Aino Suurmann külastuskeskuse muuseumitoas. Foto: Mari-Anne Leht

Kui Aino Suurmann võitis seitse aastat tagasi konkursi Piusa külastuskeskuse juhi kohale, vajas keskus toimekat ja kogemustega juhti. Valik on igati õigustanud, sest tema käe all on keskusest saanud mõnus ja informatiivne külastuspaik.

Seitsme Piusas töötatud aastaga on Aino Suurmann pannud aluse töötubadele, kodumaiste filmide näitamisele, lastele mõeldud loodusprogrammidele, siinsest klaasliivast tehtud esemete muuseumitoale ning viimase olulisema tööna valmis keskuse kõrval mänguväljak.
Kõigepealt lükkas ta Piusas käima töötoad, kus külastajatele on üheks põnevaks tegevuseks panna eri tooni liiva kiht-kihilt heledast klaasist pudelisse. Tulemuse saab igaüks koju viia. Piusa klaasi- ehk kvartsliiva on koguni 40 tooni, millest 30 on selgelt eristuvad. Pudeleid käis Suurmann varem hankimas Järvakandis, kuid juba mõnda aega on neid võimalik ka Võrust osta.
Aastase töötamise järel algasid külastuskeskuses filmiõhtud: reedeõhtuti on võimalik vaadata värskeid kodumaiseid mängu- ja eluloofilme, ida pool vändatud komöödiaid ja Euroopa riikide mängufilme. „Filmi ”Fred Jüssi. Olemise ilu” näitasin kolm korda, kuna huvilisi oli palju,” märkis ta ja lisas, et filmiõhtud annavad keskustest kaugel elavatele kohalikele võimaluse kodust välja tulla.
Suurmann mõtles ka koolilastele, kui pani aluse neid harivatele loodusprogrammidele, mille ajal näevad lapsed loodusfilme ja käivad looduses.
„Filmi vaatamise järel kiikame Piusa koopasse ja uudistame lastega nahkhiirte elupaiku, kõnnime matkarajal ning tutvustame devoni ajastu paljandeid,” tutvustas Aino Suurmann.
Piusa teeb muidugi eriliseks klaasiliiva olemasolu. Tänavu möödub sada aastat, kui Tartu ülikooli tudeng Henri Bekker avastas Piusalt klaasi- ehk kvartsliiva, mida hiljem hakati vedama ka meie tuntuima klaasitöösturi Johannes Lorupi vabrikutesse.
Kuna Piusa koopad ja selle ümbrus asuvad looduskaitsealal, kus kehtivad ranged piirangud, tuli Aino Suurmann enam kui kolm aastat tagasi mõttele hakata Lorupi vabrikutes ja nõukogude ajal Tallinna Tarbeklaasi tehases tehtud esemeid koguma, et neid külastajatele näidata.
Ta märkis, et Tarbeklaasil olnud omal ajal Piusas koguni klaasiliiva kaevandamise brigaad.
„Muuseumitoas on juba ligi 600 erinevat Piusa liivast Lorupi vabrikutes ja hiljem Tarbeklaasis valminud asja, nagu kausid, vaasid, alused, pitsid,” sõnas usutletav, kes on neid ostnud nii taaskasutuspoodidest kui ka vanavaralaatadelt. Üksikud esemed on ka inimeste annetatud.
Lorup ei märgistanud oma vabrikutes valminud asju, seetõttu on asjatundmatul neid raske ära tunda. Aino Suurmann kinnitas, et nüüd tunneb ta kohe ära Lorupi vabrikutes valminud nõud ja vaasid. Kogu on seda väärtuslikum, et Piusast viidi viimane koorem liiva kuraditosin aastat tagasi ja enam seal ei kaevandata.
Aino Suurmanni kui keskuse kolmanda juhi viimaseks tähtsamaks tööks oli oktoobris kümneseks saava külastuskeskuse kõrvale mänguväljaku rajamine, selle tegemiseks ta kirjutas projekti.

