koiola järv. Voodis lebav Helmi loeb Virumaa ajalehti. Ta on sealt pärit. Põlvas elav poeg on emale tema kodumaakonna ajalehe tellinud.
„Värske õhk jõuab minuni aknast, sest ma ei ole kukkumisest saati üksi väljas käinud,” sõnas Helmi. Peale kukkumist liikus ta rulaatoriga, nüüd juba kepiga.
„Kuigi siin on väga puhas, soe ja kõik tehakse ära, loodan niipalju terveneda, et saan koju,” unistab Helmi.
Jõuluaja kohta ei oska ta midagi kosta, sest on Vana-Koiolas tänavu maist.
Eha* on sündinud Võrumaal, abiellumise järel elanud Lahe külas Põlvamaal. Siin on ta üle aasta, peale rasket haigust, kui ei saa ratastoolita liikuda.
„Mulle meeldib kududa, nädalas koon lastele või mõnele lapselapsele ikka paari sokke,” sõnas Eha. Ta loeb ajalehti, vaatab televiisorit ning usuinimesena ei unusta hommikuti ka jumalasõna. Tihti käivad tal külas lapsed ja lapselapsed, isegi lapselapselapsed.
Eha, nagu paljud teisedki sotsiaalkeskuse elanikud, tunneb rõõmu inimestest, kes nende argipäevi mitmekesistavad. „Nii tore oli, kui kadripäeval kadrisandid Väimela lasteaiast majas käisid,” tõi ta näite. Usklikuna ootab ta kolmapäeva õhtuid, mil vanuritega käib juttu ajamas ühe usulahu esindaja Toomas.
Eelmisel kuul alustasid vabatahtlikud, kellest Põlvamaal elav Lii Toots käib kolmapäeviti eakatega kohtumas Vana-Koiola majas. Ta on majas käinud alles kolm korda, kuid selle ajaga saavutanud sealsete elanikega hea kontakti. „Tundub, et nad ootavad mind, sest uue inimesega jutuajamine on vanuritele vahelduseks ja nende üks hommikupoolik on sisustatud,” sõnas Toots.
Neid koguneb kolmapäeviti juttu ajama kaheksa. Prouasid huvitab maailmas toimuv, härrad on tagasihoidlikumad. Vestlusringis osalenud eakad on meenutanud oma elus toimunud sündmusi ja reise, koos on vaadatud pilte reisidest.
„Kui eakad ütlesid, et armastavad loomi, lubasin järgmisel korral oma taksikoera kaasa võtta,” sõnas Toots.
Noor naine on selle ajaga mõistnud, et 50 aasta pärast on temalegi olulised mälestused, mitte varandus.

Pühade ajal kapsas ja verivorst

Veel paar aastakümmet tagasi tegutses Vana-Koiola järve kõrgemal kaldal madalas majas Vana-Koiola kool, kus aastatega õpilaste arv aina kahanes ja maja leidis aina vähem kasutust.
„Samal ajal nappis endises Laheda vallas hooldekodukohti ja nii otsustatigi hoone sotsiaalkeskuseks renoveerida,” ütles Marika Dorbek, Laheda sotsiaalkeskuse juhataja.
Tilsi maja avas vanuritele uksed 2008. aastal, Vana-Koiola kuus aastat hiljem.
Advendiajal on Tilsi maja fassaadipoolsel terrassil kuuseoksad, kaminaga söögisaalis jõulukuusk. Sama on ka Vana-Koiola majas, seal seisab ehe kuusk järvepoolsel terrassil, koridori ühes otsas seisab kunstkuusk.
Jõulupidu toimub mõlemas majas homme (21.12), Vana-Koiolas kell 12.30 ja Tilsis kell 14.
„Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse abiõpetaja Jaak Pärnamägi loeb kirikliku palve, klaveriõpetaja Raina Urb esitab jõulumuusikat, tuleb jõuluvana, laual on külmad road ja veidi punast veini,” tutvustas Dorbek.
Ta lisas, et traditsioonilised jõuluroad kartul, hapukapsas ja verivorst on laual pühade ajal, st. 24. 25. ja 26. detsembril.
Jõulude ja aastavahetuse ajal käivad sotsiaalmajade elanikel sugulased, sõbrad ja tuttavad tavalisest rohkem külas. Külla sõitnud lähedased sõidavad nendega nii kalmistule kui ka koju.
„Meie tegevusjuhendaja Velli Eiche räägib nendega pühade ajal päevakohast juttu, loeb raamatut ja laulab,” andis Dorbek mõista, et pühade ajal ei jäeta majades üksi ka neid, kellele ei tule keegi külla, sest tal ei ole enam lähedasi.
Dorbek märkis, et kui majja tuleb uus elanik, arutatakse võimaluse korral temaga või tema esindajaga kõik läbi, et hiljem ei oleks arusaamatusi.
„Soovija võib tuppa oma televiisori tuua, neid on kahe maja peale kümnel inimesel, kuigi televiisorinurk on mõlemas majas,” lausus juhataja. Ta lisas, et kõik, mis kodus võib teha, on ka siin lubatud, kuid ikka hea tava ja mõistlikkuse piirides.
Pühadele järgnevad taas argipäevad.
Kahe maja elanike seas on ülekaalus naised, mehi on vaid üheksa. „Mehed ju lähevad teisele poole varem,” märkis Dorbek. Ta lisas, et sotsiaalkeskuse järjekorras on samuti naised ülekaalus.
Kuigi paljud maja elanikest unistavad koju pääsemisest, on keskuses kõik, lamajatest seniilseteni, rohkem hoitud ja hooldatud ning nende lapsed saavad oma elu elada.
„Meie töötajad on usaldusväärsed, sest kui keegi neist jätab näiteks õhtul mähkme vahetamata, võib lamajal hommikul lamatis alata,” andis juhataja mõista, et sotsiaalkeskuses on head töötajad väga olulised.
„Inimesed elavad ju korra ja hoolekandeasutused ongi eakate ja rasket haigust põdenute eest hoolitsemiseks ja hoidmiseks,” sõnas 12. aastat Laheda sotsiaalkeskust juhtiv Marika Dorbek.

*Eakate perenimed on toimetusele teada.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 20/12/2018 08:39:49