Küsitlus

Kas sinu aiatehnika on algavaks muruniitmise hooajaks valmis?

Jätame kagupiiri ehitamata odava õlle nimel?

Igor Taro. Foto: erakogu

Kas pole kummaline, et riigipiiri väljaehitamisele tõmbab pidurit see, kes sõnades on illegaalse immigratsiooni vastu? Eesti julgeolekut saab tagada ikka kindlustatud riigipiiriga ning lekkida võiv välispiir on ka peamiseks ebaseadusliku migratsiooni riskiks.

Valitsuse kava hakata Eesti maismaapiiri väljaehitamist koomale tõmbama läheb vastuollu nii enese valimiseelsete lubaduste kui meie riigi rahvuslike huvidega. Nimetada riigipiiri väljaehitamist „kellukeste projektiks” oli rahandusministri poolt valitsuse pressikonverentsil ikka üsna vastutustundetu ja mage.
Erinevalt temast elame meie Kagu-Eestis, piiriala vahetus läheduses. Siinkandis on Eestist proportsionaalselt kõige enam vabatahtlikke riigi julgeolekusse panustajaid, nii kaitseliitlasi kui abipolitseinikke. Mina nende seas. Ja sellest, kui hästi on riigipiir markeeritud, kui lihtsasti läbipääsetav ning tehniliste vahenditega vaadeldav, sõltub suurel määral ka meie esmase reageerimise võime kriitilistes olukordades.
Tõsi on see, et Eestil puudub rahvusvahelise õiguse mõttes mõlemapoolselt tunnustatud piirilepe Eesti ja Venemaa vahel. Just sellel põhjusel viivitas Eesti riik pikki aastaid riigipiiri väljaehitamisega, kuna ajutisele kontrolljoonele kulutamine paistis esialgu mõttetu. 1990ndate keskpaigas sündinud kokkuleppe järgi tuleks Eesti kontrolli alla mitmed alad, mis praegu meie külasid ja teid ebaloomulikul moel ära lõikavad, nagu näiteks „Saatse saabas“. Seal tuleks võrreldes praeguse olukorraga asju ümber teha.
Piirileppe puudumine ei tähenda toimiva riigipiiri puudumist. Ja seetõttu pole kontrolljoonele viitamine ses küsimuses asjakohane. Ega illegaal küsi: „Kas teil on siin piir või kontrolljoon?” Ja kui kindlustamata on kõigest ametlik kontrolljoon, siis viisakusest jätab ületamata. Kummaline on see kontrolljoone termini taha pugemine nüüd, kus kogu valimisretoorika käis sõjalise piirivalve teemadel ja välispiiride kindlustamisest. Rahandusministri parteikaaslasest Kagu-Eesti esinumbril oli see ainus kõlav kampaaniateema.
Isegi kui Eesti-Vene piirilepet ei tule ka järgmised 25 aastat, riigipiiri valvata tuleb sellest hoolimata. Viie aasta eest juhtus midagi sellist, mille järel polnud kontrolljoone kindlustamisega viivitada enam mõistlik, hoolimata selle ajutisest iseloomust.
2014. aasta Venemaa sissetung Ida-Ukrainasse algas igasugu karvaste ja suleliste illegaalide sisseimbumisega läbi hoomamatu piiri. Alles hiljem tulid tankid ja kahurid järele. Mõelgu sellele need, kes panevad piirivalve korraliku tehnilise võimekuse vajaduse küsimärgi alla kõneldes „kelladest ja viledest“. Mina olen tollest ajast saadik mõelnud.
2015. aasta Eston Kohvri röövimise juhtum näitas ka üsna selgelt kätte, et ilma hästi markeeritud ja jälgitud riigipiirita ei saa. Venemaa ei tee sellest ajast saadik enda territooriumilt saabunud illegaalide tagasivõtmisel enam koostööd, kui puuduvad füüsised tõendid riigipiiri ületamisest. Laseme siis kõik vabalt sisse, kuniks Putin nõustub Petserimaa tagastamisega?
