Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Peipsiveere maitsetest jäi võrukeste keelele ennekõike rääbis

Suitsuahjust võetud rääbised on osale Peipsist kaugel elavatele inimestele ikkagi delikatess. Foto: Mari-Anne Leht

Kuigi Võrumaa talunikud ja toidutootjad alustasid möödunud nädalavahetusel Peipsimaa maitsete mekkimist Alatskivi veinimajas ja lõpetasid erinevate juustudega Iisakul, oli olulisim siiski rääbis, nii suitsutatud, praetud kui ka marineeritud.

Peipsi-äärsest söögikraamist kõneldes meenub meile kohe sibul, mida sinna sügisel pea igast Eestimaa nurgast ostma sõidetakse. Praegu kasvavad sibulad veel kõrgetel peenardel ja siinsete elanike peatähelepanu on kalal, eelkõige rääbisel, mis suitsuahjust võetuna maitseb küngaste vahelt tulnutele muidugi keelt alla viivalt.
Nii oli see Kallastel Peipsiääre vallas Peipsi kalapunktis, mida peavad Irina ja Aleksei, kes pakkusid ka marineeritud rääbist.
Kasepääl saime aimu, kuidas toimib üks Peipsimaa ajutine restoran ehk pop-up, nagu nad seda eelistavad kutsuda.
Praetud rääbiste kõrvale kerge salat. Ei mingit plastmassi, vaid laastust lauake ja puidust kahvlike. Samovarist tulikuum vesi ivantšai tõmmisele. Teed jõime jalaga klaasist.
„Rääbised praeti Kasepääl Mustvee vallas meie nähes väga ahvatlevalt ja need olid maitsvad,” ütles ennast kalasõbraks pidav Ulvi Kallas, Taalbergi talu perenaine Rõugest.
Rääbise suitsutajad ja marineerijad ostavad neid kaluritelt kilohinnaga neli-viis eurot, suitsukala kilo algab 12st ja lõpeb 15 euroga.
Ülehomme on Kasepääl rääbisefestival, kus see kala on peategelase rollis ehk rääbist saab süüa praetuna, suitsutatuna, marineerituna ja soolatuna.
Rääbise hooaeg algas jaanipäeval ja lõpeb kuni kvoot on täis või siis 20. augusti paiku.


Sibulad veel kasvavad

Peipsi äärest läbisõitjatel tekib mõistagi küsimus, miks sibulapeenrad on siin kõrgemad kui teistes Eestimaa paikades ning siin kasvatatud sibulad nii hinnatud.
Peipsimaa maitsete eestvedaja Triinu Akkermann selgitas, et kuna kevadel võib järv üle kalda ajada, tehakse peenrad kõrged ja alati käsitsi pika varrega labidaga.
„Siinne maapind on rammus ja ka niiske, mis masinaid ei kannagi,” lisas Akkermann. Ta märkis, et väetiseks kasutatakse eelmise aasta peenravahelist pinda.
Peipsi sibulal on kolmeaastane kasvatamise tsükkel: esimesel aastal kasvatatakse seeme, teisel tippsibul ja kolmandal tuleb pesasibul.
„Siinkandis kuivatatakse sibulaid kuuri all, sest need peavad olema hästi kuivad, siis on nad kvaliteetsed,” teab Akkermann.
Rahula aiandustalu perenaine-peremees Helju Kõiv ja Helev Gross Otepää vallast peavad nii väikestel pindadel sibula ja teiste juurviljade kasvatajaid imetlusväärseteks.
Võru taluturu omanikust juhataja Luule Jürisaare unistuseks on tuua Peipsimaa tooted Võru turule. „Esmalt tuleb nendega kontakt luua. Võime turul kord kuus toidulaada korraldada, kuhu kutsume ka Peipsi-äärsed tootjad,” arutles ta.
Jürisaar lisas, et väike Omedu pood Mustvee vallas on sortimenti laiendanud. „Omedu poe omanikud tulid mõned aastad tagasi Harjumaalt, naine kasvatab juurvilja, mees on kalur ja nad saavad kenasti hakkama,” märkis ta.

Koduvein ja juust

Alatskivi lossi kõrval, härrasrahvaaegses jääkeldris asub Alatskivi veinimaja, kus Külli Must koos tütardega teeb kaheksat põnevate nimedega käsitööveini.
Degusteerimiseks pakuti Preilna Suveunistust, mis on rabarberist, angervaksast ja aedmaasikast tehtud mullivein.
Riiulilt vaatas vastu pudeleid sildiga Hirveaia Mullusuvine Mullikas. „Parunil oli lossi kõrval hirveaed, mullikas tähendab, et veinil on mullid sees,” andis Must teada, et see vein kuulub mõisaga seotud seeriasse. Teist seeriat nimetas ta nostalgiateemaliseks, sellesse kuulub näiteks mustasõstrast tehtud vein.
„Aastas toodame üle kahe tonni veini, mida saab osta kohapealt ja e-poest ning meilt tellivad ka kohalikud toidufirmad,” rääkis Must. Tema sõnul on viimased mõistnud, et kohalik vein sobib kõige paremini kohaliku toidu kõrvale.
Eestimaa on rikas nii puuviljade, marjade kui ka taimede poolest, tõdes Must. „Ostame sisse vaid kultuurpärmi,” märkis ta.
Iisakul võtab meid vastu OÜ Alutaguse Juustu üks omanikest Madis Arm, kes koos õe Triinuga teeb kolme sorti hallitusjuustu: valget, sinihallitus- ja sini-valget juustu ning külmkuivatatud juustukrõpse.
„Meie juustu eripäraks on, et teeme seda pastöriseerimata piimast, sest tootmise alguses ei olnud pastörisaatori ostmiseks raha, hiljem enam ei tahtnudki seda osta,” selgitas Arm.
Piima toob ta 45 kilomeetri kaugusel olevalt lehmapidajalt 20-liitriliste kannudega. „Alutaguse kandis on piimakarja pidajaid suhteliselt vähe,” selgitas Arm.
Alutaguse juuste saab osta Tartu ja Tallinna kaubamaja Toidumaailmast, Jõhvi Selverist, üllatus-üllatus – Nõuni külapoest Valgamaalt ja muidugi kohalikust poest.
„Eelistan juuste kalale ja Alutagusel maitses enim külmkuivatatud juust,” ütles Merle Tammiksaare OÜ Sativa Tooted juhataja Rõuge vallast.
Ta lisas, et Madis Armi räägitu kinnitas taas, kui keeruline on väiketootjal jaekettidega askeldada, kui ta soovib sinna oma kaubaga pääseda.
Peipsimaa oli maitsete aasta 2017. maist mullu aprilli lõpuni, mille ajal pandi Akkermanni sõnul alus kahele olulisele üritusele: 175 kilomeetri pikkusele Peipsi toidu tänavale ja Peipsi toidu peole.
Kolmas tähtis üritus piirkonnas, rääbisefestival, sündis mullu.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 18/07/2019 09:27:50

Lisa kommentaar