Läti bändi südame vallutasid sõbralikud eestlased ja Suur Munamägi

Von Glehni teatri laval Tallinnas 2018. aasta novembris: Maris Orehovs, Martins Linde, Edgars Balodis, Aldis Rullis. Foto: erakogu

Kui ma ühel palaval juulikuu päeval sõpradega Riiga nädalavahetust veetma sõitsin, ei aimanud ma, et satun seal puht juhuslikult kuulama bändi, millest saadud muusikalisest elamusest areneb sõprus eestlaste ja lätlaste vahel. Samas usun, et ka juhused on meile enamasti ikkagi määratud, mida tõendab seegi tõsiasi, et Läti kaunis pealinnas sündinud Eddie Dove Band on tänu sellele sõprusele käinud Eestis esinemas juba kolm korda.

Minu küsimusele, mis neid siia tõmbab, saan pisut ootamatu vastuse, et eestlased on väga soojad ja sõbralikud. „Peale septembris toimunud esimesi kontserte Lõuna-Eestis tundsin, et olen nagu kodus,“ kirjeldab oma emotsioone ansambli solist Edgars Balodis (30), esinejanimega Eddie Dove. Ta lisab, et eestlastele näib nende muusika meeldivat. „Eestlased on üldiselt tuntud oma muusikalembuse poolest ning tundub, et paljudele läheb muu hulgas korda ka rock’n’roll ning rokiklassika,“ märgib ta.
Edgars on huvi pärast uurinud Eesti loomemaailma läbi aegade ning leiab, et meie rahva loomingulises teadvuses leidub palju liigutavalt kaunist. „Eesti on imeline koht maakeral ja mul on hea meel, et meil on sellised naabrid!“ arvab lõunanaaber siiralt. Iga kord, kui ta siin käib, tunneb ta enda sõnul end nagu kohalik. „Te ise räägite, et olete tuimad ja mitte väga sõbralikud võõraste vastu, aga mina olen kogenud hoopis vastupidist.“
Tasapisi pusib bändi esirokkar õppida eesti keelt õpiku abil, mille soetas endale advendiajal Võru raamatupoest.
Ka bändis bassi mängiv Maris Orehovs (42) ei koonerda kiidusõnadega, kui tuleb juttu meie riigist ja rahvast. „Ausalt öeldes meeldib mulle Eestis väga. Mul pole küll seni olnud võimalust teha koostööd Eesti muusikutega, aga ma naudin alati aega, mil ma selles kaunis riigis olen.“
Maris lisab, et tal on Eestis ka muusikutest sõpru: bassimängija Heiko Rommel, trummar Oliver Romus ja mõned veel. Eestimaal viibides meeldib talle kõige rohkem aega veeta Tartus, Saaremaal, Hiiumaal, Pärnus ja Tallinnas, kuid kõige erilisema paigana on tema südame vallutanud Suur Munamägi ning armas ja kodune Suure Muna kohvik, kus bänd on juba kaks korda esinenud ning mille pererahvaga on tekkinud eriliselt soe side.

Fännid tekkisid minutitega
Kõige esimene esinemine Eestimaa pinnal oligi Eddie Dove Bandil septembri alguses Tartus Püssirohukeldris ning järgmisel päeval Suure Muna kohvikus Haanja nõlvade rüpes. Suure vaimustusega võeti neid vastu mõlemas kohas ning uusi fänne tekkis minutitega.
Kui Tartu suurimas pubis elas rahvas kaasa pigem tantsuliselt, siis Suure Muna fenomeniks sai tavatult sooja sügispäeva rauge õuekontsert. Rahvas istus terrassil või murul ning nautis head muusikat samal ajal kohviku parimaid palasid manustades. See oli just selline ühishingamine, kus enam ei taju, kust läheb piir esineja ning kuulaja vahel. Rahva poolehoidev ja süvenenud kaasaelamine, hea toit, hea muusika, kohviku sõbralik koer Ursula, rahulikud maalapsed taamal mängimas, pisut eakamad rokisõbrad bändimeestega pausi ajal vene keeles muljeid jagamas – see sügispäev sulas ühte tänu muusikale, mis liitis eri põlvkonnad ja erinevad ajastud.

Fagotist Queenini
Bändi solist ja kitarrist Edgars Balodis on muusika toel üles kasvanud. Esmalt armastas lihtsalt kaasa laulda neid lugusid, mis raadiost ja telerist tulid, kuid Nõukogude okupatsiooni murenemise aastatel sündinuna polnud head lääne muusikat esialgu lihtne leida või ära tunda oma noorusest tingitud kogenematuse tõttu.
Pisut suuremaks saades avastas Edgars, et muusika ongi tegelikult miski, mis teda hingepõhjani köidab. Oli vaid aja küsimus, millal hakata ise muusikat tegema. Edgarsi ema pani 1990ndate alguses poisi muusikakooli õppima fagotti ja klaverit, kuid noormees unistas aina kitarrist. Teismelisena võttiski poiss pilli esimest korda kätte ja hakkas ise õppima.
Üheksakümnendate keskel avastas Edgars ansambli Queen tänu endast vanemale onupojale, kes talle ikka aeg-ajalt uut muusikat tutvustas. Seni oli poiss elanud teadmises, et maailmas on peamiselt olemas vaid läti muusika, kuid Queen oli see aken, mille avanedes said alguse uued, värsked hoovused ja nüüd hakkas noor muusikahuviline valima, mida kuulata, lugema raamatuid oma lemmikute kohta, uurima ajaloolist tausta, koguma albumeid.
Mida rohkem ta Queeni kuulas, nende kohta luges ja nende ajaloos tuhnis, seda enam puutus ta kokku selliste nimedega nagu The Beatles, Led Zeppelin jt. Loogilise jätkuna hakkas noor muusikuhakatis uurima ka nende kohta ning kogu muusikamaailm ja muusikaline tunnetus sai järsku uue tähenduse.
Eespool mainitud ansamblid ongi olnud kõige suuremateks mõjujõududeks Eddie arenemisel muusikuna. Lisaks Elvis Presley, kes on olnud ja on siiani Eddie ema kõige suurem lemmik, ning just ema kaudu õppis Eddie armastama ka Presley muusikat.

