Uus omanik taastab kuulsate parunite perekonnakalmistu

Veiko Saksniit näitab ligi 200aastaseid parunipaari hauaplaate, mida olla mäkke veetud seitsme hobusega. Foto: Ülle Harju

Kunagise uhke aadlisuguvõsa von Richterite umbes 45 kalmuga perekonnakalmistu Võru ja Väimela vahel Loosu külas on lõhutud ja võssa kasvanud. Kunagise surnuaiavahi talu pärija on otsustanud parunite kalmistu taastada.

„Kui mina seda ei säilita, siis ilmselt ei tee seda keegi,” mõtiskles Veiko Saksniit (39), kellele vanavanemad on otsustanud jätta talu, mis oli omal ajal kalmistuvahi elukoht. Viimane surnuaiavaht oli Veiko vanaema (Helju-Miranda Tamm) mehe (Leo Tamm) vanaisa Jaan Tamm. Parunite kalmistu asub talumaal, kõige kõrgema mäe otsas. Kohta kutsutaksegi kas Korgõmäe või Matussõmäe. Talu ametlik nimi on Tamme.
„See on ajaloopärand, millest asjad on alguse saanud,” väljendas Veiko Saksniit austust parunisuguvõsa viimse puhkepaiga vastu. Ta loodab, et keegi oskab nõu anda, kuidas oleks paslik kalmistu taastada. „Aia tahaks küll tagasi teha, kasvõi minimalistliku,” ütles Veiko Saksniit ja näitas vanaema albumist leitud nelja unikaalset fotot, millel on näha, et enne sõda oli kalmistu ümber aed. Sissepääsu kohal oli suur võlvvärav.

Rohkem fotosid pole õnnestunud leida
Veiko Saksniit on üritanud kalmistust rohkem fotosid leida, kuid senini pole õnn naeratanud. Eesti muuseumide digitaalses pildikogus pole samuti ühtegi Richterite perekonnakalmistu fotot.
Veiko Saksniit rääkis, et kalmistu on nii lagunenud ja heina kasvanud, et kui ta algul seda koristama hakkas, siis tundus, et see on ringikujuline. „Tegelikult on see ikkagi ruut,” ütles ta. „Vanaema jutu järgi peaks siin olema 45 hauda. Kui hoolikalt vaadata, on näha sellised väikesed künkakesed.”
Üht künkakest Saksniit natuke puhastas, välja tuli kivist jalg, mille küljest oli ilmselt kunagi ära murdunud raudrist.
Surnuaeda olevat laastanud bolševikud 1919. aastal, Vabadussõja ajal. Teise maailmasõja ajal sai kalmistu lisaks mitu tabamust. Veiko Saksniidu vanaema jutu järgi viidi kalmistut ümbritsenud kiviaed kolhoosiajal noorkarjalauda ehituseks.„Väidetavalt olevat siin ka rüüstamas käidud, aga ei saadud midagi kätte, sest maa olevat siin maru savine,” seletas Saksniit.
Tal on hea meel, et kalmistule kõige esimesena maetud parunipaari massiivsed hauaplaadid on omal kohal alles püsinud. Veiko Saksniit ütles, et kõige suurem murekoht on, kuidas säilitada loodusjõudude käes juba kulunud ja edasi kuluvat kirja von Richterite hauaplaatidel. Hauaplaadid on ligi kakssada aastat vanad: Otto Johann Magnus von Richter elas aastatel 1755–1826 ja tema kaasa Anna Auguste Charlotte von Richter 1770–1823.
„Väidetavalt on nende vahele maetud toapoiss, kes olevat kaardimängus tagasi võitnud peremehe poolt mahamängitud mõisa,” rääkis Veiko Saksniit vanaemalt kuuldud legendi.

Paruneid meenutavad mitmed legendid
Veiko Saksniit ütles, et tema vanaema on pajatanud veel mitmeid lugusid ja legende parunitest. „Vana parun suri detsembris 1826, kirst olla toodud viie ja hauaplaadid seitsme hobusega mööda alleed üles mäe otsa kalmistule,” rääkis ta. „Vanaema kuulis seda lugu oma ämma käest ja tema omakorda siis oma vanemate käest.” Allee on siiamaani alles.
Kes veel on von Richterite perekonnakalmistule maetud, selle kohta pole Veiko Saksniit suutnud mingeid andmeid leida. „Vanaema sõnul oli olnud juttu ühest tüdrukust, kes legendi järgi olevat pärast surma surnuaiavahi talus kummitamas käinud,” rääkis ta. Oletatavasti võidi von Richterite perekonnakalmistule matta kuni 1870. aastani, sel aastal müüdi Väimela mõis ära von Loewenitele, kellele kuulus mõis 1919. aasta sundvõõrandamiseni.
Kümmekond aastat tagasi oli käinud keegi Richterite järeltulijatest Saksamaalt Matussemäel, kuid kes see oli, on teadmata ja kellegi käest küsida ka pole. Veiko Saksniit ütles, et vanaemal on tervis juba nii kehv, et ta ei suuda enam midagi rohkem mäletada ega meenutada.
Miks kalmistu tehti just mäe otsa, kust avaneb kaunis künklik vaade ümbruskonnale, ei ole teada. „Siia taheti kunagi laululava teha, oli kaks varianti, kas Kubijale või siia,” seletas Veiko Saksniit. „Lisaks on siin käinud Anne Veski tegemas lauluvideote filmi „Laulud lumes”. Väimela poolt tulid hobustega, siit sõideti mööda.” Koht asub linnulennult 2,2 kilomeetrit Väimelast.
Veiko Saksniit rääkis, et kui ta ise noor oli, käis mäe peal palju Väimela, Parksepa ja Võru lapsi kelgutamas. Lisaks asus seal väga populaarne külakiik. Praegu veel ripub ühe puu otsast alla autokumm päevinäinud köie otsas.
Oma perega Tartus elav Veiko Saksniit näeb vanavanemate talu esialgu suvekoduna. „On ka mõtteid, kuidas seda kohta väärtustada, aga need on tulevikuteemad,” ütles ta.

