Käisin möödunud laupäeval autoga Võrus poodlemas. Pühapäeval, kui väljas toimetasin, märkasin, et autol on esimene numbrimärk puudu. Kuna väljas oli veel valge, otsustasin läbi sõita kogu eelmise päeva marsruudi – ehk õnnestub numbrimärk üles leida.
Oma teeotsast väljudes märkasin jahimehi, kes olid just lõpetanud ajujahi ja hakkasid autode peale minema. Sõitsin Võrru, silmates teeääri, parklaid, käisin poodides küsimas, kas keegi pole toonud leitud numbrimärki. Sain igalt poolt eitava vastuse.
Kui olin jõudnud viimasesse kohta, kus eelmisel päeval käisin, sain oma kolleegilt sõnumi, et kas olen kaotanud auto numbrimärgi? Mind valdas meeletult suur õnn ja rõõm, et number leitud. Sain teada, et numbrimärk on ühe tuttava jahimehe käes.
Kuulsin tema käest numbrimärgi leidmise loo: Osula jahimehed olid Osula-Sulbi vahel ajujahti pidamas. Üks jahimeestest, olles teeäärses kraavis loomade ootel, märkas kraavi põhjas numbrimärki. Ja siis märkasid jahimehed mööda sõitmas ilma numbrimärgita autot. Et see on minu auto, tundis ära naabrimees. Neil polnud küll minu, kuid oli minu kolleegi telefoninumber ja nad mõtlesid kiirelt välja, kuidas ma numbrileidmisest teada saaksin.
Olen väga õnnelik ja tänulik, et meie kogukonnas elavad nii hoolivad ja kokkuhoidvad inimesed. Ma ei ole kursis, kui edukas oli jahimeestel ajujaht, kuid kindlamast kindel on see, et silma neil on!

 

Autor: Merike Habe
Viimati muudetud: 30/01/2020 09:22:55