Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Säravalt toimekas tohter üllatab kolleege luuletustega

50 aastat Põlva haiglas arstina töötanud Maie Sillaste ei igatse enam taga vanu raskeid aegu, sest tänapäeva tehnoloogia võimaldab patsiente palju täpsemalt ja kiiremini diagnoosida. Foto: Elina Allas

Eile tähistas Põlva haiglas 50 aastat neuroloogina töötanud Maie Sillaste oma 80. sünnipäeva. Kuigi uusi patsiente lisandub talle üha enam ja enam nii Otepäält kui ka Rõugest, nii Tartu- kui ka Võrumaalt, plaanib kogenud doktor siiski lähiaastatel pensionile jääda.

„Viimastel aegadel esmaspäev algab ja siis on juba reede ...” nendib eile Pesa hotellis 80. sünnipäeva tähistanud tuntud Põlva arst, neuroloog Maie Sillaste.
Viimased 50 aastat on töö olnud tema elus esikohal, nii et lapsigi tuli kasvatada telefoni teel ja vanemate abiga suviti nende juures maal. Nüüd, kui meditsiinitehnika pakub kõikvõimalikke võimalusi kiireks diagnoosimiseks, plaanib Maie siiski lähiaastail ametist lahkuda, sest aeg on armutu ja vana põlvetrauma segab teda.
Pärast keskkooli (praeguse Miina Härma gümnaasiumi) lõppu seisis Maie dilemma ees, kas kunstnikuks või arstiks. Tartu kunstikooli sai ta sisse, kuid auto heinakoormalt laskumisel saadud raske põlvetrauma ligi aastapikkuse haiglaraviga tõmbas sellele kriipsu peale. Tagataskus olev soov arstiks saada küpses edasi, sest Maie oli elanud keskkooliajal ja ka hiljem oma traumatoloogia vanemõest tädi juures, kelle ärgitusel asus ka Maarjamõisa haigla registratuuri tööle. Ja nii oli tal haigla- ja arstitööst mõningane ülevaade olemas, arstiks pürgima kallutas teda aga ka ema kehv tervis.


Saabus kehva agulisse ja jäi
See oli täiesti teine maailm, kuhu Maie Sillaste omal ajal saabus. Põlva ei olnud tookord veel linn ja vana haigla asus praeguse kaubamaja taga kahekorruselises puumajas. Tartu ülikoolist määrati teda 1969. aastal tööle Põlvasse, kuigi ta ise on pärit nelja kilomeetri kauguselt Võrtsjärve äärest. Kui teda esimest korda Põlvasse kohta vaatama toodi, oli parajasti lobjakane ja trööstitu teede lagunemise aeg.
„Põlva jättis tollel aastaajal esmapilgul väga kehva aguli mulje,” meenutab ta. Kuid külaskäik arstidest abielupaari Kaasikute juurde korvas õues nähtu meeldiva sooja õhkkonna, kuumade pannkookide ja moosiga ning Maie süda Põlva suhtes hakkas kevadisest lobjakast hoolimata sulama.
Tegelikult ei määratud Maiet algul üldse mitte närviarstiks ehk neuroloogiks, vaid hoopis Kanepisse jaoskonnaarstiks, kuna ta oli käinud ka kuskil Setomaal, mille kohanime ta enam ei mäleta, jaoskonnaarsti praktikal. Aga saabus neuroloogide põud, selleks alaks polnud algajat arsti spetsiaalselt ette valmistatud.
„Tulin siia niimoodi, et hopsti hüppasin tundmatus kohas vette,” meenutab Maie. Ööd läbi luges erialakirjandust ja päeval töötas.
Tollal pandi teda veel ka kiirabiga sõitma. Miilits koputas sageli keset ööd uksele, et teha alkoholiekspertiise. Pärast neli kuud esmasel täienduskursusel käiku oli tunne juba kindel. Põhitöökohaks oli Põlva haigla oma polikliiniku, haiglaravi, koduvisiitide, alkoholiekspertiiside tegemisega ööpäev ringi ning sellele lisandusid Räpina haigla neuroloogiline statsionaar ja polikliinik, samuti Leevi haiglas olevate raskete neuroloogiliste haigete konsultatsioonikäigud.
Ainus võimalus puhata ja ennast korralikult välja magada oli sõita Põlvast ära vanemate juurde. Aga maal talus tuli enamasti ka väga palju tööd rabada, sest ema oli haige ja lapsed suviti pidevalt seal. Seatapu korral tuli liha sisse teha, marjad-seened korjata ja hoidistada, käsitsi pesu pesta jne. Vahel tegi Maie ka nädalaks söögid ette, sest ema oli haige.
Kui Maie hiljem polikliinikusse jäi, saabus rahulikum aeg.
Kui mõelda sõnale närviarst või neuroloog, arvab pigem haiglakauge, kuid elustressi kogenud inimene, et närviarst on psühhiaater. Aga neuroloogid tegelevad hoopis nii kesknärvisüsteemi kui ka perifeerse närvisüsteemi haigustega, näiteks insuldi ja infarktiga, meningiidi ja puukentsefaliidiga, ajuverevalumite ja kõikvõimalike radikuliitidega, peavalu ja tasakaaluhäiretega jne, jne.
Paljusid traumasid saaksid inimesed muidugi ise vältida. Maiet panevad imestama üle 70aastased inimesed, kes kummalisel kombel ronivad kaevu puhastama, puu otsa või katusele lund rookima. Tihti nii õnnetused juhtuvadki ja neuroloogil tuleb EMOsse kiirustada.


