Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Golodomor’ile pühendatud memoriaal. Foto: Jüri Varik

Ukraina on väga mitmepalgeline ja eestlastele üpris väheteatud maa, kuhu suve lõpus taas kord trehvasin, et nentida: pikaajaline sõjategevus on jätnud riigile ja rahvale oma jäljed.

Ukrainas toimuvast on isegi ukrainlastel endil erinevad arusaamad, rääkimata kõrvalseisjate nägemustest ja parajasti kättesaadavate allikate info tõesusest. Mulle meeldis Odessas elava pensionärist bioloogiadoktori Vladimir Segodini ütelus Ukrainas, eriti Krimmis ja Ida-Ukrainas, toimuva kohta: „Kõige ohtlikumad tõe ja vabaduse vaenlased on manipuleeritav rahvas ning välisriikide poliitikud ja meedia, kellele on oluline Ukraina oligarhide levitatav omakasupüüdlik vale ja erinevate rahvusrühmade huvide eiramine.”
Ukraina eri piirkondade majandusega tutvumise ning kohalike ametimeeste ja elanike arvamuste põhjal saab Ukraina jagada kolmeks: Lääne-Ukraina keskusega Lviv, Lõuna-Ukraina keskusega Odessa ja Kesk-Ukraina, keskus Kiiev.
Paraku peamiselt tatarlastega asustatud Krimmi ning Doni kasakate ja venelastega asustatud Donetski piirkonnas toimuva kohta ollakse arvamuste avaldamisel tagasihoidlikud. Küsimusele, mis toimub Donetski piirkonnas, vastati enam-vähem üheselt, et seal kujunenud olukorra on põhjustanud Ukraina poliitikud ja valitsus. Selle ala elanike huvide ja eluoluga lihtsalt ei peetud vajalikuks tegelda. Samas aga ei oldud tagasihoidlikud näitamaks ka oma suhtumist venelastesse.
Lvivis öeldi, et nad tahavad selle „Ukraina supi seest välja astuda”, ja peeti täiesti mõttetuks, et teised riigid annavad raha reformide tegemiseks. See raha olevat rännanud lihtsalt mõnede oligarhide karmanitesse.
Nagu ajamasinas
Odessa ja üldse Musta mere piirkond oli ikka ... ei leia isegi parajat sõna selle iseloomustamiseks. Ööbisime päris suures Musta mere äärses kuurortlinnas. Hotellis olid puidust narid, millel kolme sentimeetri paksune kattemadrats, ei linu, tekke ega käterätikuid. WCs oli korralik hallitus ja kraanikausist ei läinud vesi alla. Süüa sai hommikul tatart (pudruks oli seda raske nimetada) ja teisel hommikul riisi.
Kontrastid on väga suured. On väga vaeseid inimesi, talusid, lagunevaid suuri tootmishooneid ja arhitektuuriväärtusi ning samas võib näha üksikuid uhkeid losse, kalleid restorane ja kullatud kuplitega kirikuid. Odessa linnas oli eriti kurb näha kunagisi uhkeid maju lagunemas.
Vestlustes kohalikega jäi kõlama, et Ukrainas valitseb ohjeldamatu korruptsioon, et rikkad ei maksa makse ja rikuvad kõiki seadusi. Eriti kiruti oligarhist endist presidenti Petro Porošenkot. Kohalikud rääkisid, et Ukrainas võimutsevad oligarhid, kes suutsid omade hulgast ühe, Porošenko, ka presidendiks teha ja kes ei lase oligarhide hulka mitte kuulujatel midagi teha. Paljud ütlesid, et unistavad sellest, et uus president – näitleja ja telekoomik Volodõmõr Zelenskõi – suudab Porošenko trellide taha saata. Toetati uut presidenti selle eest, et ta uue Ülemraada esimesel istungil vahetas peaprokuröri ja peakohtuniku välja.
Kontrastid lääne ja lõuna vahel
Eriti suured kontrastid ilmnesid Lääne- ja Lõuna-Ukraina vahel. Lääne-Ukraina suuremates linnades Lvivis ja ja Tšernivtsis oli tugevalt tunda Saksamaa, Austria ja Poola mõju nii elanike elustiilis kui linnade, aga ka maapiirkondade väljanägemises.
24. august on Ukrainas rahvuspüha, oli näha, et selles piirkonnas osatakse rahvuspühi tähistada. Juba päev enne võis näha nii Lvivis kui Tšernivtsis jalakäijatele mõeldud laiadel prospektidel muusikuid ja isegi ansambleid esitamas rahvuslikku muusikat, mille järgi tantsiti ja lauldi. Silma jäi, et ukrainlased näitavad oma rahvuslikku ühtekuuluvust mitte üksnes rahvariiete kandmise, vaid ka peretraditsioonide säilitamisega, mille üks tunnuseid oli majade ees ristid ja Maarja kujud ning rahvariideid kandvate laste kaasamine pidustustele või lihtsalt jalutuskäikudele. Samas oli paljude selle piirkonna elanike suust üllatav kuulda, et nad ei taha enam Ukrainas valitseva „supi” sees elada ja sooviksid pigem olla iseseisvad ja rajada oma riigi.
