Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Prügitassijad reostavad võõraid krunte ja keskkonda

Võrus Karja ja Roosi tänava vahel asuvatele seni tühjadele kruntidele on maaomaniku meelehärmiks juba poolteist aastakümmet veetud kõikvõimalikku prügi. Foto: Helin Pächter

Kõrvalisemate kinnistute omanikud ja omavalitsused kurdavad, et inimesed reostavad võõraid maalappe, surnuaedade prügikonteinereid ja jäätmekonteinereid kõikvõimaliku olme- ja ehitusprügiga. Vastukaaluks aga pahandavad mitmed kodanikud: legaalne ja keskkonnasäästlik prügist ning eriti ehitusjäätmetest vabanemine on kohati kaunis tülikas ja kallis.

„Konkreetselt meie elamuarenduse kruntidele toovad linnakodanikud ehitusprahti ja muud soga,” pahandab Võru kinnisvaraarendaja Helin Pächter OÜst Marikon Grupp. „Asi jätkub päise päeva ajal. Subaru Outback, järelkäru numbriga (...), andis eile panuse meie krundile. Meie oleme 15 aastat koristanud ja ära vedanud ja siis keskkonnainspektsioon helistab, et miks teil prügi krundil on. Saatsin jäätmeveo kviitungi, siis rahunes maha. Trahvi veel ei teinud! Jõuetuks tegev olukord ...”

Marikon Grupile kuuluvad juba poolteist aastakümmet krundid endise Võru lihakombinaadi alal Roosi ja Karja tänava vahel. Täpselt sama kaua ollakse hädas prügistajatega.

„Nüüd on juba ära koristatud. Jälle!” rääkis Pächter LõunaLehele viimase juhtumi kohta. „Ja äsja, kuna meil olid kopad kohal, siis oli võimalus ka krunt osaliselt ära turvata. Kõike küll ei saa. Tõstsime plokid ette ja panime keti sissesõidutee peale. Aga kolm krunti on meil ikka turvamata, sest meil ei ole võimalik seda teha.”

„See on üsna keeruline probleem olnud 15 aasta jooksul,” jätkas arendaja. „Päris kole on see. Ja meie krundi ja linna tänava vahel on kraav, mis on igal kevadel sõna otseses mõttes prügi täis. Kas mööda minnes või öösel või millal need kogused sinna pannakse. Pean igal kevadel seal „Teeme ära!” tegema. Nii ka sel aastal jälle. Päris kummaline on, et toodi ka päris päise päeva ajal autodega. Meil on nii mõnedki fotod nendest, mida küll ei hakkaks avalikustama – las jääb inimeste südametunnistusele.”

Viimast prügilaadungit ei saanud Võrus ega Umbsaares äragi anda ja see tuli vedada Tartusse prügimäele. Nimelt oli tegu kõikvõimaliku mittesorteeritava prügiga, mis muu hulgas sisaldas tuhaga täidetud klaaspurke ja kõikvõimalikku muud sodi. Konteineri tellimine maksnuks tuhandeid eurosid.

„Ja seda on veel, seda prügi,” kurtis Pächter. „Ja seda võsaalust, mis veel vaja koristada. Kui Koreli oja poole minna, siis pajuvõsa vahel jalutades näeb riidehunnikuid ja autovaruosi ja ... Midagi sai sealt välja võetud, aga see oleks meie jaoks eeldanud järjekordseid tuhandeid rahasid. Viimane prügivedu oli eelmisel talvel novembrikuus, siis oli arve 600 ringis. Nüüd läheb kuskil 1000 eurot ja rohkemgi, sest see ei ole lõpetatud. Mul pole aega ja vahendeid selleks hetkel.”

Mugav koht prügistajatele
Kinnisvaraarendaja ehitab praegu endise lihakombinaadi alale esimest ridaelamut. Koht on hea: üsna keset linna ja läbisõidetav. Ning see on ka üks põhjuseid, miks võõrastele kruntidele prügi veetakse.

