Emotsioon päästeti valla kellatornis ja noorte kellalööjate tarmukusel kaikus võimas helin Orajõe kallastel. Foto: Aare Lepaste

Kes soovib, see koputab uksele. Ja uks avaneb.

Nende sõnadega võib kokku võtta Johannese kooli Rosmal 7. ja 8. klassi õppereisi-retke Eestis.

Kui Johannese kooli Rosmal õpilased jõudsid AD 2020 5. märtsil Eesti õppereisil Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse ruumides tegutsevasse Võrtsjärve järvemuuseumi, olid kalad ja muud vee-elukad juba ärganud.

Paastukuu on paslik just selleks, et külastada kolme riiki: Järve-, Jumala-, ja Metsariiki. Kuna paastukuul on inimlaste menüüs alati olnud tähtis koht kalal, algas meie kolme riigi külastus just nimelt Järveriigis, et esitada juba järgmisel päeval kehtivad viisad, sisenemaks Jumala- ja Metsariiki.

Järveriigi giidist kuninganna Kristiina Kübarsepp sai hakkama sellega, et terve tund muuseumis tundus kestvat vaid mõned minutid. On palju üllatusi, mis Eesti siseveekogudes toimub, kuidas elavad meite vee-elukad ning millest või kellest sõltub veetaimestik. Ühtlasi sai selgeks, et kui keegi ütleb, et kellelgi on haugimälu, mis kestab vaid paar sekundit, siis ütleja eksib rängalt.

Põlva Püha Peetri kirik
Jumalariigi külastus algas Põlva Püha Peetri kirikus isa Benjamini juhendamisel. Põlva Püha Peetri kogudus kuulub Eesti Karismaatilisse Osaduskirikusse, mille lühend on EKOK (inglise keeles Estonian Charismatic Church of Fellowship). Põlva Püha Peetri kogudus tahab ühendada erinevaid kristlikke vagadustraditsioone, milleks on liturgiline jumalateenistus, evangeelne Jumala Sõna kuulutamine ja Püha Vaimu töö ning andide (karismade) kasutamine.

Kogudus koondab erineva spirituaalsusega usklikke, kellele on oluline pühakirja mõistmine tänapäeva kontekstis ja vaimulik elu oma mitmekesisuses. Samas on kirik avatud kõigile inimestele. Kirikuhoonele pandi nurgakivi 18. aprillil 1993. Esimene jumalateenistus poolelioleva hoone keldris toimus 24. juunil 1994. 15. jaanuaril 1995 nimetati ehitusjärgus olev kogudusehoone Põlva Püha Peetri kirikuks. Samal aastal peeti juba nelipüha jumalateenistust kirikuseinte vahel. Kirikusaal ja -hoone avati 1. septembril 1996. Aastal 2001 ehitati juurde üks külglööv ning valmis saali pikendus. 2003. aastal valmis kiriku külge ehitatud kellatorn. Kiriku ja koguduse rajaja on Benjamin Georg Lillemäe (sünd 18. aprillil 1953), kes on EKOKi patriarh.

Mis toimus, millest osa saime? Detailne ülevaade kiriku sünnist, Benjamini eluloost. Napisõnaliselt just nii see oli. Ja siis järgnes tants ning laul. Kui nüüd keegi väidab, et teismeeas tegelased hoiavad endid tagasi, siis ta eksib. Emotsioon päästeti valla kellatornis, mis noorte kellalööjate tarmukusel kaikus Orajõe kallastel.

Põlva Püha Neitsi Maarja kirik
Jumalariigi külastus jätkus Põlva Püha Neitsi Maarja kirikus. Jumalaema Maarjale pühendatud Põlva kirik on ajaloolise Võrumaa vanimaid. Kirikus on haruldusteks vana altarimaal "Püha õhtusöömaaeg" (1650) ja kantsli maalitahvlid (1647). Esialgsest ruudukujulise põhiplaaniga kolmelöövilisest kodakirikust on säilinud kõrge ja sügava nišiga torn ja läänekülg. Kiriku torni tipus, nagu paljudel teistel Vana Võromaa kirikutel on kukk (kikas) ‒ see on üks piirkonna kirikute eripärasid.

Legendi kohaselt hoiab kiriku võtit kiriku seina sisse müüritud põlvitav Maarja-nimeline tüdruk.

Seina sisse müüritud tüdrukut me otsima ei hakanud, usaldasime end koguduse õpetaja Toomas Nigola, Tartu luterliku Peetri kooli Põlva õppekoha Jakobi kooli õpetaja Anar Ruubeli ja koguduse haldusjuhi Ralf Männi hoolde.

