Küsitlus

Kui sageli tellid endale kauba pakiautomaati?

Ilm täna
Võru
13°
Põlva
12°
Otepää
13°
Tartu
13°
Antsla
13°
Valga
13°
Räpina
11°
Tõrva
12°
Võru
18°
Põlva
18°
Otepää
19°
Tartu
20°
Antsla
18°
Valga
19°
Räpina
17°
Tõrva
18°
Võru
19°
Põlva
21°
Otepää
20°
Tartu
22°
Antsla
19°
Valga
21°
Räpina
21°
Tõrva
21°

Viimane maakond sai mälestusmärgi küüditatutele

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Küüditatute mälestusmärgi avasid skulptor Jaak Soans ja Põlvamaa Memento juht Roman Parmas. Foto: Mari-Anne Leht

Leinapäeval avati Põlva raudteejaama ees mälestusmärk võõrvõimu poolt Põlvamaalt Siberisse küüditatutele. Mälestusmärgi rajamise eest hea seisnud Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimehe Roman Parmase sõnul seob mälestusmärk minevikku tulevikuga, kuna annab järeltulevatele põlvedele teada meie rahva ajaloos olnud rasketest aegadest.

Põlva raudteejaama esisele alale kogunesid maakonna mementolased ja nende toetajad leinapäeval, 14. juunil, et austada Siberisse jäänuid ja osa saada Põlvamaa küüditatutele pühendatud mälestusmärgi avamisest. Mälestusmärki küüditatuile on maakonna mementolased ammu oodanud.

Katte mahavõtmise järel nägid kõik, et mälestusmärgi ülemisel osal on kolme loomavaguni pronksist kujund, kahest osast koosneva alumise osa graniidist plokil on ahastust väljendav, käega nägu katva näo kujund, mille ühel pool aastaarv 1941, teisel pool 1949. Ülemisel plokil on sõnapaar „Põlvamaa küüditatutele“.

Mälestusmärgi autor skulptor Jaak Soans ütles avamisel, et vagunid tekitavad mõtte, et nad liiguvad kuhugi, aga kuhu, on teadmata, nagu on teadmata seegi, miks nad lähevad. Ta märkis, et võõral režiimil oli kindel mõte kõik väikerahvad hävitada, sest neid ei olnud režiimile vaja ning parem oli väikerahvad Siberi metsadesse uputada.

„Olin 1949. aastal lasteaias, kui selle ette veeresid veoautod, kust tulid maha mundris mehed ja viisid kolm-neli last kaasa,” meenutas Soans, kelle kodus olid samuti asjad pakitud, kuna tema isa oli olnud Saksa sõjaväes.

„Mälestusmärk on ühelt poolt võlg nende ees, kes puhkavad võõra maa mullas, teiselt poolt annab see järeltulevatele põlvedele teada, mis meiega juhtus,” ütles Roman Parmas, Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees.

Ta märkis, et rängim aeg oli Eestis 1941. aasta, sest siis hävitati meie riigimehi, sõjaväelasi ja vaimuinimesi ning lõhuti riiklikud struktuurid. „Küüditati mitte ainult 1941. ja 1949. aastal, vaid pidevalt kuni 1952. aasta lõpuni,” sõnas Parmas ja täpsustas, et 11 aasta jooksul küüditati toonaselt Võrumaalt, mis oli praegusest suurem, veidi üle 3600 inimese.

Mälestusüritusel osalenud ligi saja inimese seas oli tema sõnul rohkem neid, kes olude sunnil sündisid Siberis.

Idanaabrilt oodatakse vabandust
Riigikogu liige Priit Sibul (Isamaa) ütles, et iga suguvõsa teab küüditamise aastaid ja muudki. „Minu vanaema viidi ära ning minu vanatädi tütar mäletab, kuidas teda meelitati ütlema seda, mida taheti teada.” Sibul peab oluliseks isiklike lugude kirjapanemist, sest need aitavad mälestustel püsida.

Riigikogu liige Tiit Kala (EKRE) märkis, et leinapäevadel mälestame seal kaugel hukkunuid ja austame neid, kes tulid tagasi ja kandsid endas oma riigi ideed.

Kala ütles, et ootab idanaabrilt kahte tegu: materiaalse kahju hüvitamist ja vabandust tehtu eest. „Eelistan rohkem vabandamist, sest see on märgiks, et saame samm-sammult usalduse taastada,” sõnas ta.

Põlva vallavanema Georg Pelisaare sõnul vedas meil selles halvas niipalju, et võõrvõim ei suutnud kõiki küüditada ning et osa inimesi tuli tagasi. „Ülioluline on, et mäletaksime seda, mis juhtus 79 aastat tagasi ja hiljem,” märkis vallavanem ja lisas, et loodetavasti ei pea keegi enam nii raskeid radasid läbi käima, nagu pidid käima küüditatud.

„Jumal on tublide inimeste häid kavatsusi ja töid õnnistanud ning lubanud mälestusmärgi avada kõigi vägivallaga viidute mälestuseks,” ütles mälestusmärgi õnnistamisel Toomas Nigola, Põlva Maarja koguduse õpetaja.