Richterite aadlisuguvõsa

Wikipeedia andmeil on Richter Sileesia päritolu Poola, Liivimaa, Eestimaa, Kuramaa ja Saaremaa aadlisuguvõsa.
Esimene teadaolev suguvõsa esindaja oli Sileesiast pärit Poola-Liivimaa asehaldur Chodkiewiczi sekretär, ning Vidzeme Suntaži (Sunzel) kihelkonnas asunud Sidgunda (hiljem Riktere, Siggund) ja Vatrāne (Wattram) mõisnik Christoph Richter, kes kuningas Zygmunt II Augusti poolt 1569. aastal aadeldati.
Suguvõsa immatrikuleeriti 1746 Eestimaa, 1747 Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonda.
Väimela mõisa omanikud kuulusid suguvõsa Kuuste-Väimela harru.

Otto Johann Magnus von Richter (07.09.1755–15.12.1826)
Liivimaa maanõunik ja Anna suurristi ordeni rüütel. Väimela mõisa omanik (alates 1791). Kuulsa maadeuurija-arheoloogi Otto Friedrich von Richteri isa. Liivimaa maanõunik ja maamarssali kt 1797 ja 1822–1824. Liivimaa pärisorjusest vabastamise üks võtmeisikuid.
Tal oli vend (Christoph Adam II von Richter) ja kaks õde (Hedwig Christina Beata von Richter ja Charlotte Louise von Oettingen).

Anna Auguste Charlotte von Richter (14.05.1770–27.02.1823)
Tal oli õde (Hedwig Eleonore von Engelhardt) ja kolm venda (Karl Wilhelm von Engelhardt, Gustav Konrad von Engelhardt ja Otto Moritz von Engelhardt).

Lapsed:

Gustav Eduard Christoph von Richter (05.03.1790–06.05.1847)
Oli Liivimaa maanõunik ja aastatel 1836–1838 Liivimaa maamarssal. Ta oli Vastse-Kuuste, Leevi, Väimela, Pindi ja Räpina mõisnik. Abikaasa Anna von Richter (von Maydell).

Otto Friedrich Engelbrecht von Richter (06.08.1791–13.08.1816)
Vastse-Kuuste mõisas sündinud ja Väimelas kasvanud orientalist ja kirjanik, noorelt nakkushaigusse surnud võimekas teadlane. Tartu ülikooli kunstimuuseum tähistas 2016. aastal Otto Friedrich von Richteri 225. sünniaastapäeva, 200. surma-aastapäeva ja tema kogutud Vana-Egiptuse muististest, muumiatest ja Idamaade käsikirjadest koosneva kollektsiooni 200. aastapäeva näitusega „Teekond Hommikumaale”. Richter oli ilmselt esimene eestimaalane, kes suundus uurimisreisile Egiptusesse ja tolleks ajaks eurooplastele vähetuntud Nuubiasse. Tema reisi kulgu dokumenteerivad kirjad kodustele ja käsikirjalised reisikirjad koos joonistustega reisil nähtust, need on säilinud Eesti Ajalooarhiivis.
Egiptuse muististe kogu oli üks suurimaid tollasel Tsaari-Venemaal, selle oli Otto Friedrich von Richter pannud teele Eestisse vahetult enne oma surma. Otto isa Magnus Otto von Richter kinkis poja uurimisreisil kogutud kollektsiooni Tartu ülikoolile 1819. aastal. Tema soov oli, et esemed innustaksid järgnevaid põlvi õppima ja uurima maailma. Kingituse väärtus oli niivõrd suur, et Vene tsaar Aleksander I kinkis omakorda von Richterile vastu oma monogrammiga tubakatoosi.
1915. aastal evakueeriti kogu Richteri Egiptuse muististe kogu koos teiste ülikooli kunstimuuseumi varadega esimese maailmasõja eest Venemaale ja paigutati Voroneži. 1918. aastal evakueeriti Tartust ka õppejõud. Voroneži viidud Tartu ülikooli materiaalse baasi ja inimressursiga avati seal 1918. aastal ülikool. Hiljem viidi ülikooli kunstivarad üle vastloodud I. N. Kramskoi nimelisse Voroneži kunstimuuseumisse.
Tartu ülikooli kunstimuuseumis säilitatakse Richteri hangitud Egiptuse inimmuumiaid. Evakueerimise ajal olid muumiad ülikooli anatoomikumis, kus neid püüti tolle aja võimaluste kohaselt uurida. Praeguseks on teada, et üks muumiatest, poisslaps, oli surma hetkel 2–4aastane ja ilmselt põdes mingit haigust, ning nooruk 9–14aastane; nad elasid umbes aastal 700 eKr.

Allikas: Jaanika Anderson, „Väimelast maailma avastama, ülikoolis noori innustamas”, LL 02.06.2016

 

 

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 24/01/2020 16:51:01