Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Tähistati 70 aasta möödumist märtsiküüditamisest

Pärgade asetamise järel süütasid kohaletulnud mementolased mälestusküünla Vabadussõja mälestussamba ees Põlvas. Foto: Mari-Anne Leht

 Esmaspäeval meenutati nii Põlvas kui ka Verioral 70 aasta tagust kodudest väljasaatmist, suurküüditamise planeerimist ning asetati pärjad ja süüdati küünlad teel Siberisse hukkunud ja seal puhkavate mälestuseks.

„Raske on ette kujutada, mida tundsid 70 aastat tagasi need, keda öösel kell neli üles aeti, kaks tundi või vähem asjade pakkimiseks aega anti ja siis kodust ära viidi,” ütles Põlva vallavanem Georg Pelisaar esmaspäeval Põlvas Vabadussamba juures toimunud mälestusüritusel. Ta lisas, et oluline on silmas pidada, et ei üksikisik ega rahvas ole süüdi ega vastuta kuritegeliku režiimi tegude eest.
„25. märtsil kohtuvad paastumaarjapäeva evangeelium ja küüditamispäevade õudus, mis on risti vastandlikud asjad. See päev meenutab, et inimliku rumaluse, kurjuse ja ebaõigluse vastu ei saa muu kui armastusega,” rääkis Toomas Nigola, Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja.
Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees Roman Parmas märkis, et kuigi Põlva raudteejaamas ei oodanud ükski loomavagun ohvreid, läbib Põlvat sama raudtee, mille 16 kohast Eestis inimesi loomavagunitesse aeti. „Põlvamaalased sõidutati Võru ja Veriora raudteejaama,” täpsustas ta.
Keeni, Puka, Tartu ja teised raudteejaamad, kus rongid küüditatutega seisid, meenutavad paljudele ülekohtust aega eriti valusalt. Kuigi 47 loomavaguniga rong oli Verioral 25. märtsi viiendal hommikutunnil, väljus see üle 900 väljasaadetuga ida poole alles 27. märtsil kell pool neli päeval, ses pidi ära ootama ka Jõgeva- ja Tartumaalt hiljem kinni võetud inimesed.
„Mida igas mõttes teadmatuses olevad inimesed loomavagunites tundsid, on keeruline oletadagi,” sõnas Parmas.
Eestist saadeti ida poole 19 ešeloni, neist viimane väljus 29. märtsil.
Võrus elava Vambola Operi vanematel oli Oraval 30hektarine talukoht, mida loeti kulaklikuks majapidamiseks. „Minu vanemate ja kahe õe sõit Siberi poole algas Verioralt,” sõnas Ust-Orda alevikus Irkutski oblastis 1953. aastal sündinud Oper. Ta oli Eestisse jõudes kolmeaastane.
Kodumaale jõudnud, rääkisid pere lapsed alguses omavahel vene keeles, sest Vambola õed olid venekeelses koolis käinud.
„Mul oli raskusi miilitsakooli saamisega, minu tausta uuriti ja pidin mitu seletuskirja võtta,” tõi Oper välja tema kui väljasaadetu pere järeltulija ühe takistuse kodumaal.

