Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Rosma haridusseltsil oli väärikas tähtpäev

Koolimajas peeti mardilaata, kus kaubeldi peamiselt omavalmistatud asjadega. Foto: Aare Lepaste

Rosmal Johannese kooli ja lasteaeda oli mardilaupäeval endisaegse Põlva Väikese Kooli Seltsi, nüüdse Rosma haridusseltsi sünnipäevale tulnud päris palju rahvast.
Kuidas üldse sai seltsi asutamine ja kooli ehitamine nõukogude aja lõpus võimalikuks, meenutasid Rosma kooli asutaja ja esimene õpetaja Kai Mets, Maaja Kalle, Anne ja Tunne Piiper, Heli Kudu, Marika Saks ja Agu Roht.
Kai Mets sai idee luua Põlvasse Waldorfi kool Eesti roheliste liikumise kaudu. Aasta oli siis 1988, kui alles vabaduse hõng hakkas Eestisse tulema.
Kai Mets arvab, et muutuste tegemise eeldus on, et inimesel on mingi huvi, ta peaks olema rahulolematu, olema selline revolutsionääri hing, kes tunneb, et midagi peab muutma. „Mina mõtlesin, et kuidas üldse ühiskonda muuta, et väärtushinnangud saaks ka inimliku väärtuse. Jõudsime ühe seltskonna inimestega roheliste liikumise juurde ja ka tõdemuse juurde, et väärtushinnangud muutuvad lapse kasvades, et need antakse kaasa kasvatusega. Selleks on kool kõige parem. Võiks ju ka lasteaiast või koguni sünnitusmajast alustada, aga mina olin juba pedagoog selleks ajaks ja mõtlesin, et see pedagoogika võiks olla selline, mis kasvatab.“
Roheliste liikumise kaudu sattusid Kai Metsa kätte ka materjalid reformpedagoogikatest maailmas. Omamoodi oli ka Johannes Käis reformpedagoog. Samuti sai ta lugeda Freinet’ pedagoogikast, Montessori pedagoogikast, Indiast tuli Tagore koolkond.
Kai Metsa silm jäi peale Waldorfi pedagoogikale, talle tundus, et see on täpselt see, mida vaja: võtab arvesse kogu inimese arengu, kogu biograafia. Koolis ei õpetata ainult teatud aineid ning pärast kooli lõppu sinna need ka jäävad, vaid pärast kooli arenguprotsess jätkub. Teatud mõttes kool mõjutab tervet inimese elu. „Me usaldame, et inimene areneb kogu aeg. Inimene ise loob oma saatuse, kuid kool aitab seda luua. Ja niimoodi ärksate inimeste kaudu see idee formuleerus, et Põlvasse on vaja kooli,“ meenutab ta.
„Taipasime, et Rosmal on Johannes Käis juba sündinud, kool oli rajatud juba esimesel ärkamisajal. Ajalugu pakkus välja väga sobiva koha. Ja inimesed, kes toona tegutsesid riigi heaks, näiteks Aarne Vainokivi, toetasid ideed, ütlesid, et tehke ära! Hiljem toetas Tarmo Tamm meie tegemisi,“ on Kai tänulik.
Seejärel hakati seltsi asutama. Seltsi asutamiskoosolekule, mis toimus praeguse muusikakooli saalis, kutsuti rahvast ajalehe kaudu. Toona oli veel ENSV ja inimestele polnud üldse omane teisiti mõelda. Kuid rahvas tuli kokku ja selts asutati.
Nüüd võis hakata kooli rajama. Kedagi eraldi veenda polnudki vaja. Kõik tulid vabatahtlikult kokku. Ajalehes Koit ilmus kooli põhimõtteid ja ideid tutvustav artikkel, mille peale lapsevanemad hakkasid helistama ja soovisid oma lapse Rosma Waldorfi kooli panna. Esimesed kaks klassi said ruttu täis. Üle paarikümne lapse me ei saanud vastu võtta, sest polnud lihtsalt ruumi, mõtiskleb kooli esimene õpetaja.
Kai Mets meenutab, et Tallinna Vanalinna muusikamajas olid väga ärksad inimesed. Pedagoogikast saadi põhjalikumaid teadmisi Soomest Tampere Waldorfi kooli õpetajatelt, Saksamaalt, Rootsist. Kõik hakkas kasvama väiksest ideest.
„Idee on ju iseenesest väga õrn. Ta võib muutuda, sa ei saa teda kohe kätte, teda peab püüdma. Ideed on igal pool meie ümber, terve maailm on ideid täis. Püüa ta kinni ja ta saab juba aru, mis sa pead tegema. Meie teadsime, et tahame alustada kooliga,“ on Kai Mets senise tegevuse üle rahul.
Praegused eestvedajad on tulnud mujalt või tagasi koju
Rosma haridusseltsi juhatuse esinaine ja lapsevanem Liisa Maasik on Põlvamaale tulnud Tartust neli aastat tagasi. Waldorfi kooliga sai ta lähemalt tuttavaks juba kaheksa-aastasena, kui noorem vend alustas kooliteed esimeses Waldorfi koolis Tartus. „Siis ma mõtlesin küll, et sellises koolis tahaksin mina ka käia – hubane, kodune, soe ja õpetajad on hästi toredad,“ meenutab Liisa Maasik.
„Hiljem täiskasvanuna läksin tööle Waldorfi lasteaeda ja seetõttu olen Waldorfi pedagoogikaga tihedalt seotud tänase päevani. Me oleme kool kõigile. Eriti hea tunne on, kui kooli vilistlased toovad ka oma lapsed meie juurde kooli,“ tõdeb seltsi juhatuse liige.
