Jüri Varik.

Järjekordsed riigikogu valimised on ajalooks saanud. Alanud on koalitsiooni moodustamise ja koalitsioonileppe koostamise periood. Rahva tahtel on riigikogu koosseis kujunenud selliseks, kus kaine mõistuse ja Eestile kõige olulisemate tegevuste kavandamise asemel algab nädalaid kestev näitemäng ehk valitsuse moodustamine lehmakauplemise meetodil.
Kuna riigikogus enim saadikukohti saanud erakonna juht on korduvalt kinnitanud, et koostöö EKREga on nende jaoks välistatud, annab see märku sellest, et Eesti kui rahvusriigi huvide kaitsmine asendub rikastele rikkuse suurendamisega ühetaolise tulumaksu kehtestamise toel ja et süvendatakse lõhet linnastunud rahva ja maarahva vahel.
Valimistulemusi vaadates jääb ka mulje, et uude valitsuskabinetti määratavate isikute puhul ei saa väärtusteks olema kompetentsus, haridus, ausus, Eesti rahva huvide kaitsmine Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, vaid erakonna lojaalsete jüngrite vajalikele kohtadele sokutamine. Elu on näidanud, et edu ei saavuta valitsusjuht, vaid valitsus tervikuna, ja seda ainult siis, kui selle kabineti liikmed loovad vastastikku üksteisele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi teistest edukamatelt „teki enda peale” tirimise asemel.
Kas saab oodata tõsist suhtumist Eestimaa tasakaalustatud arendamisse ja oma rahvast hoolimisse valitsuse poolt, mille liikmed annavad eeskätt aru oma erakonna juhatusele ning on kohustatud vastanduma ja eristuma selleks, et oma erakonnale plusspunkte teenida ja teisi erakondi kõrvale tõrjuda või vähemalt teiste erakondade tegemisi maha vaikida.
Valimiseelsete lubaduste põhjal saab öelda, et sisuliselt midagi uuenduslikku ei leidunud Reformierakonna, Keskerakonna, Isamaa ega sotsiaaldemokraatide valimislubadustes. Valgeks vareseks võib pidada EKREt, kelle valimislubadused ja kohati üle vindi keeratud isamaaline lähenemine võiks erakonna valitsusse pääsemise korral panna puhuma uusi tuuli riigi valitsemises ja rõhu asetuses Eestimaa tasakaalustatumas arendamises.
Valimiste eel rääkis eelkõige paar aastat võimuliidus olnud Keskerakonna juht Jüri Ratas ülistussõnu haldusreformi teemal ja kinnitas, et riigikogu järgmise koosseisu ja tulevase valitsuse olulisemaks tegevuseks peab olema riigireformi elluviimine. Mis aga tegelikult kaasnes selle palju kiidetud valdade liitmisega? Nagu teame, läks haldusreform üle kivide ja kändude ning tekitas Eestis sellise olukorra, kus paljudes piirkondades kohalik identiteet ja aastatega välja kujunenud ühte jalga astumise tunne on purunenud. Eriti annab see tunda Kagu-Eestis. Maaelu jäi ja on endiselt süsteemina käsitlemata. Olukorda püütakse parandada sellega, et käsitletakse üksikuid aspekte, näiteks ühistransporti. Võimalik, et tasuta ühistransport leevendab vanainimeste olukorda, aga minu meelest on selle meetme tähendus peamiselt propagandistlik. Samal ajal on kaotatud ja kaotatakse, nagu hiilides, kõike seda, mis on maal, eriti ääremaadel elavatele inimestele elamiseks vajalik, ehk kauplusi, koole, lasteaedu, apteeke, perearsti-, posti- ja pangateenuste kättesaadavust.
Mul ei ole midagi tasuta ühistranspordi vastu. Abiks ikka. Aga see ei lahenda kohe mitte kuidagi valdade liitmisega tekkinud kaost maainimeste jaoks oluliste teenuste kättesaamisel. Millisel moel ja kui pika ajaga saab Meremäel elav inimene minna ühistranspordiga ligikaudu 40 kilomeetri kaugusele Osulasse perearsti juurde või Udsali küla vanainimene 30 kilomeetri kaugusele Võrru mõnda eluks vajalikku teenust saama? 
Kuna valdade liitmisest on juba poolteist aastat möödas, saab küsida, millised niinimetatud haldusreformi kavandatud eesmärgid on täitunud. Eeltoodud näite, aga paljude teiste analoogsete näidete põhjal saab öelda, et teenuste kättesaadavus pole küll paljudes maapiirkondades paranenud. Aga ka valdade võimekus pole ühtlustunud.
Hinnang, mis on siin antud haldusreformile ja selle korraldajatele, on väga leebe. Tegelikult peaksid isikud, kes selle läbimõtlematu ja erakordselt halvasti korraldatud „reformi” tegid, tunnistama oma vigu ja kandma vähemalt poliitilist vastutust.
Tahaks loota, et uue võimuliidu koosseisu kuuluks erakondi, kes ei ole siiani valitsuses osalenud ja ehk tänu uutele tulijatele hakatakse Eestimaal ka tõsisemalt suhtuma varasemate reformidega tehtud vigade parandamisse ning Eesti riigi suveräänsust tagava ja rahva elukvaliteeti märgatavalt parandava riigireformi elluviimisse.

