Kas psüühiliste erivajadustega inimeste kodu sobib laste spordiväljaku kõrvale?

Sellele platsile ehitatakse 24 elanikule mõeldud psüühiliste erivajadustega inimeste kodu. Foto: Ülle Harju

Kui selgus, et Põlvasse plaanitav psüühiliste erivajadustega inimeste kodu tuleb rahvarohkesse elamurajooni laste spordiväljaku kõrvale, puhkes kohalike seas tuline väitlus, kas see sobib või mitte.

„Meil pole midagi psüühiliste erivajadustega inimeste vastu, aga see maja tuleb liiga lähedale,” kinnitas Pihlaka 11 maja korteriühistu juhatuse liige Koit Kolsar. „Kas see maja peab tulema just laste spordiväljaku kõrvale? Põlvas pole ju maapuudust!”
Korteriühistu saatis Põlva vallavalitsusele järelepärimise, miks pole 24 elanikuga kodu rajamisel arvestatud kohalike arvamusega ja kas Pihlaka 9 on tõesti ainuke koht Põlvas, kuhu on võimalik see ehitada.
Koit Kolsar ütles, et sai vastuseks, et Pihlaka tänava krunt kuulub riigile ja kui AS Hoolekandeteenused soovib ehitada elamumaale elumaja, ei saa vald seda takistada.
„Nad otsisid krunti, mis oleks kas riigi või omavalitsuse maal ja kus oleks tehtud detailplaneering, mille tegemine võtaks muidu aega 1-1,5 aastat,” selgitas Põlva abivallavanem Martti Rõigas. „Kaalumisel olid ka mõned teised kohad, aga neis on samamoodi elumajad vahetus läheduses, kuhugi metsa seda kodu niikuinii ei tehta.”
„Kohalike arvamus ei huvita kedagi, vald saab kinnitada ainult projekteerimistingimused, mis puudutavad ainult ehitusasju,” pahandas Kolsar. „Inimesi pidi küll teavitatama, aga isegi see oli nigel. ASi Hoolekandeteenused jutu järgi olevat olnud kohtumised rahvaga, aga tegelikult said nad kätte ainult minu, sest minu telefoninumber oli korteriühistu andmete juures!”

Inimesed kardavad probleeme
Sotsiaalmeedias läks psüühiliste erivajadustega kodu teemal lahti elav arutelu. Oli nii vastaseid kui ka pooldajaid.
„Pihlaka 9 maja ei saa ehitama hakata, sest sellel alal on pooleli jäänud laste spordiväljaku edasiarendamine,” leidis üks kohalik naine. „Korvpalliväljak on, aga sellest ei piisa selle piirkonna lastele spordiga tegelemiseks. Mida vaja oleks – uisuväljak, kelgumäed, rularajad, et ei peaks sõitma sõiduteel, kus liiklus on intensiivistunud uue autopesukoha tõttu.”
„Minu lähisugulane elab Tartus Laseri 4, seal on sama firma ostnud neile korterid ja sealsed elanikud ei näe probleemidele lõppu,” kurtis teine naine. „Lapsed on ettearvamatud ja need inimesed ka, mänguhoos võib kõike juhtuda,” muretses kolmas.
„Psüühilise erivajadusega inimene vajab rahu ja stabiilsust. Kui kamp lapsi seal ringi jookseb ning palli mängib ja teatavasti kaasneb iga pallimängu juurde teatav lärm, siis mõni nendest inimestest on nii häiritud, et ta virutab esimese ettejuhtuva asjaga laste suunas, kergemal juhul karjub nende peale ebatsensuursete sõnadega,” märkis neljas.
„Kas oleks mõeldav, et küsida vallast rahvakoosoleku pidamist, nagu tehti seda Põltsamaal (samal teemal), ja kaasaks võimalikult palju inimesi ja otsustaks koos sobivama asukoha üle ja igaüks saaks muret tekitavatele küsimustele ka kohapeal vastused,” tundis üks naine huvi.
Pakuti välja ka muid võimalikke asukohti. Mitu inimest pakkus näiteks suletud Peri kooli hoonet. „Need hooned ja ka lammutada tahetava Põlva kooli asemele kavandatava hooldekeskuse võiks rajada Maksimarketi taga asuvasse võsastikku. Saaks vähemalt mingi osa maast võsast puhtaks,” leidis üks mees. „Seal ka usuasutus kõrval ...”