Lääne-Ukrainas rännates tasub kindlasti külastada aastatel 1864–1882 rajatud uhket Bukoviina Metripolitani residentsi Tšernivtsis, kus praegu asub Juri Fedkovõtši nimeline Tšernivtsi rahvusülikool. Hoonete kompleksis on säilitatud uhke kirik, kus on freskod pühakutele. Õppehoonetes on suurejoonelised marmorist sammastega vestibüülid, lae- ja seinamaalid, uhkete rõdudega marmorsaal, kus peetakse pidulikke tähtpäevi, kontserte jne, saalid õppenõukogu istungite, bankettide ja tudengite näituste korraldamiseks ning avarad auditooriumid loengute pidamiseks. Ka asub ülikooli territooriumil suur dendropark ja park koos mälestussambaga selle hoonetekompleksi rajajale Josef Hlavkale. Ülikoolis õpib üle 19000 üliõpilase.
Kunagisse uhkesse keskusse viivad lagunenud teed
Teekond Lõuna-Ukraina keskusse Odessasse jättis kurvaks tegeva mulje suuremast osast Ukrainast. Isegi suurte linnade vahelised asfaltteed meenutasid pigem äärmiselt ebatasaseid munakiviteid. Hea oli, kui sai sõita kiirusega 60–70 km/h. Tõsi, mõned kohalikud uljaspead kihutasid ka kiiremini. Suurtelt teedelt külavaheteedele sõit oli riskantne.
Veel paarikümne aasta eest paljudel suurtel viljapõldudel kasvanud nisu või päevalille asemel lokkas nüüd paljudes kohtades võsa või ohakas. Suurtest teedest kaugemale jäävate talude juurde minevad teed meenutasid hobuvankriteid. Külades võis näha väikeste lagunenud majakeste vahel ka mõnda uhkemat maja. Rusuva mulje jättis kilomeetritepikkune sõit Vene tsaarinna Katariina II käsul 1974. aastal rajatud Odessa sadamasse. Mõlemal pool sõiduteed seisid tühjalt ja lagunesid kunagised võimsad tööstushooned.
Paarkümmend aastat tagasi vaimustust pakkunud Odessa kesklinna paljud uhked hooned olid samuti tühjad või lihtsalt lagunesid ja ootasid oma viimset päeva. Õhtuses linnas oli valgustust vähe. Heas korras oli siiski 1840. aastal ehitatud 200 astmega Primorski trepp, mis nõukaajal kandis Potjomkini trepi nime ja millel sadamaala tõstmise tõttu on astmeid alles jäänud 192.
Kindlasti jäävad linna kaunistama ka Katariina II, Odessa esimese linnapea hispaanlase Jose de Ribase, alates 1803. aastast Odessa linnapeaks olnud Prantsuse kardinali Richelieu poja Armand Richelieu ja mitmete teiste ajalooliselt tähtsate isikute mälestussambad ning muidugi igas Ukraina linnas asuv Tarass Ševtšenko mälestusmärk. Lagunevate arhitektuuriväärtuste kõrval oli meeldiv näha hästi korrastatud uhket ooperiteatri hoonet, mitmeid teisi suurepäraseid maju ja vaimustavat kaldapealset parki.
Kiiev hiilgab endiselt
Kesk-Ukraina keskuseks olev Ukraina pealinn Kiiev vääriks pikemat tutvustamist ja vaatamist. Siinkohal piirdun põgusa ülevaate andmisega ainult kahest sügavalt hinge minevast memoriaalist ning külastamist väärivast kloostrikompleksist.
Aastatel 1932–1933 toimus Nõukogude Venemaa koosseisu kuuluvas Ukraina NSVs riiklikult korraldatud golodomor ehk näljaga suretamine, mis põhjustas otseselt ligi nelja miljoni inimese surma ja kaudselt veel paari miljoni inimese surma. Golodomor’i käigus korjasid relvastatud tööliste ja kommunistide toitlustussalgad varumisplaanide alusel vilja ja muid toiduaineid Donbassi, Kiievi, Odessa ja Žaporižžja masinatööstustes töötavate tööliste toitmiseks. Kuna 25 000 Ukraina külast suutis varumisplaani täita ainult 1500 küla, siis hakati maha laskma isegi inimesi, kelle kodust leiti vähemalt viis viljapead. 2006. aasta kuulutas Ukraina Ülemraada golodomor’i rahvuslikuks genotsiidiks. Septembris 2010 valmis Kiievis kõrgel mäetipul golodomor’i mälestuseks võimas memoriaal, kus asub 32 meetri kõrgune kellatorn, palju viljajahvatamiseks kõlbmatuks muudetud veski- ja käsikive ning viit viljapead käes hoidev tüdrukuke.
Natuke maad edasi avaneb vaade territooriumilt meeletult suurele, kujunduselt šedöövrite hulka kuuluvale ja väga hästi hooldatud memoriaalile, mis on pühendatud Ukraina vabastamise lahingutele Natsi-Saksamaa okupatsioonist ja sõjakangelastele. Memoriaali pärliks on 91 meetri kõrgune hõbedaselt särav emakuju, ühes ülestõstetud käes pooleks murtud mõõk ja teises käes kilp Ukraina NSV vapiga.
Kindlasti väärib külastamist ka Põlva linna suurusel maa-alal asuv juba 1051. aastal Vene Kiievi vürsti Jaroslav Mudrõi valitsemise ajal rajamist alustatud Püha Uspenski klooster ja selle üheks osaks olev maa-alune klooster. Peale enam kui 300 aasta eest rajatud kellatorni enamik kloostrist hävis sõja käigus, kuid on taastatud endisel kujul ja jätab unustamatu elamuse.


