President Kaljulaidi hüüdlause kõlab eriolukorra teise kuu alguses grotesksena. Tuletab meelde Eesti vanasõna: ära hõiska enne õhtut!

Tegelikult oleme kõik hõisanud nii mõnegi vale asja üle juba aastaid. Sellest päevast peale, mil Mihhail Gorbatšov eestlaste taastatud iseseisvust tunnustas.

Hõiskasime ka valede otsuste puhul
Me hõiskasime ja lõime laiali ühismajandid, mõistes ühtlasi hukka ka ühistegevuse. Me hõiskasime ja lasime maha parseldada Marati, Volta, Balti Manufaktuuri, Eesti mere- ja kalalaevanduse. Hõigete saatel võtsime vastu rootslaste meditsiinilise „Master plaani” ja esimese hooga panime kinni 38 haiglat. Me hõiskasime, et Eestist peab saama turismiriik, mille taolist teist ei ole.

Täna eestlased, kui välja arvata mõned marlimaskidega äritsejad firmad, enam ei hõiska. Koroona kainestas kõiki. Selgus, et ülikiidetud turism kukkus kokku esimesena, vedades kaasa ka uhked hotellid. Selgus, et majandust suudaksid vedada vaid suured tööstusettevõtted, milliseid meil enam ei ole. Isegi meditsiinilisi respiraatoreid või kätepesuvedelikku ei suuda me toota nii palju kui miljoni elanikuga riigile vaja oleks. Tuli välja, et kahest suurhaiglast ei piisa, maakonnahaiglad on aga alavarustatud. Selgus, et hea haridusega epidemiolooge on vaid mõned.

2% kaitsekulude suuruselt oleme NATO kangelane, kuid kodanikele mõeldud tsiviilkaitse on Eestis olematu. Rääkimata strateegilisest kaitsevahendite tagavarast. Isegi kaitseväe reserv osutus naeruväärseks. Ja seda vaatamata mitme kohustusliku direktiivdokumendi olemasolule.

Raiskamise aeg saab läbi
Kuidas me omal ajal unistasime Euroopa riikide liidust ja NATO vihmavarjust. Nüüd pole abi kummaltki tulnud. Selgus kibe tõsisasi, et kriisiolukorras tõmbas iga liikmesriik teki enda peale ja Brüsseli loodetud abipaketti polegi olemas. Veelgi hullem, solidaarsusele rajatud liidu liikmed hakkasid üksteiselt maskilaadungitega lennukeid üle lööma.

Ja kes siis kõigile appi tuli? Kommunistlik Hiina! Seljatas koroonaviiruse üsna edukalt ja asus kohe majandust taastama. Nüüd ootab kogu maailm, kaasa arvatud Eesti, abi just Pekingist.

Millise õpetunni siis COVID-19 meile annab? Juhul muidugi, kui õppida soovime. Laiemas mõttes astume pärast kriisi uude maailma. Selgus, et senine raiskav arengumudel ei õigusta ennast. Moodsa sõnaga väljendades pole see jätkusuutlik. Lõputu kasumi tagaajamine ei vii inimkonda helgemasse tulevikku. Rikka USA tervishoiusüsteemi hale kokkuvarisemine tõestas seda.

Selgus ka, et solidaarsus on praeguses maailmas vaid tühipaljas sõnakõlks. Kriisiolukorras jäi kogu vastustus rahvusriikide endi kanda. Euroopa liidu piirideta avarus osutus inimese ohtlikuks vaenlaseks. Pohmellis selgus, et piirideta Euroopa on võimetu oma liikmesriike päästma.

Liidu mitmekümne tuhande pealine keskaparaat demonstreeris kriisi olukorras oma tarbetust. Vaatamata aastaid kestnud ohtrale sõnamulinale euroliidu kasulikkustest, ei tulnud koroona puhkedes ühtegi katet. Ainukese sõnumina jäi meelde vaid Euroopa komisjoni president Ursula von der Leyeni sõnum, et eakaid tuleks veel kaua isolatsioonis hoida. Noorte kohta, kes tegelikult viirust laiali kannavad, ei leidnud ta ühtegi sõna.

Vaid kollektiiv suudab rahvuse päästa
Lääne filosoofias peetakse inimest looduse krooniks. Kapitalism lisas siia äärmise individualismi filosoofia, mis ülistab üksikisiku ja tema vabaduste esmatähtsust. Üksikisiku huvid peavad olema ülimuslikud riigi ja sotsiaalsete gruppide huvide suhtes. Meil Eestis kultiveerime juba üle 30 aasta individualismi. Indiviid peab olema ettevõtlik, edukas, teisest parem. Ka Maarjamaal oleme individualismi vastandanud kollektivismiga.

Kuid koroonakriisi päevi kogesime otse vastupidist. Et vaid kollektiivne organiseeritus võib meid päästa. Ka rahvuse! Mitte indiviid, vaid hästi organiseeritud ühiskond võib meid säästa. Ehk mõistis nii mõnigi indiviid, et kogu ühiskonna heaolu tagamine ei ole tühi loosung. Et vaid arstide, eliidi ja kogu elanikkonna ühiste pingutustega suudame kriisi leevendada.

Epideemiate ja sõdade puhul kogeme ikka ja jälle, et ühiskondlik saab individualismist tähtsamaks. Püüdkem siis edaspidi meie maailma ja väikest Eestit hoida solidaarsuse ja üksteise abistamise reegleid jälgides. Muidu tuleb meil oma ülbe suhtumise pärast loodusse ja kollektivismi maksta veel rängemat hinda, kui COVID-19 eest.

Rooma paavst Franciscus II ütles lihavõttepühade eel, et koroonaviirusega maksab inimkond kliima hukatusse viimise eest. Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill lisas juurde, et surnutega tasume ka ohjeldamatu priiskamise ning praalimise eest.

 

 

 

Autor: HEIMAR LENK, ajakirjanik
Viimati muudetud: 16/04/2020 10:38:27