Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

25 aastat Eesti suurimast laevakatastroofist

Estonia mälestusmärk Võrus. Foto: Ülle Harju

28. septembril 1994 hukkus Läänemerel parvlaev Estonia, viies merepõhja 852 inimest, teiste seas ka kogu 17-liikmelise võrulaste delegatsiooni eesotsas linnapea Jaak Otiga, kes olid teel Rootsi sõpruslinna Landskronasse. Eesti suurima laevakatastroofi 25 aastapäeva puhul avaldab LõunaLeht katkendeid Ülo Tootseni Estonia huku aastapäevale pühendatud loost ja lõike Urmas Paidre intervjuust 1994. aastal Võru linnavalitsuses töötanud inimestega, mis esmakordselt ilmusid lehes 15 aastat tagasi.

Mayday „Estonia”

Tõnu Anton: „Olin tollal Võru linnavolikogu esimees. Mõni aeg tagasi oli meil külas käinud Rootsi Landskrona kommuuni delegatsioon. Lahkudes kutsusid nad meid Landskrona messile. Kuna olime ju alles omavalitsustööd kujundamas, oli väga teretulnud võimalus nende töö ja töökorraldusega tutvuda. Võtsime kaasa ka agaramaid ettevõtjaid, et nad saaksid vajalikke koostöö- ja ärisuhteid arendada. Mina kui volikogu esimees pidin olema delegatsiooni juht. Paberid olid vormistatud – viisad ja kõik muu vajalik. Ka piletid tellitud. Mida lähemale sõidupäev aga tuli, seda tugevamaks muutus minus mingi ebamäärane rahutus ja tõrge selle sõidu vastu. Kohe väga vastumeelseks muutus see sõit! Ma ei saanud ise ka aru, mis toimus – mingit konkreetset põhjust ju polnud ...
Asi läks niikaugele, et vahetult enne ärasõidupäeva otsustasin kindlalt: ma ei sõida! Teatasin sellest ka linnavalitsusele. Probleem oli aga selles, et nimekiri, nagu tollal väga vajalik, oli koos ning nimelised piletid ka tellitud. Ära oleks saanud öelda ja kellegi asemele vaid siis, kui olnuks väga mõjuv põhjus. Minu soov mitte sõita oli aga nii suur, et ma leidsin ka selle põhjuse: nimelt oli mul just kuu aega enne seda olnud pimesoole operatsioon. Läksin oma arsti Endla Mandli juurde ja palusin tal anda selline tõend, et ma pärast operatsiooni sellist pingutavat reisi ette võtta ei tohi. Andiski.
Vabanenud koha võttis rõõmuga vastu tollal trükikojas töötanud Heino Sikk, kellel oli just vaja Stockholmi mingeid asju ajama sõita. Nii me siis kohad vahetasimegi...

Maria Sikk: „Enne Heino äraminekut olime õhtul kõik asjad valmis pakkinud, ja kui ta siis öösel kolme paiku bussile minema läks ning ukse enda järel kinni pani, pidi mu süda äkitsi päris seisma jääma, nii ängistav tunne oli! Kui palju kordi on ta ennegi läinud, ka pikkadele reisidele, ja kunagi pole ma midagi sellist tundnud. Veel mitu tundi ei saanud ma rahu. Kes seda seletab?
/.../
Kui hommikul pool seitse raadio ütles, et Estonia on põhja läinud, ei osanud ma seda veel seostada Heinoga, ma ei teadnudki selle laeva nime, millega ta minema pidi. Lõpuks selgus hirmus tõde...
Muidugi ootasin ma veel paar nädalat ikka lootuses, et ehk ilmub kuskil päästetute nimekirjas välja. Ma teadsin, et Heino ei oska ujuda. Aga vaevalt seal ujumisoskuski oleks päästnud. Nad olla olnud kõik koos kuskil alumistes kajutites, nii et neil polnud lootustki välja pääseda ...”

1994. aastal Võru linnavalitsuses töötanud Külli Kaldvee, Krista Paali ja Maia Andersoni meenutused:

27nda hommikul oli maja elevust täis. Ikkagi esimene linnavalitsuse välisreis. Andres Kuuste käis mööda linnavalitsuse koridore mingi kaasa võetava plakatiga ringi, teises käes uued sokid. Ta oli meil selline esteet – vahetas mitu korda päevas sokke ja me ikka tögasime teda.
/.../
Anti tuli töö juurde, äsja ostetud ülikond puu peal reisiks kaasas. Viskasime veel nalja, et kas Laste Maailma tuli uut kaupa, ta oli selline pisikest kasvu poiss. Kuna tal oli ka erafirma, siis tegelikult sõitis ta omal kulul, tema koha sai pearaamatupidaja Tiina Trumm.

