Valgevenelased on uhked oma maa üle

Siit algab Naratšinski rahvuspark. Foto: Jüri Varik

Vene kirjanik Ivan Bunin on öelnud: „Inimese teevad õnnelikuks kolm asja: armastus, huvitav töö ja võimalus reisida ...“ Nende sõnade sügav mõte on leidnud kinnitust iga kord, kui olen külastanud Valgevenemaad ja kohtunud sealsete ettevõtjate, ametnike ja maapiirkondades elavate inimestega.

Valdavalt madalat Valgevenet võib nimetada ka järvede maaks, kuna seal on ligikaudu 10 800 järve. Järvede poolest rikkaim on riigi põhjaosas asuv Viciebski oblast, kus asub 85% Valgevene järvedest. Neist suurim on ligi 13 kilomeetri pikkune ja ligi 10 kilomeetri laiune Narači.
Narači järve piirkond on kindlasti selline, kuhu soovitan igal loodusesõbral või lihtsalt mõnusast puhkusest hoolival inimesel minna. Selle imekauni loodusega piirkonna kaitsmiseks ja tagamaks kuurortala metsade, taime-, looma- ja linnuriigi ning veekogude säilimist ka tulevastele põlvedele, rajati siia 94 000 hektari suurune riiklik Narotšinskaja rahvuspark. Siin on 21 erinevat metsakooslust, millest ligi pooli peetakse eriti väärtuslikeks. Rahvuspargi territooriumil kasvab ligi 1230 liiki puid ja põõsaid ning 286 liiki seeni. Rahvuspargis on registreeritud 218 liiki linde, kellest 51 liiki on kantud punasesse raamatusse. Järvedes elab 35 liiki kalu.
Nüüdseks on Narači piirkond kujunenud Valgevene kõige populaarsemaks kuurortrajooniks, kus igal aastal käib puhkamas üle 100 000 inimese. Umbes 2500 elanikuga Narači küla naabrusse on rajatud südamehaiguste ja neuroloogilise ravi sanatoorium Priozernõi (470 kohta), taastusravi pakkuv turismikompleks Narač (490 kohta), närvi- ja liikumiskahjustuste ravi sanatoorium Sosnõ (204 kohta), laste puhke- ja tervisekeskus Zubrenok (talvel 700 kohta, suvel 1050 kohta), mis on väga hinnatud raviasutus ka euroliidu maades jne. Rahvuspargi territooriumil on väga palju 17.–18. sajandil ehitatud pühakodasid ja kirikuid, matkajate tarvis on tehtud palju laagrikohti ja loodud hulgaliselt matkamarsruute.

Suurem osa majandusest kuulub riigile

Kohtumine Miadzieli rajoonis asuva arenduskeskuse BI Komarovo direktori Eduard Vojtekhovichiga jääb temalt saadud info tõttu kauaks meelde. Hämmastava emotsiooni, energia ja optimismiga rääkis ta kodukandis rajatud ettevõtetest, elluviimist ootavatest projektidest ning piirkonna eriliselt kaunist ja tulevastele põlvedele säilitamist vajavast loodusest, aga ka meeldivast koostööst Venemaa ja Euroopa Liiduga.
Suurem osa riigi majandusest ehk üle 80% maadest, ettevõtetest ja kinnisvarast kuulub riigile ning on riigi kontrolli all. Valgevenes tegutsevates kolhoosides on umbes 98% aktsiatest täitevkomiteede käes.
Paljude ettevõtjate arvates on suurim takistus see, et valitsus ei ole valmis müüma ega andma rendile tühjalt seisvaid hooneid ja maad. Sageli kuulsin, kuidas kiideti nõukaaega ja nõukaaegsetes kolhoosides töötamist peeti kuldajastuks, kolhoose aga võrreldi kapitalistlike ettevõtetega. Nüüdki, ligi 30 aastat hiljem meenutati hea sõnaga ka nõukaaegseid spetsialistest koosnenud rajoonikeskuste ametnikke, kes suutsid teha kiireid ja pädevaid otsuseid. Tollaste kolhooside esimeeste ja peaspetsialistide seisukohtadega arvestasid nii täitekomitee ametnikud kui valitsus.
Kurdeti, et tänapäeva rajoonikeskustes on spetsialistide asemel ametnikeks eluvõõrad ja valdkonda mittetundvad noored, kes ei julge ka mingeid otsuseid langetada. Seega peab mistahes vajalikule dokumendile andma allkirja vähemalt viis ametnikku ning nende saamine on aeganõudev ja närvesööv tegevus. Ka sooviti, et parlamendis oleksid targad, hea hariduse ja suurte kogemustega aatelised inimesed.

