Kristel (vasakul) ja Kersti allikal. Foto: Mari-Anne Leht

Nõudlus avahoolduse järele on kasvutrendis, eakad ei soovi minna hooldekodusse, sest oma kodu on armas, hoolimata seal elamise raskustest, kinnitas Laheda sotsiaalkeskuse avahooldustöötaja Kristel Blauhut, kel on 12 hoolealust.

„Avahooldaja töö on mitmekesine, selles tuleb tihti erinevaid olukordi ette ja ka hooldatavad vahelduvad,” ütles Kristel Blauhut. Tema hoolealustest on naisi seitse ja mehi viis.
Koos avahooldustöötajaga sõitsime külla Kersti juurde Himma külla, kuhu Tilsist on ligi seitse kilomeetrit. Elektriautosse võttis Kristel Blauhut kaasa neli suurt plastpudelit veega, sest Kerstil ei ole õues kaevu.
„Üritasime tänavu tema majapidamise hajaasustusprogrammi lülitada, kuid kuna tal ei ole imeväikesest pensionist omaosaluseks vajalikku, ligi 2000 euro suurust summat kusagilt võtta, lükkus kaevu tegemine edasi,” rääkis ta. 12. aastat avahooldaja tööd tegevale Kristel Blauhutile on mõistetamatu olukord, et riik ei leia aastakümneid töötanud inimese aitamiseks raha, küll aga leiab riik raha narkomaanide korduvaks raviks, mis tihti osutub mahavisatud rahaks.
Blauhuti maja esikus on neli-viis eri suurusega plasttünni vee tarvis. „Kui Kristel tuleb, toob ta alati mulle Tilsi majast joogivee,” selgitas perenaine.
Suvel kogub ta enda ja riiete pesemiseks vihmavett, külmal ajal sõidutab Blauhut Kersti Tilsi majja duši alla ja seal saab ka pesu pesta.
Joogivee võib Kersti saada ligi poole kilomeetri kaugusel asuvast allikast, kuid selle toomine ei ole reumatoidartriiti põdevale naisele jõukohane, seda enam, et allikas on kõrge künka all. Kui enesetunne on parem, on ta väikese pudeli seljakotti pannud ja jalutanud allikale, kuid täidetud pudeliga järsust künkast ülestuleku ajal on süda puperdama hakanud ning ta ei riski enam vett tuua.
Et muundunud liigesed päris kangeks ei jääks, peab Kersti liikuma. Varem suutis ta kevadest sügiseni jalgratast toena kasutades kolme kilomeetri kaugusele bussipeatusse minna ja sealt bussiga toidupoodi Põlvasse, kuid neid käike jääb aina harvemaks. Kevadest sügiseni toimetab ta vaikselt oma aialapil.
Kersti ei kujuta oma elu enam avahooldustöötajata ettegi, kuna Kristel Blauhut on üle viie aasta tema juures käinud: toonud söögikraami, apteegist rohte, vajaduse korral sõidavad nad poodi ja muidugi arsti juurde nii Põlvasse kui ka Tartusse. Talvel, kui tee on veel lume all, kasutab Blauhut oma džiipi, sest siis on kohalejõudmine kindel.
Suhtlemisvaeguse üle Kersti ei kurda, sest Elvas elav sõbranna Helju käib kuus paar korda külas, Põlvamaal elav tütar käib ema vaatamas, kuid telefonitsi kõnelevad nad tihti. „Avahooldus on mulle andnud võimaluse alati Kristelit oodata,” sõnas ta.
Heiki pöördus sotsiaalkeskusse abi saamiseks kaks aastat tagasi, kui ta liigesehäda tõttu enam ühissõidukiga sõita ei saa.
„Saan kõigi koduste töödega hakkama, toidu valmistamisest riiete triikimiseni, kuid ma ei saa teiste abita enam kodust välja,” märkis Tilsist ligi kolme kilomeetri kaugusel Suurkülas elav mees.
Heiki sõnul on temal ja samas külas elaval proual neljapäeviti n-ö Võru päev. „Kristel viib meid Võrru toidupoodidesse, sest neist mitmes on toidukauba valik laiem kui Põlva poodides,” märkis ta. „Avahooldusteenuseta peaksin sõiduks tuttavaid paluma, mis muudab pikapeale mõlema elu tülikaks.”
Regulaarsed külastused on tasuta, kuid hooldatav tasub ise sõidu toidupoodi ja arsti juurde omavalitsuse kehtestatud hinna alusel.

Soov viimse võimaluseni kodus elada

Hooldekodusse mineku mainimise peale vastas 64aastane Kersti: „Mitte mingil juhul, sest olen kaua üksi elanud ja tahan, et kõik oleks nii, nagu soovin, ja see tähendab, et teistel ei ole minuga lihtne.”
Kristel Blauhut lisas, et ükski tema tosinast hoolealusest, kellest naisi on seitse, ei soovi minna hooldekodusse, sest kõigile on oma kodu armas ja kõige tähtsam, hoolimata seal elamise raskustest.
Aastaid tagasi sattus talle hoolealune, kelle kehal olid lamatised, tervis muidu ka käest ära ning eluruumid koristamata ja külmad, kuid ometi kinnitanud elanik, et „ootab surma oma kodus”.
„Panime omavalitsusega palli veerema, esmalt paigutati ta sotsiaalkorterisse ja muretseti korralikud riided ning kui ta enam endaga hakkama ei saanud, paigutati meie sotsiaalkeskusse,” tõi Kristel Blauhut näite. Ta lisas, et hoolealune ütlevat talle ikka vahel, et tänu sinule ma elan.
Enam kui 11 aasta jooksul on tal olnud poolsada hoolealust, noorim neist 43aastane mees, kes neli aastat hiljem kraadiga jookide liialdamise pärast läks teistele radadele.
Napsisõprade kõrval on aastate lisandudes jäänud hätta mõni neist meestest, kelle kõrvalt on abikaasa jäädavalt lahkunud või kes kogu elu on üksi elanud.
„Minu tööks on ka puude tuppa toomine ja eluruumide koristamine, kuid igaüks ei luba alguses oma magamistuba koristama,” andis ta mõista, et kinnisema loomuga hoolealuste usalduse võitmiseks on mõnikord läinud hea mitu kuud.
Omaksvõtmisel on oluline seegi, kas hooldaja on oma või võõras. Kristel Blauhut elab samas piirkonnas ja tänu sellele võetakse ta kiiremini omaks.
Avahooldustöötaja peab tema sõnul olema väga kannatlik ja hoolealuste soovidega arvestama, sest ta on nende aitaja ja toetaja.
 

 

Autor: LõunaLeht, lounaleht@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 26/09/2019 09:27:08