Nii mõnedki koroonakriisi ajal Tallinnast laevaga Soome siirdunud või sinna jääda otsustanud kagueestlased on juba saanud oma otsust kahetseda. Foto: LLi arhiiv

Piiride sulgemine koroonakriisi tõttu pani paljud Soomes töötanud ja pendelrändajana kodus käinud eestlased raske valiku ette: kas naasta pere juurde ja kaotada sissetulek või jääda töökohale leiba teenima, ent teadmata ajaks lähedastest eemale. Nii mõnedki Soome jäänud on juba jõudnud otsust kahetseda.

Kalevipoeg nr 1: esimesel võimalusel lahkun Soomest!
Kalmeri* (33) kodu on Võrumaal Läti piiri ääres, kuid üle kahe aasta on mees leiba teeninud Soomes. Kalmer elab tööl olles Vantaas, kuid üldehitustöid teeb valdavalt Helsingis.

„Ma olen kuu aega rahadeta kodus istunud, ülemus püüab nahka üle kõrvade tõmmata,” kurjustab Kalmer. „Esimesel võimalusel lahkun Soomest ... s***auguni sellest jamast.”

Märtsis oli mees kaks nädalat kodus. Siis saabus teade: 21. märtsil saab veel üle lahe sõita nii, et reisijat karantiini ei panda. Kalmer sõitiski Soome ja sai eelmise nädala esmaspäeval tööl olla, aga siis teatati, et ta peab ikkagi karantiini jääma.

„Oleks teadnud, et selline jama tuleb, ma poleks tulnudki,” on mees tagantjärele tige, et töö ja palk ta siiski põhjanaabrite juurde meelitasid. „Sellele lisandub see n***, et kes mu kodus istumise kinni maksab? Ma ei käi Soomes, sest mulle hullult meeldib see riik ... ainult raha pärast. Aga seda jama arvestades Eestis kasvõi 400 euro eest tiksuda on palju mõnusam ja stressivaesem.”

Kalmeri sõnul on Soome jäänud vaid üksikud tema sõpradest eestlased, suurem osa otsustas siiski Eesti kasuks. Ka Kalmer ise nendib tagantjärele, et Eestiski on võimalik oma 900 eurot kätte teenida ja mõnesaja lisaeuro pärast Soomes käia pole eriliselt kasulikum.

Aga miks mees siiski kriisi ja piiride sulgemise teadete valguses koju lähedaste juurde ei jäänud?

„Ma ei karda seda haigust,” sõnab ehitaja. „Ühel hetkel põeme kõik seda ... Mul oli plaan kuuks ajaks käia ja siis Eestis olla nii kaua, kui asi vaibub, aga läks teisiti.”

Sundolukorras näeb mees ka üht-teist head. Ta märgib, et piiride sulgemine jättis paljud piiriäärsed võrumaalased ilma võimalusest lähedal poes käia: praegu on tema kodukohale lähim kauplus 30 kilomeetri kaugusel Võrus. Buss viib sinna hommikul kell kuus ja toob tagasi õhtul kell pool seitse. Aga siiski on Kalmer Soomes korteris passimisest surmani tüdinud.

„Ma tean, mitu paneeli on korteri laes,” kirjeldab ta sunnitud tegevusetust. „Tean, kui mitu plaati parketti on maas, kui mitu riba on ribakardinal ... Mind pahandab see raisatud aeg. Ma oleks võinud kodus puud ära lõhkuda või katust vahetama hakata, aga ei.”

Aega katsub mees viita jalutamas käies ja suureks abiks on teler. Võimalust mööda katsub Kalmer kalal käia. Selle hobi ja ajaviite kohta ütleb ehitusmees, et nälga Soomes ei jää, kala on kenasti ja näiteks haugipüügil puudub alammõõt. Aga ilma jääb ta Eesti kevadisest särjepüügist.

„Eelmisel reedel oli Vagula ääres suur möll, 12 cm särge tuli ketti,” kahetseb mees, kes ise ei saa särge püüda lihtsalt põhjusel: Vantaa korteris pole seda võimalik kuivatada.

Kalevipoeg nr 2: igatsen seitsmeaastast väikeõde
19-aastane Janek on pärit Põlvamaalt Ahjalt, kuid kohe pärast juhiloa saamist siirdus ta Soome autojuhina leiba teenima. Valdavalt veab ta Uusimaal, kus äsja kehtestati ranged liikumispiirangud, kaubikuga vaipu.

Viimati käis Janek kodukandis kuu aega tagasi. Tal on harjumus külastada kodumaad iga kolme nädala tagant nädalavahetusel ja iga kahe kuu tagant tuleb nädalaks. Nüüd aga ei tea noormees, millal ta jälle kodukanti saab – seda enam, et ajutise elanikuna teda praegu Soome tagasi ei lastakski. Pendelrände lõpetamise teate järel arutas Janek, kas jääda Soome või naasta koju lähedaste juurde.

„Pikalt kaalusin seda,” nendib kaubikujuht. „Lõpuks ikkagi mõtlesin jääda. Muidugi oleks tahtnud oma inimestega jääda, aga tollel otsustamise hetkel sai palk määravaks.”

Soomes elab mees koos kolme sõbraga ning tõdeb, et peale sealsete sõpradega koos ajaveetmise tal praegu nädalavahetustel suurt muud teha polegi.

„Eestis on vähemalt pere, kellele raskel ajal toeks olla,” ohkab Janek. „Sünnipäeva pidin siin vastu võtma ja on ka muid põhjuseid, miks tahaks praeguses seisus pigem Eestis olla.”

