Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Siberi kogemustega eakad Kadrioru roosiaias

Roosiaiast lahkumise eel soovisid paljud sealviibimise jäädvustada. Memento Põlvamaa ühenduse liikmed (esireas vasakult): Evi Hütt, Edda Muuga ja Ülla Ilves. Foto: Mari-Anne Leht

Osa Siberis noortena karme kogemusi saanutest või seal sündinutest oli leinapäeval nii Kadrioru lossi roosiaias kui ka kommunismiohvrite memoriaali juures. Leinapäeva meenutati ka maakondades.

„Koputused meie koduustele küüditamiste aegadel muutsid nii viidute kui ka jääjate saatust ning kõikjal oli hirm,” ütles president Kersti Kaljulaid Kadrioru roosiaias.
Okupatsioonirežiimi ajal elas inimestes äng ja mure, mure, et ei saanud loomavagunites tundmatusse viidud kaasmaalastest ega ka toimepandud kuritegudest valjusti rääkida. Vaikimise ja valetamise eesmärgiks oli, et inimesed toimunu unustaksid.
„Teie, kes te olete läbi käinud hirmu ja õuduste rajad, hakkasite sildu looma ning valede ja vaikimise müüri lõhkuma,” märkis president ja lisas, et vaikimise ja salgamise müüri tuleb igal ajal ja igasuguse kurjuse korral lõhkuda.
Kaljulaid tänas küüditatuid lootuse hoidmise eest: „Aitäh, et jagasite meiega lootust, mis aitas meil edasi minna.”
Justiitsminister Raivo Aeg tunnistas, et 30 aastat tagasi me teadnudki, kas Eesti saab vabaks või meid hävitatakse. „1988. aastal lubas Nõukogude Liit avalikult küüditamisi meenutada,” sõnas ta.
„30 aastat tagasi asutati Eesti Memento Liit, mille liikmed hakkasid represseeritute mälestusi jäädvustama,” märkis liidu juhatuse esimees Arnold Aljaste. Memento liit koos Eesti represseeritute registri bürooga on 30 aasta jooksul 14 raamatusse talletanud Siberisse jäänute nimed.
Aljaste lisas, et nüüd saame Eestis Siberisse jäänute heaks vaid küünlad süüdata ja nendele püstitatud mälestusmärkide ette lilled asetada.

Eesti meenutas

Riigikogu esimees Henn Põlluaas sõnas kommunismiohvrite memoriaali juures Maarjamäel, et leinapäev on ka mälestuspäev, mil meenutame neidki, kes kadusid jäljetult või sundmobiliseeriti punaarmeesse.
„Sõja ajal Eestist ära viidud meestest paljud ei tulnudki tagasi, mis tähendab, et põlvkond mehi jäi kadunuks,” lausus Põlluaas.
Ta ütles, et kuigi leinapäeval meenutame 1941. aasta küüditamist, toimus Eesti taasvallutamise järel küüditamine juba 1945. aastal, üldteada on 1949. märtsiküüditamine.
„Progressiivseteks kuulutatud ideede ja väärtuste elluviimiseks kasutati rahvaste ümberasustamist, füüsilist hävitamist, ideoloogilist ajupesu ja venestamist,” lausus Põlluaas.
Riigikogu esimees rõhutas, et meie kohus on nii oma järeltulevatele põlvedele kui ka kogu maailmale toimunust rääkida ja teha kõik, et need koledused ei korduks.
Põlvas Vabadussõjas langenute mälestusmärgi ees ütles Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees Roman Parmas, et 1941. aastal arreteeriti kõik, kes võõrvõimu arvates olid ohtlikud. Arreteeriti ka nende perekond.
„Eestist küüditati üle 10 000 inimese, kellest üle poole ei tulnud kunagi tagasi,” lausus Parmas ja lisas, et väljasaadetutest 28% olid alaealised. Tema sõnul on vähemalt 9500 väljasaadetu kohta andmed olemas.
Mälestusüritus toimus ka Verioral, kust algaski Põlvamaalt küüditatute teekond Siberisse.
Parmas märkis, et Lätist ja Leedust saadeti välja plaanitust enam inimesi, Eestis jõuti plaanitust vähem välja saata, kuna sõda tuli peale.
Valgas meenutati juuniküüditatuid nende mälestuseks asetatud kivi juures Säde pargis. Sinna toodi juunis 78 aastat tagasi väljasaadetavad, kuna pargi serval asus siis KGB maja.
„Valgamaalt 1941. aastal küüditatute arv, üle 380, on teiste maakondadega võrreldes üks väiksemaid,” lausus Enno Kase, Memento Valgamaa ühenduse juhatuse esimees.
Kase ütles kohaletulnutele, et Moskval oli plaanis kohalikud rahvad mitmes laines välja saata, kuid sakslaste kallatung tegi sellesse vahe. Moskva ei tahtnud läinud sajandil korrata Peeter I viga, kes alasid vallutades jättis seal elanud põlisrahva paigale.
Lea Zilmer oli nelja ja poole aastane, kui ta Novosibirski oblasti Ordõnski rajoonist vanematega Valgamaale 1958. aasta juunis jõudis. „Minu nooruses ei julgenud vanemad midagi küüditamisest rääkida, kuid meil on kohustus sellest oma lastele rääkida,” ütles Zilmer.
Mälestusüritus toimus ka Võru raudteejaama juures.
Memento Võrumaa ühenduse liige Linda Kasak sündis Elli ja Olev Kasaku esimese lapsena 24. veebruaril 1956. aastal Tomski oblastis. Tema vanemad saadeti 1941. aastal Siberisse, kus nad kohtusid. Pere naasis Eestisse 1957. aasta septembris.
Kasak märkis, et talle jäi meelde ja pani mõtlema manalateele läinud doktor Heino Noore skaudideviis, mille edastas memoriaali juures sõna võtnud Arnold Aljaste: „Käised üles Eesti tuleviku nimel, müts maha Eesti mineviku ees.”
Kasak lisas, et lapsena Siberisse viidutele ja seal sündinutele on väga oluline, et nii neid kui ka traagilisi päevi Eesti ajaloos ei unustata.
„Südant soojendav oli kuulda, et president meid lootuse hoidmise eest tänas,” ütles Lea Raag Räpina vallast. Ta sündis toonases Molotovi oblastis 1954. aasta detsembris. Eestisse jõudis ta 1956. aastal.
Kadrioru roosiaias ja memoriaali juures oli kagunurga kolmest maakonnast kokku üle 60 mementolase.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 20/06/2019 06:49:40

Lisa kommentaar