Et mõista Ukrainas toimuvat, on vaja teada selle ajalugu

Vanadele ürikutele toetudes tekkis 9. sajandil praeguse Ukraina territooriumile esimene idaslaavlaste rajatud Kiievi-Vene riik, mis hõlmas ka Valgevene ja Venemaa alasid kuni Novgorodini. Juba 10.–11. sajandil oli Kiievi-Vene riik muutunud Euroopas suurimaks ja võimsaimaks riigiks. Riigi hea geograafiline asukoht, viljakas põllumaa ja maavarade olemasolu ahvatles paljude riikide valitsejaid neid rikkusi omale saama ja nii tuli Kiievi-Vene riigil sajandeid pidada raskeid lahinguid poolakate, leedukate, mongolite, tšehhide (Karpaadi-Vene) ja ungarlastega ning korduvalt türklastega. 

1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni järel püüdsid ukraina rahvuslased kehtestada rahvuslikku Ukraina Rahvavabariiki, kuid Ukrainas toimunud Saksa okupatsiooni, Nõukogude-Poola sõja ja Nõukogude Venemaa okupatsiooni tagajärjel ei suutnud ukrainlased oma iseseisvust kindlustada ning Ukraina jagati Poola ja Nõukogude Venemaa vahel, kusjuures suurem ning maavarade ja viljakate põllumaadega osa Ukrainast jäi Venemaale.
1939. aastal, kui Natsi-Saksamaa ja NSV Liidu väed alustasid sõjategevust Poola vastu, okupeeriti Poola riigi koosseisus olnud Ukraina alad ja moodustati NSV Liidu koosseisus Ukraina NSV. Teise maailmasõja käigus okupeeris Saksamaa Ukraina ning Nõukogude väed hõivasid Ukraina uuesti 1944. aastal.
Ukraina iseseisvus taastati 24. augustil 1991. aastal pärast NSV Liidu lagunemist.

 

Autor: Jüri Varik
Viimati muudetud: 19/09/2019 09:37:34

Lisa kommentaar