„See on mugav,” selgitas Pächter. „Keegi siseneb Roosi või Karja tänavalt, sõidab autoga läbi, kallab prügi maha ja läheb siis edasi.”

Ligipääsu ja prügistamist takistavaid plokke on alale paigaldatud küll, aga püsivalt neid paika jätta ei saa. Nimelt laseb maaomanik vajaduse korral kasutada oma tühje krunte linna hüvanguks ladustamisplatsina. Näiteks hoiti seal alles üsna hiljaaegu Võru keskplatsi ehitamiseks kasutatud tänavakive. Tänavate ehitamise ajal lubatakse kruntidel hoida killustikku või liiva. Raha kinnisvarafirma selle eest ei võta.

„See on eeldanud, et me ei saa sulgeda krunti,” rääkis firma esindaja. „Linn on öelnud, et tehke inimestele läbipääs võimatuks või takistage. Me pole saanud seda teha, sest vastasel juhul oleks võtnud ka võimaluse ladustamiseks. Ajast aega on firmad seda teinud, kui on vaja olnud linnas mingit teed või midagi lappida. Me pole kunagi raha võtnud. Ja vastutasuks oleme saanud selle prügi endale.”

Pächteri sõnul on keskkonnainspektsioon maaomanikku mitmel korral trahviga ähvardanud, kuid loobunud siis, kui neile on näidatud prügiveokviitungeid. Ka linnavalitsuse keskkonnaspetsialistid on ühendust võtnud seoses teadetega, et kruntidel leidub keskkonnaohtlikku prügi.

„Aga see pole olnud meie prügi,” ahastas ettevõtja. „Olen sellega tegelema sunnitud. Selline paratamatus, millele ei ole olnud head lahendust. Tahan loota, et tänaseks päevaks on see lõppenud ja et inimesed saavad aru, aga ma ei ole selles kindel. Sest kui käin jalutamas Kose metsades, Barruse ja Taara linnaosa vahelises metsas, lähen Käätso poole või Vagula äärde, siis metsa vahel on ikka väga palju prügi. Kasutatakse ära neid teise maailmasõja aegseid süvendeid ja seal on igasugust, mida inimene ei saa panna oma olmejäätmete prügikasti.”

Pächter märkis ka, et näiteks Umbsaare ümberlaadimisjaamas võib prügist vabanemine maksta 162 eurot tonni eest – ja tavainimesele on see väga kallis. Lisaks on see kaunis ebamugav: näiteks katkised kasvuhooneklaasid tuleb ise käsitsi konteinerisse laadida ja puudub võimalus need tänapäevasel moel kasvõi transportöörilindile kallata.

„Tehniline pool on hästi primitiivne ja hoolimata sellest maksab see palju,’’ võttis Helin Pächter kokku.

Jäätmetest vabanemise konksud ja kallidus
Ka mitmed teised LõunaLehega suhelnud inimesed on rääkinud jäätmete äraandmise kallidusest ja ebamugavusest. Üks kodanik soovis töö juurest vanu tahmakassette Võru jäätmejaama viia – ja pidi need ära andma eraisikuna, sest firma esindajana pidanuks ta need Umbsaarde vedama.

„Jah, on äraandmise võimalus, kuid konksudega,” nentis kodanik. „Lihtsam olnuks mul viia maja taha prükkarisse ja oleksin vaevast ja murest lahti. Või siis poetada kuhugi kraam jalust ära ...”

Sama võrulane tunnistas, et ta matab katkised eterniidiplaadid oma krundile täiteks, sest legaalne vabanemine nendest on liiga kallis. Eterniidi üleandmine maksab Umbsaares 115 eurot tonni kohta. Kuna üks suur eterniitplaat kaalub 25 kilo, siis pole ka näiteks kuuri või garaaži lammutamisel keeruline tonni jagu neid asbesti sisaldavaid jäätmeid kokku saada.