Operatsioon Priboi koostati Moskvas

Parmase sõnul algasid ettevalmistused Eestist, Lätist ja Leedust inimeste Siberisse saatmiseks kaks kuud varem, kui Stalini juures Moskvas kohtusid kolme liiduvabariigi parteijuhid.
„Nõukogude Liidu ministrite nõukogu jaanuari lõpu määruse alusel tuli kolmest liiduvabariigist kokku välja saata 87 000 inimest, Eestist 22 500 inimest ehk 7000 perekonda. Kuna kõiki nimekirjas olnuid ei saadud kätte, võeti asemele need, keda seal ei olnud. Määruses oli kirjas, et välja tuleb saata kulakud perega, metsavendade ja natsionalistide pered,” tutvustas Parmas.
Lisaks riikliku julgeoleku ja siseministeeriumi töötajatele kaasati väljasaatmisoperatsiooni sõjavägi ja piirivalve, kohalikke parteiaktiviste ja teisi nn aktiivseid ametnikke.
„Eestis oli väljasaatmisse kaasatud pea sama palju inimesi kui väljasaadetavaid, ligi 21 000 inimest, kelle hulgas oli ka ida poolt just nendeks päevadeks juurde toodud erinevatel andmetel kas tuhat või enamgi operatiivtöötajat ja 4000 või enamgi sõjaväelast,” lausus Parmas.
Priboi ehk Murdlaine käivitus liiduvabariikide pealinnades kell neli öösel, maakondades kaks tundi hiljem ning aega anti kolm ööpäeva. Eestist saadeti välja ligi 22 000 inimest, kellest teel ja Siberis suri ligi 3000, enamasti vanurid ja väikesed lapsed.
Küüditatute vara tuli üles kirjutada ja kuulus konfiskeerimisele, kuid üldteada on, et paljud väljasaatjaid viisid nende mööbli oma koju, sest viimastele oli teada antud, et väljasaadetavad ei naase Siberist iialgi.
Arhiivides töötanud ajaloolase haridusega Parmas teab, et paljusid küüditajaid autasustati sama aasta teisel poolel tehtu eest. „Küüditajate aruannetes on kirjas, et sõit kulges hästi: vagunid olid soojad, toitlustamine korralik, arstiabi tagatud ja ümberasujate meeleolu reibas,” tõi ta näite järjekordsest valest.
„Me tulime tagasi ja paljud Siberis sündinud lapsed said meie riigi taassünnile oma tööga õla alla panna,” sõnas Parmas.

Mälestused Siberist tuleb üles kirjutada

Põlva vallas elav Maive Tõemäe ütles, et tema isa Rudolf Siima ja teised lähedased saadeti kui nn kulaklik element Keeni raudteejaamast Valgamaalt Ussolje rajooni Irkutski oblastisse.
„Küüditamine on meie riigi üks lugu, mille teadmine ja meelespidamine on lausa auasi,” sõnas Tõemäe. Ta peab küüditatute kokkusaamisi ja meenutusi väga oluliseks ka sellepärast, et aasta aastalt jääb vähemaks neid, kellel on küüditamisest isiklik kogemus.
Eestis on veel vähe neid, kes on kuulnud meie noorte kunstnike rühmitusest SLED, mille liikmed on kahel aastal käinud Krasnojarski krais ja kohtunud sinna erineval ajal elama jäänud eestlaste ja nende järeltulijatega.
Kolm SLEDi liiget, Triin Kerge, Katarina Meister ja Ave Taavet, olid esmaspäeval Verioral. Meister tutvustas raudteejaama neljal aknal olevaid käsitöömustreid, mille hulgas on ka Siberisse küüditatud ja sinna elama jäänud naiste tööd. „Õed Salme ja Maria Mihkelmets ei tulnudki tagasi, sest Maria leidis seal elukaaslase ja Salme ei tahtnud töökohast loobuda,” rääkis Meister.
Ta lisas, et õed öelnud, et neid ei oodanud Eestis keegi.
Ave Taavet märkis, et eestlaste järeltulijad, kelle esivanemad läksid Siberisse 19. sajandil maad saama, saavad kodumaalt abi ja neil on ka side kodumaaga. „Küüditatud ja nende järeltulijad elavad siin-seal omaette ega suhtle teiste kaasmaalastega ja Eesti iseseisvuse järel on neil kodumaaga side pidamine raske,” sõnas ta.
Taavet lisas, et nad on kohtunud tosina Krasnojarski kraisse elama jäänud küüditatuga.
Parmase sõnul teavad Siberis olnud teistest paremini, mida tähendab vabadus ja et seda tuleb hoida.
„Me ei tohi kunagi unustada, mis juhtus eestlaste, lätlaste ja leedulastega 70 aastat tagasi, enne ja pärast seda,” andis Parmas mõista, et me peame kõigi küüditatute lood üles kirjutama.
Lugude üleskirjutamist peavad oluliseks ka päev varem Võru raudteejaamas toimunud mälestusüritusel sõna võtnud Võru linnavolikogu esimees Ülo Tulik ja abilinnapea Sixten Sild.
„Järjepidevuse säilimise nimel peame juhtunut mäletama, meenutama ning Siberist naasnute lood üles kirjutama,” sõnas Maive Tõemäe.
Võru mälestusüritusel pühapäeval osales ligi poolsada, esmaspäeval Põlvas ligi 60 ja Verioral ligi 80 inimest.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 28/03/2019 09:12:12

Lisa kommentaar