Imeline rännak algas põlises pühakojas õppetunniga: saime aimu siitkandi vanimast kirikust, ristimisest, leerist, armulauast ning sellest, mida tähendavad erinevad värvid altaril, mis on tabernaakel jne. Miks, millal ja kuidas on kirikuõpetajal üll erinevad rõivad? Õpetaja Toomas Nigola jagas seda, kinnituseks seitsme vapra silmapaarid, haaravalt, näitlikustavalt ja lihtsalt.

Järgnes tõus kõrgustesse. Hakatuseks tutvus pillide kuninga oreliga. Edasi viis koguduse haldusjuht Ralf Mänd meid kiriku laepealsele, näitas teise ilmasõja ajal purunenud katusekonstruktsiooni osa ning sedagi, millised tööd ootavad kiriku katusekonstruktsioonide taastamisel ees juba sellel suvel.

Ning siis veelgi kõrgemale. Käsi püsti, kes on näinud Põlvat Maarja kiriku kellatornist? Käsi püsti, kes on kellatornis oma käega kella löönud? Just nimelt oma käega, mitte kellanööri sikutades.

Kaks kooli
Oh seda imet ja ilu, kui kohtuvad kahe kooli õpilased. Põlvamaa vanima ja noorima erakooli õpilaste kohtumine oli kui kevadine päikesekiir kohalikul haridusmaastikul. Kuidas tekib sulandumine? Aga just nii, kuis see reedel juhtus. Johannese kooli Rosmal õpilased koputasid Jakobi kooli uksele. Õige pea ootame, et Johannese kooli Rosmal uksele koputavad Jakobi kooli õpetajad ja õpilased. Avame uksed.

Jakobi kooli õpetaja Anar Ruubel vahendab:
„Reedene töönädal lõppes toreda usuõpetuse tunniga Põlva Maarja kirikus, kus lisaks Jakobi kooli õpilastele (1. ja 2. klass) osalesid ka Rosma kooli 7. ja 8. klassi õpilased ja lapsevanem Aare Lepaste. Meiega liitusid ka koguduse õpetaja Toomas Nigola ja koguduse haldusjuht Ralf Mänd. Räägitud sai kodukirikust, usust ja uskumisest. Oli tore kohtumine ja südamesse jäi soe tunne, et meie noored on nii viisakad, teadmisjanulised ja sõbralikud. Jakobi kooli lastel on nüüd uued suured sõbrad Johannese koolist.“

Metsariik
Metsariigis algasid ettevalmistused lõkketoitude tegemiseks. Hakatuseks oli tarvis lõke üles saada, tuli leida metsa alt kuiva tulehakatust ja puid. Sel korral poisid proovisid ja said tule üles ka tulepulga ja vati (olgem ausad, Naisteriigist pärit tampooni) abil ning terasvilla ja patarei abil. Kui lõke sai süüdatud, järgnes ... teadagi mis. Tehke järele või makske kinni. Mhmmm … Lõkketule toel valminud supp, grillvorstid ja vahukommid.

Pimeduse saabudes võis näha, kuidas metsast hakkasid kodu poole tulema tulukesed. Käes oli hetk saun küdema panna. Aga ajal, mil saun küdes, läksid kangemad mehepojad veel ATVga metsa mürama. Aeg venis, saun sai valmis aga poisse ei kuskil veel ... Pereema Annely muutus juba veidike närviliseks, kodused poisid said saunas käidud ja lõpuks ometi oli kuulda mootorimürinat ja näha valgusvihkusid.

Tulid, ja olid väga porised. Hans sõnas, et sellest ATV vintsist polnud üldse kasu. Sel talvel on vihma olnud nii palju, et metsaalune on väga pehmeks muutunud. Poisid olid ATVga, nii võimekas kui see nelikveoline väike maastikumasin ometi on, lihtsalt kinni jäänud.
Ometi ei halvanud see seik meie elu Metsariigis. Kui suurem pori sai nii masinalt kui poistelt maha pestud, oli aeg sauna minna, leili võtta ja kalja juua. Pärast sauna tehti "lämmit pini" ehk hotdoge, jäätisekokteili ja söödi kartulisalatit. "Lämmid pinid" ja kokteili valmistasid poisid ise ning ka ööbimiskoha kütmisega saadi hakkama. Ikka väga hakkajad noored inimesed! Õhtu edenedes vaadati filme ja kuulati muusikat. Pereema nägi viimast valgust aknas kella kolme paiku.

Laupäeva hommik algas pereema küpsetatud pannkookidega ja keldrist toodud mustika- ja maasikamoosiga, kõik see kadus justkui võluväel. Õppereis-retk "Seitse vaprat kolm riiki" sai punkti laupäeva keskpäeval.

On suur rõõm näha sirgumas nii asjalikke ja toredaid noori inimesi. Oli tore ja hariv kolme riigi reis.
 

 

Autor: AARE LEPASTE
Viimati muudetud: 12/03/2020 09:36:16