Kiirabiautojuhtide ja miilitsa kaval plaan
Noore ja pidevalt rakkes arstina ei jäänud eraelu Maiel siiski elamata. Ühel hetkel märkas ta, et kiirabiautojuhi asemel istub roolis üks teine mees ning seda hakkas juhtuma päris tihti. Selleks meheks oli Rein. Maie ise ütleb, et leidis oma tulevase abikaasa juhuslikult, tegelikult oli see aga sõprade kokkumäng, sest miilits Rein oli talle silma peale pannud ja nii ta kuidagi liiga sagedasti kiirabiautojuhiks end korraldaski.
Abielust sündisid 1,4-aastase vahega poeg Raul (praegu Roy Strider) ja tütar Eva. Roy Strider on muidugi lõunaeestlastele tuntud kuju ja ühtlasi talunik Põlvamaal. Eva töötab Tartus kliiniliste ravimiuuringute alal. Lapselapsi on kaks. Abikaasa käib juba palju aastaid taevastel radadel.
Maie tunnistab, et tema lapsed kasvasid üles iseseisvalt, olid telefonilapsed. Ema ei teadnudki sageli, mis kodus toimub.
Kuigi Maiet on iseloomustatud ka kui tublit aednikku, arvab ta, et teda aetakse nüüdsel ajal pojaga segamini, sest seda kõike tegi Maie aastaid tagasi isakodus ja poja pool teda tema äraolekul asendades.
„Vaat enam ei jõua maatööd teha,” ütleb ta.
Maatööd on ta talust pärit tüdrukuna teinud muidugi rohkem kui küll ja aednikupisik on siiski veres, sest tema juured ulatuvad Karksi mõisa, kus vanavanaisa oli aednik ja toapoiss. Hiljem ehitas sama esiisa Võrtsjärve lähedale Kipasto külla kuue toa ja saaliga uhke talumaja, mille juurde rajas puukooli. Küüditamisest nende pere pääses, sest nii vanaisa kui ka tema vend surid ajuinsuldi tõttu, kuigi gripiga jooksid naabruses oleva tulekahju tõttu õue. Kuid nad ei surnud ühes ja samas kohas: üks Petseris ja teine Kipasto külas oma kodus. Talul oli peal Petseri panga pandud hüpoteek ja seetõttu neid kulakuks ei tembeldatud.
Aga kolhoosiaeg tõi majja uued tuuled. Talu saali rajati kolhoosikontor, kuhu siseneti veranda kaudu. Majja pandi elama hulk uusmaasaajaid, nii et Maie pidi oma esivanemate talus elama koos vanemate ja õega seitsmeruutmeetrises toas.
Vanemad elasid siiski talus elu lõpuni. Pärast Tšernobõli tuumajaama õnnetust jõudis ka nende külla radioaktiivne vihmapilv. Maie vanemad olid parajasti põllul. Maie abikaasa uuris aparaadiga rabarbereid – need olid üdini radioaktiivsed –, ja õunad kasvasid tol suvel ülisuureks ning jäid söömata. Arvata võib, et tuumapilve alla sattumine tingis mõlema vanema suhteliselt noorena vähki suremise.
Oma 80. sünnipäevaks soovib doktor Sillaste roosiistikuid. Neist kavatseb ka moodustada poja tallu lilleklumbid. Või siis ootab tumedaid ja valgeid sireleid.
Nüüdsel ajal tegeleb Maie vabal ajal lugemisega, viimasel ajal on ta hakanud eelistama ajaloolisi romaane, ja tema suur sümpaatia on Valdur Mikita. Aga väga innukalt tegeleb ta ka koduaknast taeva vaatlemise ja pildistamisega.
„Õhtutaevas on imeline,” sõnab ta. „Võiks öelda, et tegu on lausa taevamaalingutega.”
Ja muidugi on Maie tuntud luuletamise poolest, sest paljude kolleegide tähtpäevadeks kirjutab ta spetsiaalsed luuleread: sugugi mitte paar vemmalvärssi, vaid pikad luuletused.