Muusikamaailma juba viieaastaselt
Bassimees Maris Orehovsi esimene samm muusikamaailma oli viieaastaselt, mil poiss hakkas õppima klaverit eratundides. Kuna tema ema oli harrastus-pianist, oli laps muusikast ümbritsetud juba sünnist saadik. Üheksa-aastaselt alustas ta trummiõpinguid tänu vanemale vennale, kes oli toona Läti ühe kuulsaima rock’n’roll’i ansambli Arhivs trummar koos Pits Andersonsiga. (Viimase esinejanimi on Pete Anderson, Läti üks kuulsaimaid rock’n’roll’i lauljaid. Tema abikaasa Anna Anderson oli samuti basskitarrist. Kui Pete/Pits paar aastat tagasi suri, jätkas Anna bassimängijana bändis Swamp Shakers, mis tegutseb praegu aktiivselt Riias).
Marise esimene muusikaline eeskuju oligi tema enda vend, samuti Pete Anderson. 12-aastaselt teadis ta juba peaaegu iga lugu nende loomingust ning toonane muusika ei erine eriti sellest, mida mees teeb nüüd: Elvis Presley, Willie Nelson, Chuck Berry jne.
Eddie Dove Bandi kohta ütleb Maris, et see on muusikaline sõprus tema ja Eddie vahel. „Me kohtusime juhuslikult aasta tagasi. Oli just aeg, kus me mõlemad tahtsime midagi uut teha ja otsustasime, et proovime cover-bändiga ja samal ajal proovime luua ka enda muusikat. Ja siin me oleme!" Lisaks sellele, et Maris täidab bändis bassimängija rolli, on ta ka bändi mänedžer.
„Me alles alustame oma tegevust,“ nendib Maris, „ja me pingutame praegu, et luua uut muusikat ning luua erinevust muusikas, kuid peamiselt jätkame selle tegemist, mida kõige enam armastame: muusikat iseenesest, et inimesed saaksid selle läbi tunda midagi enamat. Loodetavasti rõõmu, rahu ja lootust.“
Bändis tegutsevad veel kitarrist Aldis Rullis (55), kes on olnud noorusajal üks tuntuimaid Läti muusikuid, ning Aris Zans (31), kes on põhiline trummar, kuid seetõttu, et ta on ainus selles meeskonnas, kes töötab ka mujal, ei saa ta alati mängimas käia. Sellistel puhkudel tuleb appi üks Läti tunnustatuimaid trummareid Martinš Linde (42), kellel on esinemiskogemusi teistest omajagu rohkem.
Kui viimati kohtusime, kõneles Martinš sellest, kuidas 1996. aastal tehti talle pakkumine mängida koos tollesama Läti rock’n’roll’i kuninga Pete Andersoniga. Martinš oli toona noor muusik ja kirjeldab oma tollast kogemust, kui midagi täiesti erakordset: „Tegemist oli Läti suurima rock’n’roll’i festivaliga, kus olid koos parimad ansamblid Euroopast, sealhulgas Rootsist ja Eestist. Noorele muusikule oli auasi esineda koos selliste tuntud tegijatega nagu Ivo Linna ja Villu Veski,“ kirjeldab Martinš oma mälestusi. „Villu Veskiga kohtusime hiljem tihti, kui Eestis esinemas või niisama kontsertidel käisime.“

Eesti Vabariigi aastapäevaks Läti rokkarid taas siin
Nüüdseks on lõunanaabrid käinud rokkimas mõnel korral Püssirohukeldris, Suure Muna kohvikus, Pubi17-s, Von Glehni teatris Tallinnas ja Buena Vista Sofa Clubis Rakveres. Võimalik, et Eestimaa tee võetakse taas jalge alla vabariigi aastapäeva paiku, mil tullakse rõõmustama juba sügisel armsaks saanud Lõuna-Eesti rahvast.
„Me tuleme siia alati suurima hea meelega,“ kinnitavad bändiliikmed nagu ühest suust. „Lätlased ja eestlased elavad nii lähestikku ning on kohati juba omavahel nõnda põimunud, et oleks täiesti loogiline ja põnev teha rohkem koostööd ka muusikas,“ arvab Edgars. „Meie oleme avatud kõikidele ideedele,“ lisab Maris.
Juulikuu kuumusest on saanud südatalve karge lumine lummus. Aga rock’n’roll ja rokk püsivad muutumatuna ajas. Loodetavasti jääb püsima ka see omapärane muusikaline sõprus, mis poole aasta jooksul kahte rahvust on omavahel kokku sulatanud.

 

Autor: Anna-Liisa Vaher
Viimati muudetud: 10/01/2019 09:33:36