Hooajanäitus seob kunstnike põlvkondi

Kuraatorid Jana Huul ja Reet Varblane ning Mall Nukke ja Regina Maretta Soonseina tööd, mis ehivad näitust „lahtiÜhtimine”. Foto: Vidrik Võsoberg

Täna avatakse Vana Võromaa kultuurikojas suvenäitus „lahtiÜhtimine”, mis kujutab kahe põlvkonna kunstnike dialoogi nende teoste kaudu.

Kuraatorid Jana Huul ja Reet Varblane selgitasid väljapaneku sünniloo kohta, et pikalt oli ette valmistatud hoopis teistsugune näitus, aga see pidi sündima koostöös Rootsi kuraatori ja kunstnikega, koroonakriisi tõttu tuli see projekt aga edasi lükata ja kiiresti midagi muud välja mõelda.

„Ja siis ta meil ühistööna tekkis,” meenutas Varblane. „Jana mõte oli, et eriolukord ja ühtehoidmine. Ja algne mõte oli rääkida ühest põlvkonnast. Aga mina ütlesin, et ärme eraldame kedagi, sest mulle kuidagi oli hakanud vanainimeste stigmatiseerimine närvidele käima. „Hoidke ennast, olge kodus, ärge liikuge, ärge tulge” jne. Ja siin on siis esindatud kahe põlvkonna ehk ühe pere kahe põlvkonna kunstnike tööd.”

„Jah, oli eriolukord ja meedia kuulutas, et hoidke eemale, ärge minge esivanemate juurde. Ja siis meil tekkiski see mõte, et ühtehoidmine ja koosolemine on nii oluline, tähtis ja toetav,” täiendas Huul.

Näitus kujutab eri põlvkondade kunstnike dialoogi ning teoste paarid on sündinud mitmel moel. Nii otsustasid kaks erineva põlvkonna elus ja aktiivset kunstnikku vastastikku, millised tööd näitusele valida – näiteks toovad kuraatorid Mall Nukke ja Regina Maretta Soonseina. Või siis tegi meie seast lahkunud kunstniku järeltulija valiku: millise tööga ta tahab oma eelkäijat näidata. Peeter Mudisti (1942‒2013) maalikunstnikust lapselaps Johanna Mudist valis välja vanaisa maali ja täiendab seda oma joonistustega. Kokku on esindatud 11 kunstnikepaari tööd.

Näituse mängulise pealkirja kohta ütlesid kuraatorid, et sageli püüavad noorema generatsiooni kunstnikud oma vanema või vanavanema käekirja vältida, sellest lahti öelda ja midagi täitsa omamoodi teha. Aga näitusel on erinevad tööd koos ja ühti.

Mõned erineva põlvkonna kunstnikud soovisid aga näitusele esitada hoopistükkis koos loodud taiese, näiteks Eve Kask ja Anna Kaarma.

Küsimusele, kuidas näitusele kunstnikepaarid leiti, vastas Varblane ausalt: selle järgi, kes pähe tulid. Ning arutelu käigus leiti nimesid juurde. Mõlemal kuraatoril on ohtralt kogemusi ning see lõi dialoogiks ja näituse sünniks hea pinnase.

„Kui hakkasime neid kunstnikke kutsuma, siis kõik vastasid väga kiirelt jaa, me oleme nõus ja huvitatud,” ütles Huul lõpetuseks. „Tegelikult siin saaks teemat edasi arendada ka kolme põlvkonna kunstnikega. Kuna kunstnikud olid nii kiirelt nõus tulema, siis meile tunduski, et see teema on aktuaalne, see teema kõnetab kunstnikke. Ja ma usun ka, et vaatajaid. Nendevaheline dialoog ja need võrdlused tööde vahel. Et kuidas ema ja kuidas tütar maalib või isa ja poeg või isa ja tütar.”

„Lahtiühtimine“ kuraatorite kirjelduse läbi
„Vana Võromaa kultuurikoja suvenäitus „lahtiÜhtimine“ osutab erinevate põlvkondade kunstnike dialoogi abil iseenesest mõistetavale tõsiasjale, mida argielus kiputakse unustama: kui palju tuge pakub suhtlemine oma lähedastega – ema ja isa, vanaema ja vanaisaga, poja ja tütrega. Näituse mõte tuli eriolukorra füüsilise distantsi hoidmise karmist reeglist, kus nii loomulik laste, vanemate ja vanavanemate suhtlemine oli takistatud. See olukord pani tavapärasest rohkem mõtlema, kui vajalik ja rikastav on põlvkondade ühtehoidmine ning, kui palju vaesemad oleme ilma ema ja isa või tütre ja poja toeta.

Palusime kunstnikest emasid ja isasid valida oma kunstnikust poja või tütre teos, mis on neid kõige enam kõnetanud või mõjutanud. Ja vastupidi – tütar või poeg valis ema või isa teose. Need valikud räägivad ühtehoidmisest, aga ka erimeelsustest. Kuid oli ka kunstnikke, kes otsustasid tulla välja põlvkondadevahelise ühisteosega.

Näitusele on oma töödega tulnud emad ja tütred Eve Kase ja Anna Kaarma, Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonsein, Kai Koppel ja Mara Ljutjuk, Malle Leis ja Sandra Jõgeva. Oma teosed on esitanud isad ja pojad Jaan Luik ja Johannes Luik, Vilen Künnapu ja August Künnapu, Lemming Nagel ja Karl-Kristjan Nagel, Aleksander Suuman ja Imat Suuman, Andrus Kasemaa ja Markus Kasemaa. Kunstnikepaarid on ka ema ja poeg Ulvi Haagensen ja Aksel Haagensen ning vanaisa ja lapselaps Peeter Mudist ja Johanna Mudist.

Kuigi pidev muutumine ja uudsuse nõue ei ole ka praegusest ajast kuhugi kadunud, ei ole meie ühiskond ega ka kultuuriteadvus enam ehitatud üles põlvkondade otsesele vastandamisele. Järjest tavalisemaks on saanud isade-poegade, emade-tütarde koostöö, kunstis ka koosesinemine. Eri põlvkondade suhe, iseäranis kui on tegemist ühe perekonnaga, ei ole kunagi väga lihtne. Kunstnikuks kasvamine ja veel enam kunstnikuna läbilöömine eeldab oma tee leidmist ja nii mõnestki lapsepõlvest kaasa tulnud arusaamast lahtiütlemist.

Vana Võromaa kultuurikoja suvenäituse pealkiri on ajendatud 1960ndate legendaarselt luuletajalt Artur Alliksaarelt, et näiliselt vastuolu sisaldava poeetilise kujundi – lahtiühtimine – abil esitada ambivalentset, kuid väga viljakat suhet elava dialoogina.

Enim hoiame kokku kõige raskemal ajal ja see aitab meid. Hoiame ühte, hoiame kõiki, see ongi ühtehoidmine!”

Näitus jääb avatuks 9. augustini.
 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 18/06/2020 09:53:18