„Kõige rohkem tunnengi puudust oma perest. Ema, isa, suur õde, seitsmeaastane väikeõde ... vanaema-vanaisa muidugi ka,” igatseb noormees lähedasi. „Vanavanemate juures tööd ka jätkuks. Kui siin asjad väga hulluks lähevad, siis lähen ikkagi Eestisse. Ja kui see jama ükskord läbi peaks saama, siis läheks laeva peale väga-väga suure rõõmutundega.”

Kalevipoeg nr 3: majalaen tuleb ju maksta
Taivo (51) elab Räpinas, kuid on kümmekond aastat pidanud Soomes veoautojuhi ehk rekkamiehe ametit. Piiride sulgemise aegu otsustas ta jääda tööpostile.

„Ilma rahata ikka ei ela,” märgib ta. „Kodus küll hea olla, aga kes majalaenu maksab. Paar-kolm kuud saaks hakkama, aga paistab, et see jama kestab kauem.”

Taivo lapsed on täiskasvanud ja oma elu peal, aga kodus ootab teda peale majalaenu ka naine. Lisaks ei tea mees, millal näeb ta jälle teisi lähedasi ning sõpru, sest selle eest tuleks tööriiki naastes ju maksta kahenädalase karantiiniga.

„Rusuv see mõte on, aga tuleb kannatada,” ohkab mees, kes muidu kord kuus nädalaks või isegi paariks kodus käis ning viimati nägi Räpinat kolm nädalat tagasi.

Taivo tunnistab, et Soomes on vabal ajal ka kuidagi tühi tunne: ei oska midagi eriti peale hakata, samas kui Eestis tegevust leiduks. Eeskätt tunneb mees puudust koduaias nokitsemisest.

Mis tundega tema ühel päeval Tallinna laeva peale astub?

„See on nagu valge laev, mida oled kaua oodanud,” sõnab rekamees luuleliselt.

Kalevipoeg nr 4: kõige hullem on see, et naine on lapseootel
„Mis siin ikka erilist rääkida on. Eks ikka sellepärast, et perel oleks toit laual ning katus pea kohal,” vastab Soomes rasketehnika mehaanikuna töötav võrulane Taavi (28) LõunaLehe küsimusele, miks otsustas tema sinnapoole piiri jääda.

Taavi käis viimati koduses Võrus märtsikuu algul. Nüüd ta ilmselt mõnd aega oma naist ja lapsi kallistada ei saa.

„Loomulikult on masendus ning kurbus, aga tuleb üle elada,” nendib mehaanik. „Kõige hullem selle asja juures on see, et naine on ka lapseootel. See teeb eriti meele kurvaks.”

Aga eestlasena matab Taavi muremõtted töösse ning püüab korraldada nii, et nukrushoogudele võimalikult vähe aega jääks. Nimelt on tal enda sõnul õnnestunud ühendada töö ja hobi: vabal ajal sätib Taavi enda lõbuks sõiduautosid ja teenib sealjuures lisakopika.

„Alati on olnud tegevust,” sõnab mees. „Kergemapoolne autode tuunimine ning remont. Ühesõnaga teen enda vabast ajast endale lisaraha. Mitte et palk väike oleks, vaid lihtsalt teen.”

Lõpetuseks soovib LõunaLeht Taavile jaksu.

„Seda läheb vaja siin küll, jaa,” vastab Soomes leiba teeniv Võru mehaanik. „Kuigi pigem head närvi ning kannatust rohkem.”

Kalevipoeg nr 5: tapvat rutiini lõhume õhtuti filmide vaatamisega
Valgamaalt pärit ehitusmees Raul põhjendab Soome jäämist lihtsa tõigaga: kui tööd ei tee, siis palka ei saa.

„Kui ma läheksin Eestisse, siis ma ei oleks seal mitte keegi ja keegi mulle ju niisama olemise eest ei maksa ka,” selgitab Raul. „Kui midagi ei tee, siis ressursse ei saa. Kui ressursse pole, ei saa isegi ju poodi minna! Kas naine peaks hakkama mind siis üleval pidama?”

Mehe sõnul on teada, et oma peret ei näe ta vähemalt aprilli lõpuni – aga sõltuvalt viiruse kontrolli alla saamisest võib see halval juhul nihkuda isegi jaanipäeva. Sidet hoiab ta kodustega telefonitsi ja abiks on suhtlemisel ka Skype.

„Kes ei igatseks oma perekonda, mis küsimus see üldse on?” pahandab mees. „Eestis räägitakse küll, et mis siin Soomes meestel viga, uued naised ja puha. Tegelikult on üksluine ja karm töö hommikust õhtuni. Mul näiteks algab kell seitse hommikul tööpäev, kella viiest tõusen juba üles, et jõuaks õigeks ajaks tööle.”

Tööd on Rauli sõnul Soomes „kooni-maani”, aga kuna ehitusobjektil võib korraga olla 30‒50 inimest, siis pole võimatu, et ühel hetkel hakatakse neid koroonahirmus sulgema. Ning pigem pannakse esimesena lukku just suuremad ehitused.

„Ega see kuu-poolteist pole mingi näitaja, ma olen varem ka Norras olnud pikalt tööl,” ei kaota mees raskes olukorras rahulikku meelt. „Sellepärast saigi ära tuldud, et saaks kodus rohkem aega olla, ja selle pärast valisin hiljuti just Soomes töötamise. Aga näed, võta näpust, nüüd tuli jälle selline olukord. Aga üldiselt ma olen võõrsil töötamisega juba ära harjunud. Õnneks palk on selline, mis väärib siin olemist, aga tapvat rutiini lõhume õhtuti filmide vaatamisega. „Eks elu tuleb endal ise väheke rõõmsamaks teha.”

* Suurem osa nimedest on meeste palvel muudetud.

 

 

Autor: Vidrik Võsoberg, Urmas Paidre
Viimati muudetud: 04/04/2020 09:06:39