/.../
Oti Jaak astus minu juurest veel kabinetist läbi, et kui tagasi tulen, siis teeme veel seda ja seda, isegi ei mäleta enam mida. Ott läks ju sinna kindla mõttega, et tuleb tagasi suurte lepingutega ja koostööpakkumistega.
/.../
Tiinat ma mäletan ka: terve hommikupoolik rääkis, et ei taha reisile minna. Ta ei läinud lõunale ka tookord – käis vaid saapaparanduses, kuna ei tahtnud uute saabastega minna.

***

Estonia hukkumise põhjusi varjutab siiani salapära

Omal ajal meremeheametit pidanud Võru kirikuõpetaja Andres Mäevere analüüs laevahuku võimalike põhjuste kohta (ilmus esmakordselt LõunaLehes 24.09.2015)

Katastroofi põhjuste hulgast võtaksin kõigepealt maha komisjonide kaks peajäreldust: meri oli liialt tormine ja laev sõitis liiga kiiresti. Erakordset tormi sel päeval ei olnud. Tuule kiirus kolmnurgas Bogskär–Utö–Ristna (kella 23.00–2.00) oli keskmiselt 16 m/s ja maksimaalselt 21 m/s. See annab Beauforti skaalal laine kõrguseks 5,5–7,5 m. Tulemuseks on „vali tuul”, „tormine tuul ehk väga kõva tuul” kuni „algav torm”. See on mõõdukalt karm sügismeri, Estonia jaoks olukord, kus kiirust pisut vähendades ja meresõidu reegleid silmas pidades võis rahulikult reisi jätkata.
Laeva kiirus oli täiskiirusest ligi 60%, mida võib neis ilmastikuoludes selle laeva jaoks optimaalseks pidada.
Estonia visiir oli kinnitatud põhjalikult: üks põhjalukk ehk Atlandi lukk, kaks hüdraulilist küljelukku, kaks mehaanilist küljelukku. Mehaanilised korpusesse kinnituvad stopperhaagid ei luba visiiril liikuda üheski suunas, välja arvatud üles. Ülesliikumist takistavad aga küljelukud ja Atlandi lukk. Kui visiir oleks tõepoolest liikunud ainult üles-alla, nagu aruanded väidavad, oleksid mõlemad visiiri korpusega siduvad mehaanilised lukud-haagid terved. Tegelikult on vasakpoolne mehaaniline lukk väga heas korras, parempoolne hävinud - luku kinnitused rebiti erakordse jõuga katki.
Kui visiir rebiti ühe servaga lahti kaldasendisse, siis ei suutnud ramp seda enam hoida. Kujuneb välja pilt, et visiir ei andnud järele mitte tuulte ja lainete poolsest küljest, vaid rebiti kõigepealt lahti alt ja paremalt küljelt. Lainega tagasi paiskudes painutas visiir ära rambi ühe nurga ja kukkus seejärel merre.
Kui vaadata äsja veest välja võetud visiiri, siis on sellel selgesti näha kaks vigastust: üks pehmem kumer lohk, mis võib olla esivööriga kokkupõrkamise tagajärg, teine sügav, terava reljeefsusega vigastus, mis ei saa olla tekkinud kokkupõrkest esivööriga.

Kas Estonia põrkus mingi objektiga?

1. Kell 00.40 veendub vahimadrus Silver Linde, et vöörivisiiri ja -rambiga on kõik korras. Ajavahemikku 00.55–1.00 puudutavad reisijate tunnistused, mille kokkuvõtlik sisu on järgmine: valjud ebaloomulikud kolksatused, mida ei tekitanud lained; raksatus ja nii äkiline peatumine, et mõni reisija paiskus põrandale; seejärel kraapivad helid laevakerel ja tugev kaldumine tüürpoordi.
Näib, et tõepoolest sõideti millelegi otsa. Kuni 50 cm sügavune visiiri lõikunud jälg näitab, et kokkupõrge oli tugev ja selle tagajärjel võisid puruneda visiiri kinnituslukud. Kui lukud rebitakse katki kinnitustest, siis jäävad signalisatsioonituled rohelisena põlema.
Kokkupõrge tekitab ühtlasi vigastused Estonia korpusele, kust hakkab vesi laeva tungima. Tuukrid on kinnitanud 2 x 0,6 m suuruse augu olemasolu paremas poordis.
Pisut enne kella ühte saadetakse vahimadrus uurima vööri poolt kuulduvaid korduvaid metalseid kolksatusi, kuid tagasi ta enam ei jõuagi. Üheksa esimeselt tekilt pääsenu tunnistused kinnitavad, et vesi oli juba enne visiiri purunemist laevas allpool autotekki.