Elukogemused tulevad juhile kasuks
Tagantjärele võib Orava valla otsust Aino Suurmann keskuse etteotsa valida vaid tunnustada, seda enam, et valitul oli seljataga enam kui poolsada tööaastat ja kuhjaga oskusi mitmest töövaldkonnast. Ning muidugi hea suhtlemisoskus.
Kuid iga asi saab millalgi otsa. Märts on usutletava viimane töökuu Piusa külastusekeskuse juhatuse liikme ehk juhina. Ta tunnistas, et on küll kahju lahkuda, aga soojal ajal, kui külalisi käib palju, ei käi füüsiline jõud enam kõigest üle. Üle viie aasta tagasi jõudis ta pensioniikka.
Töölt lahkumise järel võtab ta aja puhkamiseks. „Tegevusetust ma ei karda, sest mulle meeldib tikkimine, kudumine ja õmblemine, need rahustavad,” sõnas ta ja lubas kõik viimastel aastatel käsitööks ostetud materjalid üle vaadata ning poolelijäänud tikkimis- ja õmblustööd lõpetada.
Marja- ja seeneajal soovib ta palju metsas olla, sest hoidiste tegemine on ta teine lemmiktegevus. Seekord plaanib ta hoidiseid ka müüa, seda enam, et müümine on tuttav töö.

Maatööd ei pelga
Pärit Kiviõlist, kus ta veetis ligi 18 eluaastat, ei ole Suurmann kunagi maatööd kartnud. „Iga töö on mulle midagi õpetanud ning ma ei kujuta hästi ette, et oleksin aastakümneid istunud kontoris, alguses paberite, hiljem arvuti ees,” kõneles ta. Naine lisas, et erinevate valdkondadega tegelemine on maailmapilti avardanud ja toonud tema ellu mõttekaaslasi.
Kliima külla Orava kanti abikaasa Mardi vanematekoju kolimise järel hakkas ta 1970ndatel eraisikutelt lihakombinaadi tarvis loomi kokku ostma, nii omandaski ta organiseerimis- ja suhtlemiskogemusi.
Taluperenaiseaastatel tegi ta ehtsat talutööd, kuid 30 lüpsilehmaga farm ei olnud juba läinud sajandi lõpul jätkusuutlik ja nii tuli sellele kriips peale tõmmata. Sel ajal sai ta aga palju perega koos töötada.
Kui lapsed suuremad ja Aino Suurmannil endal põllumeeste suurkoolist majandusteadmised omandatud, hakkas pere Oraval poodi pidama. „Tõime inimestele soovitud kaupa Eesti eri paigust ja meil läks hästi, kuni suured poed edestasid meid kauba valikuga,” nimetas ta kauplemise lõpetamise põhjuse.
Projektide kirjutamise periood andis võimaluse uudistada elu Skandinaavia riikides, Saksamaal, Poolas ja mujalgi. „Reisida on mulle alati meeldinud, sest reisid avardavad samuti pilti maailmast,” sõnas ta.
Tema kaugeimad reisid on olnud Ameerikasse Michigani osariiki Suure Järvistu lähedale külla tütar Katre perele. Teine tütar Mailis elab Harjumaal ja poeg Vendu vanemate lähedal.

Peame rohkem märkamist õppima
Elanud Kliima külas poolsada aastat, millest enamiku ajast kuulus küla väikese omavalitsuse alla, nimetas ta valdade liitmist arukaks sammuks eelkõige ressursside kokkuhoidmise tõttu.
„Meil oodati ja räägiti aastaid, et me vajame Oravalt toonase Lasva valla piirini viiva tee mustkatte alla panemist, kuid teoks sai see alles valdade liitumise järel,” tõi ta näiteks.
Kliima külas on seitse suitsu, neist neli alalist. Aino Suurmann oletas, et piirkonna põllud on kümne aastagi pärast haritud, kuid kui inimestel tervist jagub, tuleb ka siis neljast korstnast aasta ringi suitsu ja tähtpäevadel lehvivad riigilipud.
Vabariigi 102. sünnipäeva eel nimetas Võru vallavalitsus Aino Suurmanni valla aukodanikuks, millega kaasnes preemia. „Aukodanikuks nimetamist mõistan nii, et inimene võib edasi töötada, aga kui antakse elutööpreemia, tundub mulle, et see on justkui märguanne töölt lahkumiseks,” naljatas usutletav, kellel on märkamisest hea meel ja ta on selle eest tänulik.
Kuid teisalt tekitas aukodanikuks nimetamine temas pisut ka kõhedust, sest osal eestlastel on kombeks hakata esiletõstetus kohe vigu otsima. Seda ei pea ta enam enda mureks.
Üksteise tunnustamise, hea sõna lausumise ja tänamiseni on paljudel eestlastel veel pikk tee minna. Usutletav tunnistas, et on ka ise vahel tänamise õigel hetkel unustanud. „Kui keegi midagi teise heaks teeb, peab tänamine olema enesestmõistetav,” on Aino Suurmann veendunud.
 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT, vidrik@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 12/03/2020 09:38:52