Teine kagueestlane kurtis LõunaLehe esindajale eravestluses, et neli eurot pakiruumitäiest ehitusjäätmetest vabanemise eest polnud tema jaoks küll kallis, aga 35-kiloste kottide upitamine ligi 2,5 meetri kõrgusse konteinerisse osutus sisuliselt ületamatuks väljakutseks. Ta lisas, et on kohaliku pakendikonteineri – asula ainsa – juures pidevalt näinud, et see on päevade kaupa paksult täis topitud ja sealjuures kõike võimalikku.

Prügi eest peabki maksma
„Meil on linnavalitsusega olnud mitmeid vestlusi linna ja prügi teemal ja nad ütlevad, et see ongi väga okei – prügi eest peabki maksma,” rääkis Helin Pächter. „Ma saan aru, et peab, aga see ehmatab, kui palju see tavainimesele maksma läheb. Ja nii viiaksegi meie krundile ...”

Pächterit pahandab, et ta peab maksma prügi eest, mida pole ise tootnud. Ning korjama ise kokku näiteks tosinate 50-liitriste prügikottide kaupa klaastaarat, olmejäätmeid, riideid, kilet, vahtplasti ja kõike muud rämpsu.

Kinnisvaraarendaja märkis, et praegu on piirkonnas käsil esimese maja kommunikatsioonide ehitus ja järgmised ootavad oma järjekorda. Enne prügi koristamist ei saa teadupärast ehitustöid teha. Kuue krundi jagu on ettevõte suutnud laga ära koristada, kuid kokku on neil ehituskrunte 11.

„Inimesed võiks ju aru saada, et kohaselt võiks käituda,” sõnas Pächter. Ta lisas, et jalakäijatele ja ratturitele on praegu kruntidel harjumuspäraselt läbipääs tagatud, ja avaldas lootust, et seda ei kasutata kurjasti – prügi tuues.

Linn: arvatakse, et linnaruum ei kuulu kellelegi
Võru linnavalitsuse keskkonna- ja järelevalvespetsialist Tiina Randjärv tõdes, et paraku kipub linnas mõnedele tühjalt seisvatele kinnistutele prügi kogunema. Näiteks Põllu tänava mahajäetud garaažide juurde viiakse vanu rehve – mis siis, et neid saab Jaama tänaval Kuusakoskisse tasuta ära anda.

Eraldi teema on olmeprügi vedamine näiteks surnuaia prügikasti ja pakendikonteineritesse. Randjärv rääkis, et koos kalmistuspetsialistiga on järjekindlalt probleemi lahendada püütud, jäätmete omanikke üles otsitud ja neilt küsitud, miks nii käituti. Viimati toodi surnuaia konteinerisse korraga viis kotti jäätmeid. Üks sisaldas nelja tartlase nimedega ajalehti ja otsepostitusi, nood aga kinnitasid, et pole aastaid Võrus käinud. Selgus, et üks tartlane oli korjanud naabritelt tulehakatiseks paberit ning otsustanud need Võrus lähedaste kalmul käies miskipärast sealsesse olmeprügikasti visata – mis siis, et Tartus saab vanapaberi kenasti spetsiaalsesse konteinerisse viia.

„Sellest, miks inimesed käituvad nii või teisiti, on tõesti raske aru saada,” nentis Randjärv. „On olemas erinevaid uskumusi, nagu näiteks see, et sorditud jäätmed on tooraine, mille eest tuleks peale maksta, ja kui ei maksta, siis ei sordi. Veel selline väär uskumus: milleks sortida, niikuinii viiakse kõik ühte kokku – nii tegelikult ei tehta. Väga tugevalt on mõnedel inimestel sees mõtlemine, et linnaruum ei kuulu kellelegi ja „teil on ju olemas need, kes peavad koristama“. Veel on paraku tavapärane selline käitumine: põletan rämpsu-plasti jne ära, nii saan sellest lahti. Põletamise käigus aga rikutakse õhk nii endal kui poolel linnaosal.”