Luuletama hakkas ta alles hilisemas eas, kui suri tema isa, kellega ta oli väga lähedane. Maie sai sellise vapustuse, et hakkas rääkima ainult riimides. Kodus oldi tema peale sellepärast isegi tigedad. Psühhiaatrid ei osanud seda nähtust seletada ja see läks tasapisi ise üle, aga luuletamise kirg jäi alles.
Praegu ravimiseks parim aeg
Kui haiglale on pühendatud kogu oma elu, siis loomulikult on kolleegid tähtsad. Eks ole ta mõelnud mujalegi tööle minemise peale, aga on jäänud Põlvasse.
„Võib-olla hoiab mind siin ilus loodus ja Põlvas on head kolleegid olnud,” mõtiskleb ta. „Kui noored olime, käisime väga tihedalt perekonniti läbi.”
Maie Sillaste nendib, et praegu on arstitööks parim aeg, sest tingimused on väga head. Näiteks sai Põlva haigla sel kevadel kompuutertomograafi, mis märgatavalt lihtsustab tööd.
„Kiire diagnoosimine on tervenemisel väga tähtis faktor,” nendib ta ja tunnistab, et kindlasti jäi omal ajal osa haigusi diagnoosimata või diagnoositi valesti.
„Selles suhtes on praegu lihtsam,” tõdeb ta. „Ma võin teha nii palju uuringuid kui vaja. See annab kindlustunde.”
Hiljuti võeti Põlva haiglas kasutusele uus arvutisüsteem, millega tuli aga tööd tunduvalt juurde ja nüüd on tegevused ühe haige puhul palju aeganõudvamad. Kuid tänu arvutisüsteemidele ei võta tohter ammu enam tööd koju kaasa. Omal ajal, kui ravikaarte täideti käsitsi, lõpetas Maie neid õhtuti kodus söögitegemise kõrvalt.
„Olin lastega kodus, aga ikkagi kuni magamaminekuni olin meditsiinis sees,” meenutab ta.
Viimasel ajal on Maiet tabanud ka nende Lõuna-Eesti haigete laviin, kes ei jõua Tartu pikki järjekordi ära oodata. Kui varem oli väga palju tegu püsipatsientidega, kelle haiguslugusid ta juba tundis, siis nüüd on neist enamik esmased patsiendid.
Vanu aegu kogenud tohter neid kindlasti enam taga ei igatse. Näiteks seda, et kiirabiauto radiaator läheb keset talve kuskil metsavahel katki ning edasine sõit kulgeb ühest teeäärsest kaevust teiseni, et radiaatorit jahutada, haige samal ajal auto peal kiiret abi vajamas. Või seda, et miilits koputab pidevalt öösiti koduuksele ja tahab napsivendadele alkoekspertiisi teha. Või seda, et kiirabiauto koos haigega peatub kodumaja ees, et keset ööd patsiendile diagnoos lasta panna, samal ajal, kui Maie kõrges palavikus imikuga haiguslehel.
„See oli kohutav aeg,” nendib ta. „Ma ei tahaks seda aega tagasi, neid töötingimusi. Noorust võiks küll tagasi tahta. Kogu aeg oli üks mure, et lastega ei saa tegeleda nii palju kui vaja.”
Maie on ka küsinud haigla juhtkonnalt, milline plaan temaga on. Niipalju on öeldud, et kui ta pensionile läheb, siis Põlvasse enam uut neuroloogi tööle ei võeta.
Pensionile jäämist ta ühtaegu ootab, kuid arvatavasti on sellel ka omad miinused. Kindlasti tekib esialgu puudus varasema kiire eluviisi ja suhtluse järele. Tema parimate sõprade suhtlusring on kitsenenud siit ilmast lahkumiste tõttu, aga uusi tutvusi ka enam luua ei tahaks.
„Minu lähimad sõbrannad Põlvast ja osa minevikust koos nendega on juba läinud, üks sõbranna on veel jäänud,” tõdeb ta.
Aga ta loodab rohkem tegeleda oma lastelastega ja käia loodust nautimas poja maakodus, kus teda ootavad tammed, kased ja roosid ning hulk sõbralikke loomi.


