Küsitlus

Kas psüühiliste erivajadustega inimeste kodu sobib rahvarohkesse elamurajooni?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

„Needid ja suhkruvatt“ – põnev ja ülev lugu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
"Needid ja suhkruvatt". Foto: Maris Savik

Juba mõni aeg tagasi olid liikvel kuuldused, et Võrus tuleb lavale üks ütlemata äge lugu. Mäeots ise lavastab.
Asjasse tõi veidi selgust Võrumaa kutsehariduskeskusse kevadnädalal esinema kutsutud vilistlane Agu Trolla. Rääkinud veidi näitlemisest ja laval olemisest, teatas, et läheb Väimelast publiku eest otse proovi. Vanasse viinavabrikusse, kus kohe-kohe saab lavaküpseks lavastus „Needid ja suhkruvatt“.
Kõlas sedavõrd põnevalt, et hakkasin kolleegiga pileteid ostma. Aga võta näpust! Esimesed kaks etendust välja müüdud! Alles kolmandale etendusele lubas Piletilevi pääsmed hankida.
Kõigepealt on mängukoht juba sedavõrd põnev ja atraktiivne. Ikkagi vana viinavabrik, kuid hoone on nii seest kui ka väljast saanud hoolitsevat iluravi ning hea meel oli näha, et Võrus on jälle üks hubane ja kodune saal juures.
Samuti ei teadnud ma etenduse sisu kohta midagi arvata. Toona olin ise vastsündinuga Põlva haiglas ega teadnud-kuulnud Võru mässust midagi. Aastakümneid hiljem, kui Eesti taasiseseisvus, siis alles sain kuulda, et tegelikult sai Eesti vabastamine alguse Võrus.
Samuti puudusid mul kogemused miilitsaga ja KGBga. Ainus kokkupõrge oli umbes 1978. aastal kooli komsomolisekretäriga, kes tahtis, et kirjutaksin avalduse kommunistlikuks nooreks astumise kohta. Meid oli klassis kokku kolm, kes soovi ei avaldanud. See mäss suruti väga lihtsalt maha: pioneerituppa luku taha ja enne välja ei saa, kui avaldus on kirjutatud. Olime siis 13-14aastased.
Lavakujundus oli juba sedavõrd põnev ja atraktiivne, et ei suutnud jätta rikkumata reeglit – dekoratsioone mitte puutuda. Kuidas jätta sõrmega katsumata käeulatuses olevat vahtralehte, mis näis väga ehe. Ei olnud. Puurisu oli ehe, seda oli näha, kui teatrikülastajad nendest mööda ja üle ukerdasid ja roigastesse takerdusid. Oli naljakas küll. Laval polnud aga mitte midagi ülepakutut ega domineerivat. Lugu rääkisid näitlejad ja seinale projitseeritud fotod.
Aga kui tuttavalt ja omaselt sündmuste käigust jutustati, avaldas imetlust. Just seesama vaikne linnake, kus midagi ei erilist ei toimunud, tuli silme ette toonaste nukrate auguliste uulitsate ja veidi räämas majadega.
Näitlejatöö puhul tuleb teha veel eraldi kummardus. Eranditult kõik võtsid vaataja endaga kaasa ja viisid loosse sisse. Igaüks rääkis oma lugu, ehkki peategelaste Aini (Markus Dvinjaninov) ja Arxi (Agu Trolla) dialoogi kaudu anti mõista selle aja noorte meelsust ja soove.
Väga täpsed olid nii heliefektid kui ka valgusmäng, muusika. Just nagu kinos, ainult et kõik toimus laval, siin ja praegu. Toredad karakterid, eriti legendaarne Hetero solist Pepe, mõjusid väga usutavalt.
Kui, siis oleksin tahtnud selgemini aru saada nn partei funktsionääride maskitagusest tekstist. Iseenesest väga hea võte kiireks rollivahetuseks ja ümberkehastumiseks, kuid kui maskil on suu kaetud, on pagana keeruline isegi esimeses reas aru saada, mis juttu tegelane räägib, isegi kui see lauslollus on.
Publiku hulgas oli palju neid, kes toonaseid sündmusi mäletasid või neis isegi osalesid. Seda oli näha: kes noogutas ja nõustus, kes vangutas pead – olid alles ajad!
Üle pika aja nägin üdini puudutavat teatrietendust. Selle eest aitäh! Võru polegi nii mahajäänud kant ja Võru veri ei värise!

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 11/04/2019 08:47:53

Lisa kommentaar