Kõik ohtu ei näe
Leidus ka neid, kelle jaoks pole psüühiliste erivajadustega inimesed üldse probleem. „Kuhu nad siis peitma peaks. Nad tahavad ikka inimeste hulgas olla,” leidis üks naine.
„Pigem on nad just põnevil teiste inimestega kohtumisest ja laste suhtes on neil olnud sõbralik huvi. On kokkupuuteid igasugustega, kuna lähedane inimene töötas selliste inimestega,” lisas teine naine.
„Mis te tühja muretsete, selliseid kõnnib juba praegu loendamatu arv ringi. Isegi hea, et nad ühte majja koondatakse. Minu meelest hea plaan. Hooldus- ja järelkontrolli ka hea teha. Majale võib ju aia ümber ehitada, et kõrvalmajade lapsed niisama ligi ei pääseks, kui peaks vaja olema,” pakkus kolmas naine.
„Nad ei kujuta sulle mingit ohtu,” rahustas üks naine. „Psüühiliselt haige ei tähenda automaatselt agressiivset inimest. Agressiivsed on paigutatud eraldi kinnisesse osakonda järelevalve alla.
Need inimesed on alati olemas olnud (ka vene ajal). Kuna vene ajal peideti need inimesed metsa vahele ära, siis ongi mulje jäänud, et seal ongi nende koht. Tegelikult see nii ei ole, aga praegune olukord on inimestele võõras ... aga sellega saab harjuda, et need inimesed on osa meie ühiskonnast.”

Põlvakad said varem mõistva suhtumise eest kiita
AS Hoolekandeteenused tutvustas ideed luua Põlvasse kodu psüühilise erivajadusega inimestele Põlva volikogus 18. septembril. „Volikogu tundis teema vastu elavat huvi ning toetas üksmeelselt kodu rajamist,” seisis seejärel saadetud ASi Hoolekandeteenused pressiteates.
ASi Hoolekandeteenused kinnisvaradirektor Karl Mänd jagas positiivseid muljeid: „Põlva on suurepärane näide sellest, kuidas erivajadustega inimesed on osa kogukonnast. Linnas on Roosi kool ja lasteaiarühm erivajadusega lastele. Psüühilise erivajadusega inimesed on juba aastaid elanud kortermajades kõrvuti teistega. Põlva lähistel asub intellektipuudega noorte kodu Maarja küla."
Seejärel asus AS Hoolekandeteenused otsima majale sobivat asukohta. Asukoha valikul oli oluline teenuste lähedus ja ligipääsetavus. Kauplused, apteegid jms pidid jääma lühikese jalutuskäigu kaugusele, sest erivajadusega inimesed ei kasuta liiklemiseks autot.

Asukoht jääb paika
Karl Mänd selgitas Põlva vallalehes, et Pihlaka 9 ehitatav nelja korteriga elamu on projekteeritud lähtudes erivajadustega inimeste vajadustest. Korteris elab perena kuus inimest, kellel on ööpäev läbi toeks tegevusjuhendaja. Igal elanikul on privaatne magamistuba, lisaks avar elutuba ühistegevusteks – kokkamiseks, söömiseks, suhtlemiseks või lihtsalt vaba aja veetmiseks. Oluline on selle hoone olemus: see on kodu, mitte hooldekodu või raviasutus.
„Pihlaka tänavale asuvad elama psüühilise haigusega inimesed. See on elu jooksul tekkinud häire, mis on üldjuhul ravimitega kontrollitav. Psüühilise haigusega inimesed on enamasti tagasihoidlikud ja hoiavad omaette. Tegevusjuhendajate töö seisneb suures osas nende julgustamises, kuidas teha igapäevaseid toiminguid alates hügieenist kuni poes või tööl käimiseni,” rääkis Karl Mänd. „Maja ülalpidamiskulud katavad selle elanikud ja neile osutatava erihoolekandeteenuse eest tasub riik. Seega ei tekita see maja vallale täiendavaid kulusid.”
Mänd mainis, et inimesed oleksid soovinud osaleda maja asukoha valikul, kuid see ei ole mitmel põhjusel võimalik. „Nagu igal teisel kodurajajal, on ka meil hulk erinevaid soove, millele krunt peab vastama. Näiteks on olulised selle suurus ja asukoht, kommunikatsioonidega liitumise võimalus või teenuste lähedus. Selliseid krunte ei ole Põlvas kuigi palju,” väitis ta. „Lisaks ütleb põhiseadus, et kedagi ei tohi tema puude pärast diskrimineerida. Samuti, nagu ülejäänud Põlva inimesed ei kooskõlasta enda kodu asukohta naabritega, ei pea seda tegema ka erivajadusega inimesed.”
Põlva kodu rajamine on osa erihoolekandeasutuste reformist, mida viiakse ellu Euroopa regionaalarengu fondi toetusel. 2010. aastast on AS Hoolekandeteenused töötanud selle nimel, et sulgeda suured psüühiliste erivajadustega inimeste erihooldekodud ja nende asemele rajada inimväärsete elamistingimustega väikesed hubased kodud. Nüüdseks on üle Eesti suletud juba üheksa suurt kombinaadi tüüpi asutust, kolm ootavad veel oma järge. Ajakohased elamistingimused on saanud juba üle tuhande inimese.

 

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 05/12/2019 09:07:20