Svetlana Otsing (vasakul) ja Juta Kund (paremal) lubavad abivajanutega edasi suhelda. Foto: Mari-Anne Leht

Nädal tagasi tõmmati Võru- ja Põlvamaa vabatahtlike projektile joon alla, kuid enamik vabatahtlikest seltsilistest lubas jätkata abivajanute – siinkandis oli neid 108 – külastamist. Koos veedetud aeg oli seltsi pakkunute sõnul mõlemale poolele meeldiv ja kasulik.

Ülemöödunud aasta lõpul ja läinud aastal said vabatahtlikeks seltsilisteks soovijad paaripäevase koolituse ja peale seda, lühema või pikema aja möödudes, alustasid nad kord nädalas abivajaja juures käimist.

„Rääkisime abivajajaga tervisest, tema suhetest lastelastega, kuid ka poliitikast,” ütles Juta Kund Põlva vallast. Ta lisas, et tunnetas, et abistatav ootas teda kogu aeg ning kook oli pea alati laual. Nad rääkisid tihti ka telefoni teel.

„Tõin ta autoga SEB pangakontorisse Võrru, sest Põlvas enam selle panga kontorit ei ole,” rääkis Kund.

„Ilmselt ei ole sotsiaaltöötajatel nii palju aega, et üksi elavaid vanureid pikalt kuulata,” märkis Kund, kes lubas suhtlemist jätkata.

Teine põlvalanna Svetlana Otsing lubas samuti üle 80-aastase abivajajaga edasi suhelda. „Peale puusaliigese vahetust oli proual raske liikuda ja sellepärast sõidutasin teda autoga päevakeskusse, kontsertidele ja Intsikurmu,” kõneles ta. Pühapäeviti jalutavad nad Otsingi sõnul kahekesi Intsikurmus.

Ühiste väljasõitude kõrval on neil piisavalt teemasid, millest rääkida. „„Prillitoosis” kajastatud teemadest kõneleme pühapäeviti, aga kui teatrisse läheme, arutame, mida selga panna. Sealt naastes kõneleme nii nähtud etendusest kui ka sellest, kuidas publik riides oli,” jutustas Otsing. Ta lisas, et tal on abistatavaga paljude asjade kohta sarnased vaated ja seisukohad.

Võru vallas elav Leili Turvas lausus, et peamised teemad, millest üle 85-aastane naine on talle pajatanud, on tervise ning üksindusega seotud. „Tihti kõneleme aiatöödest ja käsitööst, sest need valdkonnad huvitavad nii teda kui ka mind,” ütles Turvas, kes tunneb heameelt, et saab üksi elavat vanurit toetada. „Me ei ela lähestikku ning ise ma autot ei juhi. Siiani on abikaasa Meelis mind tema juurde sõidutanud ja loodan, et viib ka edaspidi,” rääkis ta.

Turvas lisas, et kokkuleppel abistatavaga on nad ostnud talle poest toitu ja viinud teda ka tohtri juurde. Ka tema sõnul napib sotsiaaltöötajatel vanurite tarvis aega.

Tuge ka IT-vallas
Õnneks on vabatahtlikku seltsi pakkuvate seas ka mehi. Janno Kuus Võrust ütles, et tema on aidanud varemgi, aitab praegu ja edaspidigi neid, kes vajavad nõu arvutiga ette tulevate probleemide lahendamisel. „Eriolukorra ajal käisin isegi ühes hooldekodus arvutit parandamas,” märkis Kuus.

Kalev Sootalu Võrust ütles, et temalt on vanurid arvuti ja interneti probleemide kohta nõu küsinud võtmes, et „äkki tasub moodsa tehnoloogia vahendusel suhelda”.

„Eakad vajavad kuulajaid, eelkõige selliseid, kes mõistavad nende nooruse ja aktiivsete aastate elu ja sündmusi,” sõnas Sootalu. Vabatahtlikuna on ta omandanud eakatega suhtlemise oskust, märkis ta.

Projektis osalenud nimetasid veel, et külaskäigud andsid neile võimaluse vanurite maailma tundma õppida ning paljudele on külastatavatest isiklikud tuttavad saanud.

Seltsi pakuti sadadele soovijatele
„Projektiga pakuti Eestis seltsi 680 inimesele, 108 olid Võru- ja Põlvamaalt, kus sõlmiti leping 43 vabatahtlikuga, neist 36 käis lõpuni,” ütles Eha Paas, Eesti külaliikumise Kodukant vabatahtlike tegevuse valdkonna juht.

Paasi sõnul olid vabatahtlike kohtumistes ülekaalus jutuajamised abivajajaga, kuid paljudel juhtudel tehti midagi koos: loeti, küpsetati, käidi poes ja jalutamas.

„680 inimesest kolmandik sai tänu vabatahtlikele koduseinte vahelt välja,” märkis Paas ja lisas, et tänu vabatahtlikele jäi koju edasi elama 10-11% abivajanuist.

Paasi sõnul oli üle 90% abivajanutest vabatahtlikega rahul. „Nad soovisid, et vabatahtlikud käiksid tihedamini ja veedaksid nende juures rohkem aega.”

Paas tunnistas, et tuli ette ka olukordi, kus seltsi pakkuja ja abivajaja omavahel ei sobinud ja siis tuli viimasele uus seltsiline leida. „See on loomulik, sest inimesed on ju erinevad.”

Tänu projektile said vabatahtlike seltsiliste võimalusest ka teised teada. „Osa sotsiaaltöötajatest suhtus projekti kohe toetavalt, kuid teine osa skeptiliselt,” sõnas Paas ja lisas, et viimastest osa sai aja jooksul aru, et vabatahtlikke saab kaasata küll.

Vabatahtlikud ka hooldekodudes
Võru- ja Põlvamaa koordinaator Laura-Elisa Kägra ütles, kodude kõrval käis osa vabatahtlike ka hooldekodudes. „Hooldekodudes on rohkem neid, keda keegi vaatamas ei käinud, ja nii oli vabatahtlikel võimalus üksikuid külaskäiguga rõõmustada, kuid teisalt oli seal ka hingeliselt raskem õhkkond,” rääkis ta.

Paas lisas, et enamikus kodudes võeti vabatahtlikku rõõmuga vastu, vaid üksikud vanurid ei riskinud abistajat oma koju lubada. Nii abistatavate kui ka abistajate seas olid ülekaalus naised. Paasi sõnul projekt küll lõppes, kuid mitte vabatahtlike tegevus. Ta loodab, et riik paneb peatselt vabatahtlike tegevusele õla alla.

Kagunurgas võtab vabatahtlike tegevuse praegu üle MTÜ Maana, mille juhatuse liige Reet Käär ütles, et nad võivad vabatahtlikke nõustada kohe, kui viimased seda soovivad. „Kes soovib vabatahtlikuks tulla, võtku Maanaga ühendust,” sõnas ta.

„Loodame väga, et riik hakkab vabatahtlike tegevust toetama, sest käima lükatud tegevust on mõistlik jätkata,” lausus Käär ja lisas, et MTÜ juhatuse liikmed nõustavad vabatahtlikke samuti vabatahtlikult.
 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 11/06/2020 10:47:51