Ometigi toob Maasik välja tõiga, et lasteaias on praegu väga pikk järjekord ja ruumikitsikus. Ollaksegi olukorras, et juhul, kui lasteaed ei laiene, siis ei saa vastu võtta isegi oma vilistlaste lapsi. Väga suur osa kooliõpilasi tulebki kõrvalmajast lasteaiast.
Õpetaja Külli Volmer nendib, et kõige rohkem saabki tunda uhkust ja rõõmu vilistlaste üle, kellele küll selleaastane pidu polnud mõeldud. Tänavune kokkusaamine oli lapsevanematele, kes on seltsi asutajad ja ideede kandjad siiamaani. „Aasta pärast me tähistame kooli sünnipäeva ja siis kutsume vilistlased ka. Aga nii palju, kui ma neid näen, tunnen suurt rõõmu ja uhkust nende üle,“ rõõmustab ta.
Liisa Maasik lisab, et head lõpetamistulemused näitavad, et see pedagoogika toimib. „Meie kooli lõpetajad on enesekindlad ja eluga hakkama saavad õnnelikud inimesed,“ lisab ta.
Küsimusele, kas seltsil on plaanis ka neljas kooliaste avada, vastab Külli Volmer, et jutuks on see küll olnud, kuid eelkõige tuleb vaadata, kui palju on õpilasi sellesse kooliastmesse tulemas. Kui vanemad ütlevad, et väike on armas ja väike on ilus, siis teatud eas noortele see teadmine enam ei loe. Nad tahavad kahe jalaga keset elu seista, nad tahavad seltskonda ja veidi elavamat elu enda ümber. Õpetaja Volmer arvab, et nad peavad sellest ilusast ja väiksest lihtsalt välja minema.
Maasik lisab, et praegu on suurepärane koostöö Tartu Waldorfgümnaasiumiga, kuhu väga paljud Rosma kooli lõpetajad edasi lähevad. Aga muidugi ei saa sellele plaanile ka „ei“ öelda. Võib-olla kunagi siiski tuleb ka gümnaasium kui mitte siia, siis äkki Võrru, kus on ka Waldorfi kool, mõtisklevad õpetajad.
Haridusseltsi praegused ülesanded on pidada kooli ja lasteaeda, teha koolitusi eelkõige oma lapsevanematele, aga ka teistele koolidele ja õpetajatele, et jagada oma teadmisi nii kujundava hindamisest kui ka muudel teemadel. Johannese koolis kasutatakse kujundavat hindamist juba ammu, kuid mujal on see alles lapsekingades. Samuti tunneb Liisa Maasik rõõmu selle üle, et eelmisel aastal tunnistas kohalik omavalitsus kooli ametlikult haridusvõrgu osaks Põlvamaal – pärast 29 aastat. See on suur au olla vallas väärtustatud. Kool on saanud ka tähtajatu tegevusloa, see oli koolirahvale väga tore uudis.
Kõige põletavam teema, millega selts lähiajal tegeleb, on lasteaia laiendus. Koolis õpib sel aastal veidi üle saja õpilase, kuid siiski oodatakse kümmekonda õpilast juurde.
Külli Volmer arvab, et lastevanemate omavahelist koostööd ja seltsis osalemist tugevdavad neile antud ühised ülesanded.
Lapsevanem Margo Mitt on tulnud Põlvamaale Tallinnast. Põhjus, miks tuldi siia, oli väga lihtne. Koolid paisusid Tallinnas väga suure hooga, müratase oli väga kõrge ja õpikäsitus koolis oli ka nagu oli. „Tajusin poja peal sedasama, mida mina kogesin oma kooli ajal, et tuleb midagi ette võtta, kui ma ei taha tegeleda tõsiste tagajärgedega. Olime Rosmalt kunagi mööda sõitnud ja käisime lahtiste uste päeval. Sealt mõte tuligi. Miks mitte siia tulla, me pole ju Tallinnasse laulatatud. Pealegi pole ma üldse linnapoiss, vaid maapoiss, ja igatsesin juba ammu vabaduse järele. Kui tahan, astun õue või lähen metsa,“ muheleb Margo Mitt, kes kiirustas garderoobi, et valmistuda pidupäevakontserti konfereerima.
Veel lisas ta: „Kui tood lapse siia kooli, siis pead sellega arvestama, et sa ise hakkad ka kasvama. Paljud mõttemustrid ja harjumused, käitumine mõjutavad täiskasvanuid samamoodi. Peab ikka olema kogu aeg siin kohal, peab hoolima sellest, mis siin toimub. See ei ole selline kool, kus annad lapse hommikul õpetajale ja tuled õhtul järele, üheksandaks klassiks olgu hinded enam-vähem korras. Lapsevanem vastutab täpselt samal määral lapse arengu eest nagu koolgi.“
Mart Peets tuli samuti Tallinnast kodukanti tagasi. Oma sõnul ei tea ta Waldorfi pedagoogikast midagi, kuid plaan sellega tutvumiseks on olemas. Tema abikaasa on lõpetanud Waldorfi koolid ja seetõttu käivad lapsedki siin lasteaias ja koolis.
Mart Peets ise meenutab oma kooliaega, kus ta tundis tugevat survet ja raamidesse surumist, millega ta ise küll kuidagi nõus ei olnud. „Haridussüsteem on nagu tanker. Selle ümberpööramine on nii keeruline,“ kinnitab ta. Eriti meeldib talle, et siin saavad lapsed olla nemad ise, saavad omas tempos areneda.
Veel kiidab Mart Peets siinset kogukonda, mis on ka väga tore, kuid oluliseks kaalukeeleks Rosmale kolimisel oli, et vaid pooleteise kilomeetri kaugusel kodust asub sobiv kool ja lasteaed.

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 14/11/2019 09:11:43

Lisa kommentaar