Jüri Varik.

Sulge haarama innustas LõunaLehes avaldatud veteransportlase Ilmar Tageli mõtlemapanev lugu „Kas elu ääremaal hävitatakse täielikult?”. Seda lugedes on paslik meenutada vanasõna „Kes ei mäleta ajalugu, elab tulevikuta”.
Loo autor meenutab enam kui 30 aasta eest rajatud kolme rajaga ujulat koos spordisaaliga. Aga meenutamist väärib tõsiasi, et eelmise sajandi kaheksakümnendad aastad olid Põlva linnale-maakonnale tõelised edulugude aastad. Tegutsesid ju tollal Põlvas ja Põlvamaal võimsad ehitusettevõtted nagu KEK, MEK ja EPT, aga ka teedevalitsus, autobaas, võimas piimakombinaat, teeninduskombinaat, kommunaalettevõtete kombinaat jne.
Ka paistis tollane Põlva silma innovaatilisuse ehk tollal niinimetatud tehnilise progressi poolest. Selle ilmekateks näideteks oli Eestis esimese moodsa liimpuidutsehhi rajamine, aerodünaamiliste kuivatite ehitamine, raudbetoontoodete kvaliteedi parendamiseks kuumutuskambrite ehitamine, asfaldisegu hoidmiseks termopunkri valmistamine, ülimalt moodsa majanditevahelise sealihakombinaadi ehitamine, Põlva biotehnoloogia rakenduskeskuse rajamine, NSVLis esimese eraõigusliku aktsiaseltsi A.O.IMBI asutamine ja selle raames mitmete uudsete ettevõtete rajamine.
Selline meeletu ettevõtluse areng vajas tööjõudu. Tööjõu saamiseks tuli aga luua tingimused. Nii valmisid 1981. aastal uhke keskkoolihoone ja moodne haigla, 1982 lasteaed, 1985. aastal eespool mainitud spordihoone, 1989. aastal Johannese kool Rosmal ja 1991. aastal kultuurimaja. Aga muljetavaldav oli ka elamuehitus. Tänu sellele kasvas jõudsalt Põlva linna elanike arv: 1980. aastal 5000 elanikku, 1995. aastaks 7176.
Aga tollal pöörati suurt tähelepanu ka spordi ja kultuuritöö edendamisele. Seda kinnitas suure spordisaali ja eraldi asuva peosaali rajamine Põlva keskkoolihoones. Ka oli Põlva piimakombinaadil oma spordisaal ja peosaal, Spordisaal oli veel Põlva KEKis, mida kasutati ka peosaalina. Mitmeotstarbelised olid samuti EPT söökla ja mitme linnaga piirneva majandi saalid.
Kahjuks on suhteliselt lühikese ajaga Põlva linna elanike arv langenud 1980. aasta tasemele. Siinkohal ma ei hakka loetlema Põlvast kadunud ettevõtteid. Tahes-tahtmata meenub 2003. aastal Põlva keskkooli lõpetamisel vanema poja poolt valitud ja väga hästi kirjutatud kirjand teemal „Kergem on lammutada kui taastada”.
Meil on, mille üle mõelda. Tundub, et palju häid ideid jääb ellu viimata omavalitsuse juhtide ükskõiksuse või vastuseisu tõttu. Kui idee või ettepaneku tegija pole omavalitsuse volikogus võtmerolli kandvate erakondade liige, sõber või volikogu otsuseid täidesaatva vallavalitsuse juhi või tema poliitiliste asemike hea tuttav, läheb kuitahes hea idee pahatihti prügikasti või lauasahtlisse.
Liikudes Põlvas ringi võib igaüks näha, kui palju suuri hooneid seisab tühjana (raudteejaama hoone, selvehalli hoone), pooleldi tühjana (Põlva keskkooli hoone, maavalitsuse hoone, endine Põlva KEK haldushoone, postimaja hoone) või on kellegi erahuvides määratud lammutamisele, nagu näiteks üle poole hektarise kasuliku pinnaga Põlva keskkooli hoone.
Eriti mõtlemapanev on just soov lammutada looduslikult väga kaunis kohas asuv alla 40 aasta vanune keskkoolihoone. Kaob ju sellega Põlvast veel üks spordisaal, peosaaliks kohandatav aula, suur söökla, mida saaks kohandada toiduvalmistajate täienduskoolituseks, tööõpetuseruum, kuhu saaks rajada innovaatiliste tehnoloogiate väljaõppekeskuse.
Kindlasti saaks selles suures hoones kujundada korralikud ruumid idufirmade, mitmete hobiringide ja vajaduse korral isegi korraliku muusikakooli jaoks. Ka saaks koolimaja juures oleva staadioni renoveerida ja luua treenimiskoht neile spordisõpradele, kellel puudub võimalus kasutada Intsikurmu serval asuvat renoveeritud ja aiaga piiratud staadioni.
Väidetakse, et raha pole, et kasutajaid pole ja mitmeid muid demagoogilisi argumente selleks, et mitte luua noortele suuremaid spordi ja rahvakultuuriga tegelemise võimalusi. On mõistetav, et elamisväärse elukeskkonna rajamine ja hooldamine pole lihtne. Aga selleks ju ongi volikogu ja volikogu poolt paika pandud vallavalitsus, kes koostöös peaksid leidma võimalusi piirkonna elanike elukvaliteedi parandamiseks ja olemasolevate suurte hoonete taaskasutuseks.
Selgemast selgem on, et omavalitsuse tasakaalustatud arendamine saab alguse volikogust. Kui volikogus istuvad aastakümneid inimesed kas erakonna huvide kaitsmise, oma ettevõtmistele paremate võimaluste saamise või väikese taskuraha saamise nimel või lihtsalt edevusest, siis selline volikogu ei saagi olla tegus ning tagada omavalitsuse jätkusuutlikku arengut, noorte konkurentsi suurendamiseks vajalike tingimuste loomist ja elanike elukvaliteedi paranemist.
Kunagi pole nii, et kuidagi ei saa. Kui eestvedajad on väsinud või on neis rutiin võimust võtnud või on kadunud motivatsioon, siis tuleb enese suhtes ausaks jääda, iseenese uhkusest võitu saada ja anda juhtohjad üle teistele, kel on ideid, kes on valmis seadma kogukonna huvid kõrgemale isiklikest huvidest ja kes julgevad ka Toompea koridorides jõuliselt oma kodukandi edenemise eest võidelda.
Aga Toompea koridorides oma kodukandi heaolu parandamise eest saab tegutseda seda energilisemalt, mida rohkem on tunda kodukandis heasoovlikku toetust ja kaasaaitamist eestlastele nii omase pessimismi, kadeduse, omakasu saamise ja sageli subjektiivse kriitika asemel.

 

Autor: Jüri Varik
Viimati muudetud: 05/03/2020 07:40:16