Airi Hallik-Konnula. Foto: erakogu

Kuidas saab omavalitsused ja rahva edukalt tasalülitada – eksitada nad paragrahvide rägastikku! Jutt on maapõueseaduse kavandatavatest muudatustest, mis koos veel 13 seadusega kolmapäeval riigikogus esimese lugemise läbisid. Nimetute paragrahvinumbrite muudatuste seas on plaan seadustada kaevandusuuringute ja kaevanduslubade kiirmenetlus.
„Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu kohaselt peaks keskkonnaamet senise ühe aasta asemel üldgeoloogilise uurimisloa väljastamise otsuse langetama 30 päeva jooksul ning maavara uuringuloa samuti ühe aasta asemel otsustama 90 päevaga.
Omavalitsus peab maavara uuringuloa ja kaevandusloa taotluse suhtes seisukoha kujundama vaid kuu aja jooksul senise kahe kuu asemel. See tähendab, et taotlus ei pruugi üldse rahvaesindajate kätte ehk volikokku jõuda. Ammugi ei jõua vald seda elanikele tutvustada. Samas tähendab nõustumine maavara geoloogilise uuringuga sisuliselt nõustumist kaevandamisega, sest selle uuringu mõte on seaduseelnõu kohaselt „maavara arvele võtmise ja kaevandamise eesmärgil tehtav geoloogiline töö“. Seaduseelnõu on karjuvas vastuolus Århusi konventsiooniga, mille Eesti riik ratifitseeris 2001. aastal. Konventsiooni kolm põhiõigust, mida sellega ühinenud riik peab tagama, on keskkonnainfo kättesaadavus, kodanike osalemine keskkonnaasjade otsustamises ja juurdepääs õigusemõistmisele keskkonna alal.
Eelnõu sissejuhatav tekst on muidugi ilus: „Maapõueseaduse muutmisega parandatakse maavara kaevandamise keskkonnaloa ja muude maapõue valdkonna lubade rakendajasõbralikkust, lihtsustades lubade menetlust ja tunnistades kehtetuks ülemäära bürokraatlikud kohustused“.
Olen üpris kindel, et ükski riigikogulane ei ole jõudnud kavandatavaid seadusemuudatusi punkthaaval läbi töötada ning võib/võis langedagi selle uinutava jutu ohvriks. Muide, see saatus tabas ka ERRi ajakirjanikku, kes rahustas raadiokuulajaid, et maapõueseadust enne järgmist aastat üldse ei muudetagi.

Rail Baltic ja Euroopa aiandid imevad maapõue tühjaks
On selge, et kaevanduslubade kiirmenetluse plaani taga on Rail Balticu meeletu ehituskruusa ja -liiva tarvidus. Rail Baltic vajab 10 miljonit kuupmeetrit liiva ja kruusa, aga Harjumaa kruusavarud on peaaegu ammendunud, Pärnumaa tarbevaru oli 2014. aasta seisuga 2,4 miljonit kuupmeetrit.
Uue raudteetrassi rajamine läbi Rääma raba ning läbivalt uue muldkeha ehitus kujuneb teostumise korral just sel põhjusel arvatavasti 21. sajandi kõige keskkonnahävituslikumaks ettevõtmiseks Eestimaal.
Seepärast tuleb hinnata maarahva vastumeelsust ähmase eesmärgiga kaevanduste rajamisele. Kui inimesed näevad selget vajadust konkreetsete teede parandamiseks ning selleks rajatakse mõistliku suurusega karjäär, siis ei teki ka vastasseisu kaevandajatega.
Valus on lugu ka maavarade ekspordiga. Räpinasse kavandatavad turbakaevandused tuletavad meelde meie seltsingu Roheline Urvaste üheksa aasta pikkuse kohtusaaga, kus samuti sooviti ammutada aianduseks sobivat vähelagunenud turvast välismaale saatmiseks. Räpina ümbrusse kavandatavad kaevandusmahud on aga vähemalt kümme korda suuremad.
On väga ebatõenäoline, et rahaline kasu töökohtade loomisest ja ressursimaks kaaluvad üles tekkiva keskkonnakahju ja maavaradest ilmajäämise. Kui masinad kaevavad turba, masinad segavad selle väetistega ning masinad pakendavad, siis on lootus arvukatele töökohtadele ning sellest laekuvale maksurahale üpris naiivne.

Kas riik ohverdab oma rahva huvid?
Siiski on hetkel kõige tähtsam, et kavandatavate kaevanduste puhul üleüldse säiliks võimalus aruteludeks, poolt- ja vastuargumentide koondamiseks, kohalike elanike huvide sirgeselgseks kaitsmiseks omavalitsuste poolt. Kagu-Eestis on positiivseid näiteid veel vähevõitu, aga suurema kaevandussurvega Harju-, paiguti ka Viljandimaal on vallavolikogud ja -valitsused elukeskkonna kaitseks oma inimestega pigem ühes paadis.

Pisike soo teeb suure kingituse
Kui olime 2010. aastal Rohelise Urvastega saavutanud Ess-soo kaevanduse asemele kohaliku kaitseala loomise ning vald sai kinnituse ka keskkonnaministrilt, et jah, kohaliku omavalitsuse ülesanne ongi seista oma elanike huvide eest, siis tundus see suure imena. Iga kord rabaserval murakal ja jõhvikal käies on südames tänutunne. Ja mitte kunagi ei ole me soos ainsad marjulised. Hinnanguliselt kingib meie pisike soo ümbruskonna elanikele aastas 3000 kilo kuremarju. Tasapisi ärkab uuele elule ka nõukaajal paljaks kooritud tühermaa, mida RMK nüüd Euroopa Liidu soode taastamise programmi abil turgutab.
Võiks ju arvata, et praeguseks oleme arengumaa seisusest välja rabelenud. Kahjuks näitavad kavandatavad maapõueseaduse muudatused midagi muud. Ainus lootus on, et omavalitsused, omavalitsusliidud ja keskkonnaorganisatsioonid suudavad seaduseelnõu teise lugemise ajaks võidelda välja selle, et valdadele jääks alles piisav ajavaru elanike kaasamiseks ja parima lahenduse leidmiseks.

 

Autor: Airi Hallik-Konnula, Elurikkuse Erakonna ja Antsla vallavolikogu liige
Viimati muudetud: 10/10/2019 09:19:03