Eurotoetused on jõudnud Euroopa Liidust väljapoole
Valgevenes ringi liikudes jäi silma, et on saadud päris palju toetusi Euroopa Liidust ja koostöö kaudu lisaks paljudest ELi maadest, nagu Saksamaalt, Poolast jne.
Üks toetuste abil edukaks saanud maaettevõte on Viktor Tšebotari talu Miadzieli rajoonis Osovo külas, ennekõike tegevuse mastaapsuse ja tehnoloogilise sisseseade poolest. Talul on ligi 600 hektarit maad, millest 50 hektarit on õunapuude ja 30 kirsipuude all. Ligi 20 hektaril kasvatab ta porgandit, 15-l peeti ja ca 250 hektaril õlinaerist. Ka on talus väga suur ja tehnika viimase sõna järgi sisustatud maasikakasvandus. Talus töötab alaliselt 30 töötajat, suvisel ajal võetakse ajutiselt tööle veel kuni 10 töötajat.
Tänu ELi liikmesmaade toetustele on talus korralik masinapark, sisseseade mahlade tootmiseks ja köögiviljade ettevalmistuseks müügiks ning transpordivahendid toodangu veoks. Enamik toodangust müüakse Venemaale, kuna seal on ammendamatu turg ja soodsamad hinnad kui ELi maades.
Meie mõistes mahetootmist sain näha Krevo külas Igor Hvaštševski 2012. aastal eurotoetuste abil rajatud talus, kus kasvatatakse viiel hektaril musti sõstraid ja mahedat teravilja piimakarjale. Talus toodetakse ka jogurteid. Suur osa toodangust müüakse Venemaale, kuid vähesel määral ka ELi maadesse.
Kuigi Valgevene ei kuulu Euroopa Liitu, oli üllatav näha nii Saksamaa, Poola kui mitmete teiste ELi riikide abi, seda eriti tehnoloogilise sisseseade osas. Üheks huvipakkuvamaks ja meie oludessegi sobivaks ettevõtmiseks oli Saksamaalt saadud tehnoloogilisel liinil pilliroomattide tootmine. Aga huvitav oli ühes väikeses külakeses näha poolakate abiga rajatud uhket leivatehast ja teisi väikeettevõtteid.

MAZi ja Belarussi tehased – Valgevene au ja uhkus
Loomulikult ei saa mainimata jätta kaht Valgevene auks ja uhkuseks olevat tehast. Nendeks on 1944. aastal rajatud Minski autotehas MAZ ja 1946. aastal rajatud traktoritehas Belaruss.
Autotehase MAZ toodangu hulgas on väga erineva otstarbega veo- ja kallurautosid, kraanasid, haagiseid, autobusse kasutamiseks lennuväljadel, paljudes Euroopa ja Ameerika riikides eriti populaarseid kooliõpilaste veoks mõeldud busse, väga erinevaid linnaliinibusse, mille uusimate mudelite väljanägemine, sõidumugavused ja kõrge kvaliteet annavad silmad ette tuntud välismaiste firmade bussidele. Aga ka Belarussi traktorite nomenklatuur on aukartust äratav.

Palgad on nigelad, aga pensioni suurus üllatab
Tundsin huvi keskmiste palkade, sotsiaalsete tagatiste ja elamiskulude kohta. Sain teada, et keskmine palk on Valgevenes 250 eurot. Ametnike palk on natuke madalam keskmisest, jäädes 230–250 euro piirimaile. Keskmisest suurem palk on õpetajatel (ca 300 eurot), politseinikel (300–400 eurot) ning headel arstidel (700–800 eurot kuus). Ülikooli lõpetanud noored saavad esimestel aastatel palka 200–230 eurot kuus, kuna neil puudub praktilise töö kogemus.
Silma jäi sealne maksusüsteem, sest maksud on töötajatel ja ettevõtetel erinevad. Töötajate kohustuslikud maksud moodustavad 13% palgast, ettevõtete maksukoormus on 36% ning koosneb sotsiaal- ja kasumimaksust. Maksukoormus erineb oluliselt linna- ja maapiirkonnas.
Pensionile saavad naised jääda 58- ja mehed 63-aastaselt. Pensioni suurus on 90% palgast. Pärast pensionile jäämist võivad soovijad edasi töötada, kusjuures nende pension seetõttu ei kannata.
Tundsin huvi, kuidas suudavad inimesed nii väikese palga ja pensioniga ära elada. Vastuseid leida polnud raske. Nii oli bensiiniliitri hind sõltuvalt oktaanarvust 0,54–0,58 eurot. Ka olid kauplustes paljud, eriti esmatarbekaubad ja toiduained mitu korda odavamad kui Eestis.
Loomulikult on Valgevenes arstiabi tasuta ja nagu mitmelt inimeselt kuulsin, pidi arstiabi olema väga kvaliteetne, seda tänu arstide keskmisest umbes kolm korda kõrgemale palgale. Väga suurt rõhku pannakse ka laste tervisele. Ainuüksi Narači järve ääres on kaks suurt terviseteenuseid pakkuvat lastelaagrit, milles kohti kokku ligi 1300, ja neist suurem, rahvuslik lastelaager Zubrenoki on hinnatud tervise turgutamise paigana ka kogu Euroopas.
Üllatas seegi, et Valgevenes peavad ettevõtted maksma elanikele müüdavast elektrihinnast ligi 10 korda kallimat hinda. Ettevõtjatele on tunduvalt kallim ka soojusenergia, vesi ja muud kommunaalteenused. Kõik eeltoodu tagabki inimestele normaalse äraelamise.

