Lea Torp pakkus leiba Võrumaa toidupiirkonna avaüritusel mai alguses. Foto: Ülle Harju

Jõulude eel küpsetab Haanja kandis elav Lea Torp iga päev kuus pätsi leiba, et neid kõigile soovijatele jaguks.

Lea Torbi küpsetatud leibadel on alati hea minek, kuid rohkem tellitakse temalt leiba pühade ajal, kui Võrumaal ja eriti Haanja kandis käib tavalisest rohkem külastajaid. Aasta-aastalt on leiba hakatud rohkem ostma ning ka Suure Muna kohvik, kuhu ta leiba küpsetab, on tellimust suurendanud.
Toitlustust õppinud naine on leiba teinud kümme aastat, neist tihedalt viimased neli. „Mingil ajal tekkis leiva tegemise soov,” ütles leivameister. Ta lisas, et kümmekond aastat tagasi kuulis ta paljusid rääkivat sellest, kuidas ja miks nad kodus leiba küpsetavad. Need jutud innustasid tedagi leiba küpsetama.
Leivategemist võrdleb ta pisikese lapse järele valvamisega, sest ka leiva valmimisprotsessi taina kerkimisest pätside ahjust välja võtmiseni peab kogu aeg jälgima.
„Taina kerkimisele kulub kuni kuus tundi, sest esmalt lasen sel eelkerkida, mis on Eestis juba vana tava. Seejärel lisan jahu ja lasen uuesti kerkida,” selgitas ta ja täpsustas, et lisab tainale ka rukkilinnasejahu. Viimane teeb leiva tumedamaks ja annab vürtsikama maitse.
Taina kerkimisel mängib rolli ka ruumi temperatuur, sest juuretisega tehtud tainas kerkib hästi 30–35 soojakraadi juures.
„Soola lisan tainale alati, sest sool elavdab leiva maitset, samuti veidi suhkrut, vahel ka seemnesegu, nagu lina- ja kõrvitsaseemne segu,” märkis Torp. Köömneid paneb ta tainasse harva, sest köömneleib ei ole tema maitse.
Pärmi asemel kasutab ta naturaalset juuretist, mis tähendab, et igast leivateost jätab kakukese järgmise teo tarvis, mille lisab tainale kerkimiseks.
Tema elektriahju mahub korraga kuus vormi. 25 minutit küpseb leib 225kraadises kuumuses, seejärel 45 minutit juba poolsada kraadi madalamas kuumuses.
Küpsenud enam kui kilo kakssada grammi kaaluvad leivapätsid asetab ta puitalusele, katab linase rätikuga ja laseb jahtuda. „Soe leib on küll maitsev, kuid jahtunud leiba on parem lõigata, sest see ei kleepu,” sõnas ta.
Lea Torpi küpsetatud leiab on sada protsenti kohalik toode, sest leivajahuks kasutatava täisterarukkijahu, samuti rukkilinnasejahu, ostab ta Loona veskist Võrumaalt.
Tema sõnul ei ole ühte-kahte pätsi mõttekas küpsetada, sest sellele kulub liiga palju aega ja on ka kulukas. Pole ju vahet, kas teed kaks või kuus pätsi, aega kulub ühepalju.

Leivategemiseks peab aega olema

Leivameistri sõnul peab leivategemiseks aega olema, sest kui hakkad rahmeldama, võib midagi nurjuda ja nii läheb kogu partii aia taha.
„Leivatainast tuleb pühendunult sõtkuda, sest sellele tegevusele pühenduti juba ammusel ajal meie taludes,” märkis usutletav. Ta lisas, et tehes pühendunult leiba näitab tegija sellega üles austust leiva vastu.
Kui ta peab koju pagaritooteid poest ostma, eelistab ta rukkipalaleiba ja seemnesepikut. „Paljudel leibadel, mida poodides müüakse, on nisujahu sees,” ütles Torp ja täpsustas, et loeb koostist etiketilt.
Läinud suvel ostis ta Poolast leiba prooviks ja kuna see maitses, ostis kojugi paar pätsi kaasa. „Poolas tehtud leival oli teine maitse ja see ei olnud ka liiga magus,” ütles ta.
Kui meister puhata soovib, teevad leiba pere tütred Jaanika ja Jane.
Lindora laadalt ostis ta tänavu prooviks lõunanaabrite tehtud leiba, kuid kuna selles olid köömned, mida ta ise ei kasuta, jäi see leib talle maitselt veidi võõraks.
Ise ta oma toodanguga laatadel ei käi. „Ma ei ole laadainimene ja ma ei käi seal leiba müümas, sest Suure Muna kohvik Munamäe jalamil on pidev tellija ja tuttavad tulevad koju leivale järele,” rääkis leivameister.
Küsimusele, kas mõni partii on ka aia taha läinud, vastas meister, et algusaastatel seda juhtus, nüüd enam mitte. „Alguses tegin leiba harva, siis läks juuretis paarinädalase seismise järel mõnikord käest ära ja seejärel kogu partii,” meenutas ta.
Tema küpsetatud leiba on viidud Saksamaale, Taani, Norra ja Soome, seda on maitsnud mitu meie presidenti ja Suure Muna kohvikus kiitnud lõunanaabrid.
„Vana eestlaste toidu rukkileiva tegemine on muutunud elustiiliks, milleta ma ei kujuta enam oma päevi ettegi,” märkis Lea Torp lõpetuseks.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 19/12/2019 08:56:03