Vaadakem otsa ka sealt edasi toimunud ebaseaduslike piiriületuste statistikale kagupiiril. 2017. aastal üks piiriületus ja tabati kaheksa vietnamlast. 2016. aastal 60 piiriületust, tabati 76 piiriületajat. Neist 34 olid Vietnamist, 18 Eestist, 14 Venemaalt. Lisaks Egiptusest, Lätist, Süüriast, Šveitsist, Usbekistanist, Valgevenest ja Sudaanist. Arvudes sisalduvad ka mõned seeneliste ja jahimeeste eksimised. 2015. aastal 63 piiriületust, tabati 89 piiriületajat.
Fikseerimata piiriületuste statistikat pole kellelgi, kuigi 2015. aastal väitis näiteks erukindral Ants Laaneots, et selliseid juhtumeid suure tõenäosusega on, kui arvestada naabrite luure huve.
Väidetavalt maksvat Lätis riigipiiri ehitus vähem ning ka Ungari olevat pagulaskriisi haripunktis kerge vaevaga okastraadi maha pannud. Ega need asjad ole üheselt võrreldavad küll. Osta valmislahendus Lätist võib tunduda intellektuaalselt huvitav idee, kuid Eesti vastutus rahvusriigina on eelkõige oma välispiiri kindlustamine. Ja lisaks praegustele ka tulevikuriskide vastu.
Pikas plaanis tuleb silmas pidada ka võimalikke kriise, nagu oli üsna hiljaaegu Põhja-Soomes. Kümne kaupa teada-tuntud rajal ekslevaid illegaale osatakse Eestis hästi püüda, aga kui ühel hetkel tuleb 200 päevas ja eri kohtadest?
Üks võimalik välispiiri risk on ka kliimapagulased, kes võivad kergemat läbipääsu otsides olla platsis juba 2030. aastal. Nii olulise objekti väljaehitamine peab arvestama ka võimalike riskidega, mitte vaid praeguse olukorraga.
Seetõttu ei tundu kuigi tõsiselt võetavad ka väited, nagu Lätis.
Praegune valitsuse põhisõnum Kagu-Eestile on selles, et rahandusministeerium tahab riigi julgeoleku ja territoriaalse terviklikkuse pealt kokku hoida. Ministril on arvud ees, aga mitte arusaamine tehniliste vahendite otstarbest.
Ehitamise asemel mehitamine paistab üsna eluvõõras idee. Ajateenijatega piiri valvamist rakendati Nõukogude Liidus ja selle tulemusena veetsid noormehed armees kaks-kolm aastat praeguse 8–11 kuu asemel. Võibolla oleks kaikamees posti kõrval tõesti odavam, kuid see ei kõla just väga nüüdisaegse tehnoloogilise lahendusena. Inimest on tarvis ikkagi sinna, kus piiririkkumine sünnib. Mujal peavad olema „silmad peal“ ja selleks on tehnoloogilised lahendused: droonid, kaamerad jne. Ja tehnoloogia peab olema kindel sabotaaži vastu.
Millal siis piirivalve muutus ühtäkki ebaoluliseks? 2015. aastal oli see veel julgeoleku prioriteet, 2016. aastal tõmmati rahastamisega pisut tagasi ja nüüd näib, et sellest saab järjekordne Tallinna-Tartu maantee, mida muudkui lubatakse ja tehakse, aga kunagi valmis ei saa.
Isegi kaitsekulutuste suhtes keskmisest skeptilisemad sotsid leidsid eelmises valitsuses raha, et piiriehitust suuremas ulatuses jätkata. Kuidas siis nüüd on ühtäkki suurimad kärpijad need, kes korjasid piiri kindlustamise pealt hääli? Isegi peamise valimissõnumi osas – välispiir ja illegaalid – ei olnud võimelised riigieelarves oma sõna maksma panema. Kosmeetilise kokkuhoiu puhul poleks ju põhjust sellest valitsuse pressikonverentsil rääkida.

 

Autor: Igor Taro, vabatahtlik kaitseliitlane
Viimati muudetud: 30/05/2019 09:27:45

Lisa kommentaar