Kastitäis kogritsaid pani seenesõpradel suu vett jooksma

12. aprillil leitud kevadkogritsad. Foto: Marje Mürk

Terve kastitäis kevadkogritsaid 12. aprillil – Läti piiri ääres Paganamaal elav „seenehai” Marje Mürk ütles, et nii rohke varajane kogritsasaak tuli talle üllatusena.

„Kohati on ju metsavahel lumigi maas, aga uudishimu ei andnud asu ja nii läksingi kontrollretkele,” seletas Marje Mürk. Seened leidis ta mõneaastaselt raielangilt, kus varem kasvas segamets. „Muidu leiab kevadkogritsat ka liivasemal pinnal kasvavatest männikutest,” teadis ta kõnelda. „Aga peamiselt ikka kahe- kuni viieaastastelt raielankidelt. Neile meeldib hirmsasti, kui traktorid on langi segi trampinud, kasvavad hea meelega rööbastes.”
„Mullu jäi kevadine seenehooaeg hiljaks, tänavu sai kogritsaga alustatud, edasi tulevad juba mürklid ja kurrelid,” rääkis Marje. Mürkel tahab tema sõnul niiskemat pinnast, seen armastab ka teeäärtes ja kraavipervedel kasvada. Kurrel vajab kasvamiseks jällegi niisket haavametsa.
Kevadseentega on Marje sõnul iga aasta suur segadus: kogrits ja mürkel lähevad inimestel segi. „Nende vahe on selles, et mürkli võid niisama pannile visata ja saab maitsva suutäie, aga kui kogritsaga samamoodi teed, siis võid hakata muru altpoolt vaatama,” tähendas ta hoiatavalt.
Marje Mürk õpetas, kuidas kevadseentel vahet teha: „Kogritsad on kõige rohkem aju moodi – nagu keegi oleks oma aju metsa vahele maha visanud. Mürkel on nisakujuline ja võru keeles kutsutaksegi seda huunisa. Kõvasti kõrgem kui kogrits. Aga kurrel näeb välja, nagu oleks peotäis riistu metsa alla kasvama pandud ... Aga kui teda näed, näed juba hulganisti, ja on maru hea söögiseen.”
Kogritsad ilmuvad välja aprillis-mais, kurrelid ja mürklid mais või juuni alguses.
Marje Mürk on tuntud selle poolest, et käib seenel peaaegu aasta ringi. Selletalvine seenehooaeg läks tema sõnul hästi. „Esimest korda käisin talveseeni korjamas 1. jaanuaril, nagu ka eelmistel aastatel, tänavu trehvas, et sain seeni ka veebruaris ja märtsis,” märkis ta. „Nüüd ongi plaanis, et ehk saab hakata uut rekordit püstitama. Eelmine rekord oli, et käisin seenel 22 kuud jutti. Siis tuli veebruaris suur talv peale.”
Talvel korjab Marje põhiliselt puidu-sametkõrgest ja tigupanelli, mille maitseomadused saavad temalt vaid kiitvaid sõnu. „Austerservikut olen trehvanud pigem hilissügisel, mitte päris talvel,” ütles ta.
Kuidas Marje nii hästi seeni teab? „Vanavanematega sai ikka kõvasti seenel käidud, nemad korjasid muidugi neid traditsioonilisi seeni,“ rääkis Marje. „Aga ükskord sattusin metsas nägema küll hulgaliselt seeni, aga mitte neid, mida tundsin. Hankisin endale siis korraliku seeneraamatu, mille järgi seene ikka ära tunneb, ja hakkasin vaatama, mis kõlbavad süüa ja mis mitte.”
Kuna teised kohalikud inimesed veidraid seeni ei korja, siis saab Marje Mürk talveseentega üksinda maiustada.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 18/04/2019 09:34:17