2. Umbes kell 1.12 kuuleb Estonia kolmas motorist Margus Treu kahte-kolme tugevat lööki vastu laevakeret. Masinaruumist asuvalt monitorilt näeb Treu, et vöörirambi vahelt tulvab laeva autotekile vett. See võibki olla visiiri murdumise aeg.
Kell 1.22 on laeva kreen 20–30 kraadi, kell 1.30 60–70 kraadi. Kell 1.35 seiskub kaardikambri kell. Kell 1.48 annab kapten Andresson laeva signaalpasunaga viimased jumalagajätusignaalid ja Estonia kaob veepinnalt.
Estonia hukkumise asjaolud on salastatud 75 aastaks. Valitsused on otsustanud, et tõde ei pea keegi elavatest praegu teada saama, sest tõde, eriti pärast pikka salastamist, võib tõepoolest šokeeriv olla.
Laevas arvatakse olevat või siis olevat olnud hindamatuid väärtusi. Kinnitust on leidnud riiklikul tasandil regulaarselt toimunud relvade vedu, mis reisilaeva puhul on kuritegelik. Leidub info, et Estonia viimasel reisil toimetati laeva 15 kg laboratoorset osmiumi, mis oli pihta pandud Vene kosmosekeskusest. See on tohutu kogus ja meeletu raha, eriti kui arvestada, et maailma aastatoodanguks on ligikaudu 12–20 kg. Mainitud on väikseid taktikalisi tuumamürske, mille sihtmärk olevat olnud Lähis-Ida. Isikute saladuslikud kadumised ja segadused selle ümber võivad tuleneda relvade ja muude keelatud kaupadega kauplemisest.
(avaldatud lühendatult)

ESTONIA HUKU KRONOLOOGIA

27 . september 1994 kell 19.15 – Estonia lahkub Tallinnast, pardal 800 reisijat ja 180 meeskonnaliiget.
28 . september 1994
00.00 – Estonia hakkab lainetes tugevasti kõikuma.
00.35 – Vahimadrus Silver Linde kuuleb autotekil esiaparelli läheduses tugevat kolksatust.
00.45 – Mitu reisijad kuuleb laeva vöörist metalseid kolksatusi.
01.05 – Masinaruum teatab komandosillale, et autotekilt kostab kahtlasi lööke.
01.15 – Vöörivisiiri lukustusmehhanismid purunevad, visiir avaneb. 55tonnine visiir hakkab vastu autoteki rampi peksma. Ramp avaneb, vesi pääseb autotekile. Visiir eraldub laevast.
01.17 – Laev kaldub paremale kreeni.
01.20 – Estonia annab eetrisse esimese hädakutsungi.
01.24 – Estonia kolmas tüürimees Andres Tammes saab ühenduse Silja Europaga ja teatab, et laev on 20–30kraadises kreenis. Hädakutsungi võtab vastu ka Turu päästekeskus.
01.25 – Estonia masinad seiskuvad.
01.26 – Estonia edastab oma koordinaadid. Tüürimehe Tormi Ainsalu suust kõlavad viimased sõnad Estonialt: „Nüüd on tõesti halvasti. See on nüüd siin tõesti halvasti.”
01.30 – Peamootorid seiskuvad, tööle hakkab avariigeneraator. Vesi tungib kajutitekkidele.
01.35 – Generaator seiskub, elektrit hakkavad andma laevaakud. Laev on 90kraadises kreenis ja hakkab põhja minema.
01.48 – Estonia kaob radariekraanilt. Parvlaev upub koordinaatidel 59 ° 23,9 ’ põhjalaiust ja 21 ° 42,2 ’ idapikkust. Rootsi rannikuni jääb õnnetuspaigast 100 km, Soome Utö saareni 40 km ja Hiiumaale 50 km.
02.25-02.30 Õnnetuspaigale jõuavad neli reisilaeva, mis päästavad uppumisest 59 Estonia pardal olnud inimest.
03.03 – Estonia hukkumispaika saabub esimene kopter.
05.00 – Teatakse 12 päästetu nimed.
06.00 – Eesti president Lennart Meri kuulutab välja leinapäeva.
10.15 – Teatatakse, et päästetud on 103 inimest.
23.28 – Turu politsei teatab 139 päästetust. Merest on leitud 58 hukkunu laibad.

Allikad: raamat „ Mayday Estonia ”, Postimees.

Estonial hukkunud võrulased

Pille Ahman (tudeng)
Armido Allas (ettevõtja, raadiodiskor)
Ants Haring (Barruse direktor)
Oliver Kevvai (ASi Võru Rõivas tegevdirektor)
Avo Kilgast (Võru autobaasi direktor)
Tarmo Kuiv (Barruse peatehnoloog)
Andres Kuuste (Võru linnavalitsuse majandusnõunik)
Paul Levartovski (bussijuht)
Villu Ossip (ASi Timo Keraamika juhataja)
Jaak Ott (Võru linnapea)
Helve Ott (Võru linnapea abikaasa, võimlemistreener)
Aime Pihus (Võru Juustu töötaja)
Olga Puusepp (Võru Juustu direktor)
Heino Sikk (linnavolikogu liige, koduloo-uurija)
Tiina Trumm (Võru linnavalitsuse pearaamatupidaja)
Rein Trump (Võru elektrivõrkude juhataja)
Anti Tsirel (Võru linnavalitsuse omandireformi nõunik)
 

 

Autor: LõunaLeht, lounaleht@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 26/09/2019 09:30:08

Lisa kommentaar