Vaade Batumi linnale Hiltoni hotelli katuseterassilt. Foto: Urmas Paidre

Eestist umbes 3000 kilomeetri kaugusel asuv Gruusia linn Batumi tervitab kõiki sinna lennukiga saabunuid mägede vahel asuvas rahvusvahelises lennujaamas, mis on ühtlasi üks kolmest rahvusvahelisest lennujaamast kogu Gruusias. Batumi lennujaam teeb silmad ette meie kodusele Tallinna lennujaamale: selle väiksus muudab selles orienteerumise probleemituks, sest pärast kohalikult ametnikult templi saamist passi (mis märgistab, et oled saabunud Gruusiasse) näed enda ees kohe pagasilinti ja loodetavasti sellel ka enda saabuvat pagasit.

Pärast seda vaatepilti tervitab aga „päris Gruusia“: valuutapunkt ei tööta (teadjate sõnul pole juba pikemat aega putkas inimest nähtud) ning varem ette tellitud takso jõuab pärale hilinemisega – sest aega ju on.

Batumi, Adjara piirkonna pealinn, on elanike arvult teine linn Gruusias: inimesi elab seal veidi enam kui Tartus, umbes 160 000. Suurem linn on vaid pealinn Tbilisi, mis oma 1,1 miljoni elanikuga on ühtlasi ainuke miljonilinn Gruusias. Batumi lennujaam asub umbes sama kaugel kui Tallinna lennujaam kesklinnast, kuid seda teekonda läbides erineb Batumi elukeskkond märkimisväärselt Tallinna omast.

Liiklust võib võrrelda heas mõttes sellega, et suuremal autol on eesõigus ning jalakäijate soov teed ületada, kas või valgusfoori korral, ei ole miski näitaja. Ometi, kui haruharva mõni autojuht otsustab jalakäija üle tee lasta, antakse sellest teada ohutulesid vilgutades.
Erinevalt Eestist võib tänavapildis märgata väga palju autosid, mis esiteks on hübriidmootoriga ning teiseks rooliga, mis asub paremal pool. Selle põhjendus on, et vasakpoolse liiklusega Aasia järelturult hangitakse odavaid autosid. Nende armatuurlaud võib tihti väljendada väiksemat karnevali, sest pole tulesid, mis ei põleks. Ometi, autod sõidavad ja taksosõit Gruusias on väga taskukohane ning isegi „meie“ Bolt on sealmail tegutsemas.

Batumit võib nimetada täieõiguslikuks kuurortlinnaks. Seal on lugematul arvul purskkaevusid, millest mõned on ka muusikaga, vaateplatvorme ning imeilusaid skulptuure, mis on väga unikaalsed. Linnapilt on varieeruv: leidub palju klaasist kõrghooneid, enamik on öösel varustatud väga pilkupüüdva valgustusega, kuid samas võib nende hoonete kõrval kohata maju, mis tunduvad juba eemalt vaadates lagunemisohtlikud.
Linn on väga roheline: parke on palju, need on hoolitsetud ning suuremates on ka spetsiaalsed linnumajad, neis võib kohata ringi jalutavaid paabulinde, mis püüavad paljude turistide, aga ka kohalike pilke.
Rand on küll kivine, kuid mööda rannaäärt kulgeb uhke, ligi 30 kilomeetrit pikk promenaad. See on väga populaarne kohalike seas ning selle ääres on arvukalt söögikohti, ausambaid, loomulikult purskkaeve ja ka välijõusaale. Üsna tihti võib promenaadil ringi patseerides endale ootamatu kaaslase saada, kes saadab sind hotellini – koer(ad). Nimelt on Batumi tänavapildis näha väga palju koeri, enamikul on kiip kõrvas, kuid nad elavad tänavatel täiesti oma elu ning tundub, et kohalikke nad ei sega. Näiteks kodutuid kasse ei ole üldse mingil põhjusel märgata.

Nii mõnedki Eesti poeketid pakuvad meile oma valikus Gruusia šašlõkki, mis pole aga võrdväärsed kohapeal tarbitavaga. Umbes viie euro eest võib Batumis nautida šašlõkki, mida nimetatakse traditsiooniliseks ning mis sõna otseses mõttes viib keele alla. Üldiselt söövad grusiinid rammusalt: liha ja juust on sobiv kooslus ning sinna juurde peab käima ka vein või õlu.
Ühes korralikus restoranis võib tavapärase kolmekäigulise roa saada vähema kui 10 euroga. Kohalik õlu maksab 70 senti, šašlõkk 5 eurot, eelroana khachapuri (Gruusia pirukas) 3 eurot ning magustoidu asemel hinkaali (Gruusia pelmeen) tükihinnaga alla euro.
Mõistagi kasutavad grusiinid roogade valmistamisel autentset toorainet, mis muudab need väga maitsvaks. Ka portsjonite suurusega grusiinid ei koonerda. Loomulikult tuleb juua kohalikku Borjomit, mille liitrine pudel maksab umbes 40 senti.

Musta mere ääres asuvat Batumit külastades tasub kindlasti käia veiniistandustes, mis on linnast veidi kaugemal mägedes. Batumi piirkond on õnnistatud, kuna seal võib nautida merd, mis on piirkonnas sügavaim ning mille järgi on Batumi linn saanud ka nime, ning mägesid, mis on äärmiselt ilusad ja kõrged. Veiniistanduste piirkonda minnes tuleb sõita mööda „kiirteed“, mis viib ka pealinna Tbilisisse, see asub umbes 400 kilomeetri kaugusel.
Tee pole võrreldavgi kiirteega, sest üle 50 kilomeetri sõita ei kannata, see on kitsas ning teel kohtab kõndimas arvukalt lehmasid, kes liiguvad endale vajalikus suunas. Kohalikud autojuhid loomulikult sellest end häirida ei lase, sest omanikud on oma lehmad välja õpetanud, millal ja kuidas koju ja tagasi liikuda.
Aga vein maitseb Gruusias hea ning grusiinid ka ise teavad seda. Neile on veinindusega tegelemine äärmiselt oluline ning nii endale kui külalistele tahetakse pakkuda vaid parimat. Juba nõukogude ajal oskasid nad hoida seda valdkonda riigivõimust puutumatuna, kuigi üks maailma paljudest diktaatoritest juhtus olema paraku grusiin (nagu üks kohalik meile rääkis).

Kokkuvõtteks on Batumi kindlasti linn, mida tuleb külastada. Olenemata sellest, et lend sinna võtab aega, sest seda peab tegema läbi väga suure ja võimsa Istanbuli lennujaama. Viimane on äsja avatud ning läbitav distants lennukilt maha tulekust saabumiste väravasse on võrdväärne Võru-Väimela vahemaaga. Lennujaam pakub ka unustamatuid kogemusi selle töötajatega suheldes: enamik ei räägi inglise keelt, ja kui nad seda suvatsevad teha, siis vaid Google’i tõlkeprogrammi abiga. Rääkimata sellest, et kogemata turvakontrolli unustatud asjad ei jõua, nagu Euroopa Liidu lennujaamades, kaotatud ja leitud asjade punkti, vaid mõne türklase taskusse.
Olgu Türgiga nii nagu on, aga lend Istanbulist viib ikka edasi Batumi, kus saabujaid ootavad sõbralikud grusiinid koos äärmiselt kena linna ja kultuuriga.

 

Autor: ANU KIKAS
Viimati muudetud: 04/07/2019 16:40:16