Austus oma maa vastu on hämmastav
Kogu Valgevenes on abivalmid, vaikse ja rahuliku iseloomuga, kuid rõõmsad inimesed. Nagu varasematel kordadel, nii ka seekord hämmastas Valgevene noorte austus oma kultuuri ja eelkõige emakeele vastu. Kui vanemad inimesed eelistavad sageli vene keeles suhelda, siis nooremad alustavad vestlust tavaliselt emakeeles. Teise keelena kasutavad nad seadusega lubatud vene keelt. Ametlik kirjavahetus on siiski vene keeles. Kuna ajalooliselt on tegemist endise Poola alaga, siis räägitakse üpris palju poola keelt ja isegi saksa keelt. Sellist inglise keele promomist, nagu meil Eestis, seal ei kohanud.
Liikudes Homielis, Hrohnas, Mahilous, Narotsis või Minskis oli võimatu leida kõnniteelt, tänavalt või muruplatsilt ainsatki tikku, suitsukoni või muud inimeste mahavisatud prügi. Sellise korraarmastusega saadi hakkama tänu erariietes miilitsameestele, kellele oli antud voli kohapeal sisse nõuda 30- kuni 50eurone trahv mahavisatud prügi eest.

Suursugune Minsk
Kuigi teises maailmasõjas sai Minsk palju kannatada, ehitati linn uuesti üles. Ja tänapäeva Minsk üllatab sellesse imekaunisse suurlinna sattujat igas mõttes. Linn on puhas, suursugune ja ruumikas.
Nagu enamik Minski tänavaid, nii on ka linna esinduslikem peatänav, tuntud Nezavisimosti (Iseseisvuse) prospekti nime all, imposantselt lai ja kilomeetritepikkune otsetee ning selle äärde või lähistele jäävad presidendipalee, kaubamaja GUM, tsirkus, teaduste akadeemia maja, modernse väljanägemisega raamatukoguhoone. Võitjate prospekt, monument Minskile kui kangelaslinnale, Võidu park, Oktoobri väljak, Gorki park, Võidu väljak, Vabaduse väljak, Püha Vaimu katedraal, Õnnistatud Neitsi Maarja katedraal, raekoda, Püha Simeoni ja Jelena kirik.
Iseseisvuse väljakul, kus asuvad ülikooli, linnavalitsuse ja kolmekümnendatel aastatel valminud valitsusehoone, asub ka Valgevene riigi nullpunkt, kust algavad kaugused kõigisse linnadesse ja isegi paljude riikide pealinna. Muljet avaldavad on ka uued linnaosad, mis oma arhitektuurse lahenduse ja uhkete parkidega on lihtsalt pilkupüüdvad. Jääb mulje, et uute linnaosade rajamisel ja vanade korrastamisel pole rahapuudusest märkigi.
Minskis tasub kindlasti ette võtta õhtune jalutuskäik vanalinna, imetlemaks kaunilt valgustatud raekoda, kirikuid ning katedraale, jõeäärset promenaadi, aga ka kaunilt valgustatud Belarussi traktori, MAZi auto ja hobutõlla kujusid ning nautida tänavamuusikute esituses rahvuslikke meloodiaid, tänavatel ja väljakute valitsevat sõbralikku õhkkonda, baarides ja restoranides meeldivaid maitseelamusi, seltskonda ja teenindust.

 

Autor: Jüri Varik
Viimati muudetud: 31/10/2019 09:04:14