NAINE, su näkku
on kirjutatud nii palju ...

Su silmadesse
mõtlikkust, heatahtlikkust,
õrnust, kaastunnet, palvet,
rõõmusära, aga ka uhkust,
mõnikord isegi põlgust ...
Teinekord on nad pisarais
õnnest või murest ...

Su suu on loodud
naeratusteks, suudlusteks,
headeks õrnadeks sõnadeks,
palveteks, lauluks, õpetusteks,
aga ka käskudeks, keeldudeks ...

(Katkend Maie Sillaste luuletusest.)


Roy Strider, Maie poeg:
Ema on õpetanud ausust ja olnud kõigist õpetajaist olulisim. Minu armas ema on eelmise Wabariigi väljalase. Ta kannab tänini loomulikul ja elegantsel viisil toonaseid hoiakuid ning küllap oli ema suurim mõjutaja jällegi tema ema, minu vanaema. Nii on kootud eesti väärtusmustreid põlvest põlve, ajastust ajastusse. Kallis ema, kui privilegeeritult saab igaüks end tunda, adresseerides 44aastaselt sääraseid sõnu oma elavale emale. Oled õpetanud mulle oma suurepärase elu kaudu, et alati tuleb esmalt mõelda teistele, aidata teisi, siis ehk viimaks ka enesega tegeleda. Tiibeti kultuuris oleks selline arst või inimene ilmselt nais-bodhisattva staatuses. Eestis aga oled sa eeskuju, näitamaks isikliku pühendumise kaudu, kuidas saab inimelu kujundada isetuks, inspireerivaks, ainulaadseks elamisnäidiseks meile kõigile. Ema, sa oled hea inimene, kes on andnud elu mitte vaid mulle, aga ka paljudele teistele inimestele oma ennastsalgava töö ja pühendumise kaudu. Armastan sind väga. Palju õnne!

Ljaana Parman, Põlva haigla hooldusõde:
Maie Sillaste – üliinimene, supernaine, arst, kolleeg ... Õpib kõiki nüüdisaegseid arvuti- ja igat sorti mobiilseid tehnikaid. Pole teemat, millest ei saa temaga rääkida.Ta teeb kõigile töökaaslastele isiklikud luulerealised sünnipäevatervitused, mis kõigile hinge poevad. Lihtsalt sõnadest jääb väheks.
Maie on kõigi südamed võitnud oma lahkuse, headuse, abivalmidusega ja me oleme tööl kõik vaid positiivselt temasse suhtunud. Ükskõik mis probleem meil ka pole olnud, alati leiab Maie meile lahenduse nii haiguse kui ka isikliku probleemi lahendamisel ... Hilistel tundidel läheb Maie tihti koju ja hommikul tuleb jälle säravana tööle. Olen uhke, et saan temaga kollektiivis töötada. Tahaks väga, et Maiel jätkuks tervist ja kannatust meiega koos olla veel kaua-kaua.

 

Autor: Elina Allas
Viimati muudetud: 18/07/2019 09:32:57

Lisa kommentaar