„Enamasti ei ole probleem selles, et inimene ei tea, kuidas käituda, vaid pigem ei peeta jäätmevaldkonda oluliseks,” lisas linnavalitsuse esindaja. „Teatakse väga hästi, kuidas jäätmeid sortida, aga kui sorditud jäätmete äraandmine on keeruline, siis puudub selleks motivatsioon.”

Randjärv tunnistas, et eks inimeste kurtmisel ole mingis osas alust ka: mõnd sorti jäätmeid võib tõepoolest olla tülikas ära anda ja teatud jäätmete eest tuleb tasuda. MTÜ Võru Jäätmekeskus on asunud oma tegevust ümber korraldama ja see võib kaasa tuua mõningaid arusaamatusi. Lühikese tänava keskkonnajaamal on plaanis soetada autokaal, mis muudab suuremate jäätmete käitlemise kindlasti ladusamaks.

„Mis puudutab jäätmete eest tasumist, siis Eestis kehtivate seadustega on pandud jäätmevaldajale kohustus jäätmete eest tasuda, seda siis näiteks nii eterniidi kui ka vanade akende eest,” selgitas ta. „Elanikes tekitab arusaamatust asjaolu, et Võru vallas korraldatakse eterniidijäätmete kogumisringe, kus elanikud saavad asbesti sisaldavaid jäätmeid ära anda tasuta, aga Võru linna elanikel sellist võimalust ei ole. Tegemist on KIKi rahastatavate projektidega ja see on KIKi seatud tingimus, et tasuta eterniiti võib koguda ainult mittelinnalistest piirkondades.”

Jäätmete vastuvõtmise tingimused ja hinna kehtestab Randjärve sõnul MTÜ Võru Jäätmekeskus. Nende jäätmete nimistu, mida võetakse vastu tasuta, tuleneb õigusaktidest. Nii näiteks korjavad pakendiettevõtjad avalikest konteineritest kokku pakendid ja Võru linn maksab kinni selle, et kodanikud elektroonikajäätmed tasuta ära anda saaksid. Paljude muude jäätmete äraandmise eest tuleb inimestel tasuda ise vastavalt hinnakirjale.

Muret prügiga mujalgi
Põlva valla keskkonnaspetsialist Reelika Raig ütles, et nurgataguste ja tühjalt seisvate kruntide prügistamine pole vallas väga suur, aga tõsine häda on sellega, et pakendikonteinerid topitakse igasugust olmeprügi täis.

„Inimesed ei vaevu süvenema sorteerimisse ja reeglite järgimine tundub raske ning nad kasutavad esimesi ettejuhtuvaid lihtsaid viise oma olmeprügist vabanemiseks,” pakkus Raig põhjuseks. „Mõnel juhul võib olla probleemiks see, et suvilakinnistul puudub korraldatud jäätmevedu ja siis mööda minnes poetatakse olmeprügi kott või mõned ehitusjäätmed avalikku pakendikonteinerisse. Samuti võib tunduda inimestele jäätmete üleandmine kallis – ehitusjäätmed. Tihti on ka rehve ebasobivates kohtades, kuid see on täiesti arusaamatu, sest jäätmejaamas on võimalik neid tasuta ära anda. Sama on ka koduelektroonikaga.”

Inimesed kurdavad, et jäätmejaamas on mõnesid jäätmeid ära anda tülikas ja kulukas: näiteks eterniiti, vanu aknaid. Kuidas kommenteerite?

„Nagu ehitaminegi on kallis, on ka jäätmete korrektne käitlemine kallis,” vastas Põlva keskkonnaspetsialist. „Tülikuse kohta ei oska kommenteerida, kuna kõik on suhtumise küsimus. Osa näeb probleemi, teised võimalust, et saab korrektselt jäätmejaama ehitusprahti või muud ära anda. Eterniidi puhul on ikka vallad püüdnud vastu tulla ning KIKi toetusel on võimalik eterniiti kas tasuta või soodsamatel tingimustel vastu võtta.”

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 04/06/2020 10:51:28

Lisa kommentaar