Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Igaühe panus maapiirkondade arengusse

Kristel Urke. Foto: erakogu

Ilmselt on vähe neid, kes arvavad, et elu jätkumine Eesti maapiirkondades ja väikelinnades on midagi iseenesest mõistetavat. Seetõttu korraldas riigikogu ka eelmise aasta lõpus olulise arutelu „Elu võimalikkusest maal“. Arutelu eesmärk oli koguda ideid, kuidas soodustada inimeste elama siirdumist maale.
Võib öelda, et üldtunnustatud arvamuseks on saanud järgmine seisukoht: kui tahame, et elanike arv kasvaks või säiliks väiksemates piirkondades, peab riik soodustama nendes piirkondades töökohtade loomist, arendama edasi taristut ja igal juhul tagama oluliste teenuste kättesaadavus.
Samas unustatakse, et praeguses digi- ja idufirmade ning FIEde ühiskonnas saavad väiksemates piirkondades elavad inimesed ka ilma riigi sekkumiseta pakkuda ettevõtlusega tegeledes endale ja teistele ise tööd. Kui tingimused ettevõtlusega tegelemiseks oleksid paindlikud, innustaksid maapiirkondades elamise positiivsed küljed – puhas õhk, vaikne ja roheline elukeskkond ning ruumiline vabadus – kahtlemata rohkem noori peresid ja ettevõtlikke inimesi maale elama asuma või sinna elama jääma ning sealset elu edendama.
Paraku on paindlikkus olematu. Maapiirkondades ettevõtlusega alustamisel või tegelemisel ei tule praegusel ajal rinda pista üksnes tööjõu nappusega, keskmisest suuremate transpordikulude ja muude seesuguste ettevõtlust pärssivate teguritega. Ettevõtjaid pitsitavad lisaks tohutud bürokraatlikud nõuded ja linnainimese vaatevinklist tehtud õiguslikud regulatsioonid, mis on sageli tegelikust elust ja vajadusest irdunud.
Vohav õigusloome ja ülereguleeritus on praktikas tipnenud absurdsete olukordadega, kus näiteks ettevõttelt, mis eksponeerib rahvale ühte lammast, on nõutud loomaaia tegevusluba. Saamaks aga aru, mis on „põld“, mille harimisel on võimalik saada keskkonnasäästliku harimise toetust, tuleks põllumehel ilmselt appi võtta terve ekspertidest töörühm: „Põld lõike 8 tähenduses määratletakse, lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 549–607) artikli 67 lõike 4 punktis a sätestatust.”
Need on vaid üksikud (!) näited segasest õiguskeelest ja liigsetest bürokraatlikest nõuetest, mille vahel nii ettevõtjad kui ka üksikisikud iga päev tegutsema peavad.
Üks asutus, kes sellele probleemile viimasel ajal häälekalt tähelepanu on pööranud, on ettevõtjate kodanikualgatusena tegutsev Riigireformi sihtasutus. Muude ettepanekute kõrval, mis aitaks Eesti riigi paindlikkust, edukust ja kestvust, käis sihtasutus eelmise aasta novembris välja ettepanekud ülereguleerituse ja bürokraatia vähendamiseks, samuti õiguskeele lihtsuse ja selguse tagamiseks. Eesmärk on, et Eesti oleks hästi juhitud ergas riik, mis tõeliselt tegutseks oma rahva teenimiseks, mitte vastupidi.
Hiljuti Turu-uuringute ASi korraldatud küsitluse andmetel peab 83% vastanutest Eesti elu ülereguleerituks ning toetab bürokraatia, normide ja ametnike arvu vähendamist. Üksnes vaikivast nentimisest, et ühes või teises valdkonnas esineb probleeme, siiski ei piisa. On selge, et tõelisteks ja sisulisteks muutusteks on vajalik poliitiline tahe, mida on võimalik kujundada vaid igaühe tehtavate valikutega.
Teadvustagem siis kõik endale, et valimisteeelne periood on hea aeg küsida kandidaatidelt: millised on nende plaanid maapiirkondades ja väikelinnades ettevõtluse arendamiseks ning nende piirkondade konkurentsivõime suurendamiseks? Kuidas tagatakse, et elu maapiirkonnas kestab ja areneb ka Eesti iseseisvuse järgmised sada aastat? Oma valikuid tehes ja tegemata jättes vastutame kõik selle eest, milline on tuleviku-Eesti, sealhulgas tuleviku-Eesti maapiirkonnad.

 

Autor: Kristel Urke, Riigireformi SA kontseptsiooni üks autoritest
Viimati muudetud: 21/02/2019 09:06:09

Lisa kommentaar