Riik peab olema tehtud inimese tarvis

Tõsi, riigireformist on päris palju räägitud, aga need, kes oleksid pidanud midagi reaalselt juba ammu ette võtma, polnud ilmselt muutustest huvitatud. Seepärast otsustasid nad omaenese tarkusest ja iga hinna eest alustada riigireformiga tagant otsast ehk haldusreformiga.
Kuna mingeid tõsiselt võetavaid uuringuid, analüüse ega mudelite väljatöötamist ei tehtud, siis juhtus nagu ikka – välja tuli ennenägematu jama. Ja põhjus saab olla ainult selles, et materiaalse vastutuse ja mitte mingeid tagajärgi kaasatoova poliitilise vastutuse puudumine on loonud olukorra, kus riigikogusse kandideerivad ning nii valitsuses kui ka paljudes suurtes riigiettevõtetes asuvad tööle inimesed, kellel pole sageli isegi magistrikraadi, rääkimata doktorikraadist ja suurtest ettevõtlusalastest kogemustest, ja kes saavad mingil kõrgel ametikohal parimal juhul hakkama hästi toimiva süsteemi lõhkumisega või selleks, et ettevõttele kasumit toota, ainult hindade tõstmisega.
Eestis on tehtud palju reforme, aga ei mina ega paljud tuttavad teadlased ei ole suutnud meenutada ühtegi reformi, mis oleks riigi arengule ja majanduselule tulu toonud. Paljude kiirustades elluviidud reformide muret tekitavaid tagajärgi likvideeritakse ilmselt veel aastaid.
Kahjuks ei kujuta isegi ette, mida mõtlesid valdade liitmise innukad toetajad, igal juhul mitte Eestimaal elavate inimeste elukvaliteedi parandamisele, ettevõtluse edendamisele ja Eestimaa tasakaalustatud arengule. Kui vallas oli edukalt toimiv kool, lasteaed, spordihoone, sportimis- ja vabaajaveetmise võimalused, normaalne infrastruktuur ja investeerimisvõimekus, siis milleks oli vaja lõhkuda või liita sellised edukad omavalitsused?!
Vaja olnuks välja selgitada, mida üldse kujutab riigireform, omavalitsusreform ja haldusreform, millised tegevused ja kohustused ning millised rahastamismudelid sisalduvad ühes või teises reformis.
Enne valdade liitmist oleks pidanud välja selgitama, miks on rahvastikukriis, tööpuudus, väljarände suurenemine, miks süveneb võõrandumine riigist ja kuidas need probleemid lahendatakse haldusreformi käigus. Millised kohustused jäävad riigile, maavalitsusele ja omavalitsusele? Kahjuks eeltoodud, aga paljud teisedki olulised tegevused jäeti tegemata.
Kokkuvõttes olemegi küsimuse ees, kas aastaid võimul olnud erakonnad on üldse huvitatud Eesti riigile ja rahvale kasutoova riigireformi elluviimisest või kuuleb aastate pärast klassikaks muutunud lauset „Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati”.

 

Autor: Jüri Varik
Viimati muudetud: 07/03/2019 08:36:36