Igor Taro. Foto: erakogu

Olgem ausad, senised regionaalsed toetusmeetmed on haledad. Valitsus kulutab eri programmidele sadu tuhandeid, aga kokkuvõttes miljoneid eurosid. Ja mis on tulemus? Inimesed lahkuvad maapiirkondadest endiselt.
Tulime Setomaale Laossina külla hubasesse majja elama 13 aastat tagasi. Kõik oli olemas: 12,5 km arstipunkt, pood, 3,5 km kool-lasteaed, koolibussi peatus värava taga, pooleteise aastaga tõi Elektrilevi korraliku alamajaama ja vald putitas teed aasta ringi sõidetavaks.
Polnud ühtki põhjust tõsiselt elukohavahetust kaaluda, kuigi internetiühendus on siin metsa vahel, nagu ta on, vahelduva eduga. Jõudsime kolmel korral õigel ajal Põlva sünnitusmajja.
See pidi oleme parim elukoht terveks eluks ja seda ta kindlasti ka on. Palju ruumi. Kõik vajalik mõistlikus kauguses. Linnapered kulutavad tunde selleks, et viia oma järelkasv kõiksugu huviringidesse. Meil oli see kõik olemas: hommikul liikusid lapsed koduväravast otse kooli ja tulid sealt pärastlõunal samamoodi tagasi, muusikakool ja kõik muu huvitegevus oli juba koolis korraldatud.
Lisaks oli ümber loodust, teisi lapsi, kaevus isegi kõige põuasemal ajal piisavalt puhast ja pehmet vett, ümberringi oma mets, millest jagunuks oma tarbeks tulevastele põlvedelegi. Rääkimata oma suurest aiamaast ja karjamaast, kus pidasime hobikorras pisut lambaid, kanu ja kassi.
Sellest kõigest algul piisas, kuid nelja lapsega kuuekesi 70 ruutmeetril ju kaua ei kannata olla. Koolilaps tahab omaette ruumi, kus õppida ning vahel lihtsalt omaette puhata. Kui mõlemad vanemad käivad juba tööl ja kedagi pole väikestega kodus toimetamas, siis mitme ahju kütmine talvepakasega tüütab ära, eriti kui maja on korralikult soojustamata. Elamine vajas korralikku renoveerimist, milleks läinuks vaja vähemalt viiekohalist summat.

Haledad toetused
Lasterikastele peredele pakutakse küll renoveerimistoetust, mille eest on võimalik ehitada maamajja kaks ahju, vahetada majal aknad või osta materjali katusevahetuseks. Aga mitte neid asju koos. Rääkimata sellest, et võtta ette korralik kapitaalremont nüüdisaegse viimistluse ja tehnosüsteemidega.
Kui sul on seitse last ja elad puukuuris, siis pakub riik sulle lahkelt tervelt 7000 eurot, et ehitaksid endale sinna vannitoa. Või saad taotleda toetusmeetmest "Maale elama" näiteks 2500 eurot, et tellida viis korralikku akent. Aga majal on vundament, mis vajab soojustamist, seinad, mille vooder maksab mitu korda rohkem, põrandad, tehnovõrgud, küttesüsteem, katus jne.
Vahet pole, kas ma paigaldan korraliku laudpõranda või valatud betoonile parketi – neid asju ei tehta ära neljakohaliste summadega. Tuleb lõpetada suhtumine, et riigil on olemas KredEx, mis selliste asjadega tegeleb. Vaadakem tõele näkku, sellise projekti kalkulatsioon tänapäeval jääb 150 000 – 200 000 kanti.

Pankade külm vastus: laenu ei saa
Lahendus oleks ilmne – renoveerimislaen. Ehita maja suuremaks, paigalda tänapäevased tehnosüsteemid ja saad korraliku elamise, kus kõigile ruumi ja keegi ei pea olema talvel poole kohaga katlakütja. Laenu saamiseks on piisav sissetulek ja pikk ajalugu kodupangas. Aga oli üks pisike takistus, mis kõik meie aastatepikkused ponnistused lõpuks ära nullis.
Pankade silmis oli kõige selle väärtus võrdne või lähedane nullile. Pank nõuab laenule lisatagatist, sest hindab Kagu-Eestis asuva kinnisvara väärtuse nii madalaks, et ainult selle tagatisel saaks laenu vaid mõnikümmend tuhat eurot.
Harjumaal või Tartu linnas poleks maja korralikuks renoveerimiseks vajamineva kuuekohalise summa laenamine mitte midagi erilist. Kagu-Eestis on pangatöötajate kinnitusel aga absoluutne haruldus. Seda nimetataksegi piirkondlikuks turutõrkeks. Meil on piirkondi, kus kõigi muude tingimuste täitmise korral pole sul võimalik Tallinna lähiümbrusele analoogset ehitusprojekti ellu viia, sest pole finantsinstrumenti, mis seda toetaks.

Lihtne ja kuludeta lahendus on olemas
Samas on riigil maaettevõtjate näitel kogemus olemas, kuidas edendada maaelu ja maaettevõtlust finantsinstrumendiga, mis ei eelda riigieelarvest maksumaksja raha ohjeldamatud laialijagamist. Selle asja nimi on laenugarantii.
99% juhtudel makstakse ju laenu korralikult tagasi. Ehitatakse oma kodud üles, kasvatatakse lapsed suureks, edendatakse Eesti maapiirkondade majandust ja kinnisvaraturgu. Ja siis on ehk tõesti lootust, et keegi neist õnnelikuna mõnusas keskkonnas kasvanud lastest, tuleb pärast linnakoolis käimist vanematekoju tagasi.
Mis see meile kõik maksma läheks? Mitte midagi! Laenugarantii tähendab seda, et kodulaenu saab võtta ikka maksujõuline pere. Garantii tasandab selle ebavõrdsuse, mis on tekkinud Tallinna lähiümbruse ja Tartu linna ning muu Eesti vahel.
Laenugarantiil on oma hind ja see hind tagab selle, et kui mõni üksik protsent garantiiga laenuvõtjatest ettenägematute asjaolude tõttu ebaõnnestub, siis kaetakse see turutõrke tasandamisest tulenev piirkondlik risk sama meetmega laenanud ja korralikult maksvate inimeste pisut suuremast laenuintressist.
Analoogne kogemus on olemas maaeluministri haldusalast, mis puudutab juriidiliste isikute laenude käendamist. Siin oleks tegu lihtsalt eraisikutega. Ei sentigi niisama maksumaksja raha jagamist, ei mingeid poolkõvasid naeruväärsete summadega toetusi kahe akna ja poole ahju remondiks.
Laenugarantii tooks rohkem lapsi, sest maal elavates peredes sünnib rohkem, elavdaks kohe piirkondade kinnisvaraturgu, hakkab liikuma hästi renoveeritud objekte järelturul, mida praegu peaaegu pole. Ehitajad saavad tööd ka väljaspool suuri linnu, Eesti julgeolek piirialadel saab tagatud paremini.
See oleks mitte lihtsalt regionaalmaasikas, vaid regionaalmaasikauputus kogu Eestis. Lõpetame soigumise selle üle, kas meil on jagada 30 000 või 40 000 viieteistkümne pere peale. Või kas KredExit peaks tõstma 7000-lt 15 000 – 20 000-le. Riiklik laenugarantiifond noortele peredele kodulaenudeks summas kuni 200 000 leibkonna kohta viie aasta jooksul, näiteks.
See oleks korralik pauk, mis paneb maaelu edenema.

 

Autor: Igor Taro
Viimati muudetud: 15/08/2019 09:06:00