Nigola lausus, et leinapäeval meenutatavad kuriteod pandi toime õiguse nõudmise tähe all, kus kõneldi kõigi inimeste vabadusest, võrdsusest ja vendlusest. „Palju kurja tehti niisugust õigust nõudes, mille taga oli ahnus ja kadedus nende suhtes, kelle majanduslik olukord oli kurja teinute omast parem,” lisas ta.

Kirikuõpetaja rääkis, et kuigi aastad on möödunud, on inimesed jäänud üsna sarnasteks oma kiusatuste, pikaldase taipamise ja kombega ajaloost vähe õppida. „Me vajame väga niisuguseid mälestusmärke, sest need tuletavad meelde nii ebaõigluse läbi kannatanute ja hukkunute mälestust kui ka hoiatavad võimalike homse päeva revolutsionääre kordamast mineviku vigu,” rõhutas ta.

Üritus Põlvas oli siiras ja südamlik
Kohaletulnud mementolased tunnistasid, et neil on mälestusmärgi üle siiralt hea meel, sest nüüd on koht, kuhu laste ja lastelastega tulla ja neile juhtunust rääkida.

„Sündisin Ust-Orda alevikus Irkutski oblastis. Olin kolmene, kui tagasi jõudsime, paraku jäi vanaisa Paul Siberi mulda,” meenutas Vambola Oper, kelle vanemad ja vanavanemad võeti kinni Oraval 1949. aastal.

Oper tahab oma laste peredega minna mälestusmärgi juurde. „Lastele olen küüditamisest rääkinud, kuid lapselapsed ei tea sellest veel midagi, neile tuleb samm-sammult rääkima hakata,” ütles ta ja lisas, et mälestusmärgi juures on kõneldu arusaadavam.

Kaarel Tiganik on sündinud Vengerovi rajoonis Novosibirski oblastis. Tema isa Ain ja ema Amanda küüditati 14. juunil 1941. aastal Antslast. Isa istus kümme aastat vangilaagris. Pere jõudis koju tagasi 1957. aastal. „Avatud mälestusmärgi ees meenus palju isa räägitust,” lausus Tiganik. Ta ütles, et tema pojatütar on 12-aastane, kuid ei tea veel küüditamisest midagi, selle teema peab jutuks võtma.

Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadur-kuraator Terje Anepaio on osalenud repressioonidega seotud mälestusüritustel. „Pühapäevane üritus Põlvas oli karge, siiras ja südamlik, sest kõik kohaletulnute ette astunud kõnelejad olid kaalunud, mida rääkida,” ütles ta.

Anepaiole kui kultuuriuurijale näitas kõnelejate jutu kaalutletus, et meie ühiskonnas tunnetatakse repressioonide mälu kestvuse olulisust ning sedagi, et kohalik kogukond mõistab mineviku väärtuste vajalikkust. Anepaio on ligi 20 aastat dokumenteerinud ja analüüsinud stalinlike repressioonide mäletamist ja mälestamist Eestis. Ta on ERMile talletanud represseeritute elulugusid, kogunud nende fotosid ja esemeid.

„Represseeritud on eriline lõim meie ühiskonnas ja mul on väga valus, et kümned tuhanded Eestimaa inimesed on pidanud need katsumused läbi tegema,” rääkis teadur-kuraator. Teisalt on ta tänulik, et saab nende inimestega suhelda ning nende sitkust, inimlikkust ja positiivsust tunnetada. „Need inimesed aitavad elus õiget kurssi hoida,” ütles Anepaio.

Toetajaid ja aitajaid oli palju
Roman Parmas ütles, et idee püstitada Põlvamaa küüditatutele mälestusmärk liikus inimeste seas juba siis, kui maakonna küüditatud moodustasid koos võrumaalastega ühe ühenduse. Aktiivselt hakkas Parmas mälestusmärgi püstitamisega seotud küsimustega tegelema Memento Põlvamaa ühenduse moodustamise järel mullu kevadel. „Koos Põlva vallavalitsusega me seda asja ajasime ja meie koostöö sujus ideaalselt,” sõnas Parmas.

Sama meelt oli ka Põlva abivallavanem Martti Rõigas, kes avamisel märkis, et „neil oli lust koos töötada, sest mementolased küsisid, mida me peame tegema, ja seda nad ka tegid”.

Oluline roll oli mõistagi skulptoril, kuid oma abikäe ulatas ka Põlva firma OÜ Enda Ehitus omanik Ain Joosep, kes on ka kohaliku Memento ühenduse juhatuse liige. „Tegime mullatööd, valasime vundamendi ja plaatisime selle ümbruse, täitsime ala pinnasega ja lõpuks katsime siirdemuruga,” rääkis Joosep.

Mälestusmärk läks maksma ligi 35 000 eurot, üle poole summast tuli kolmelt koalitsioonierakonnalt, märkimisväärse osa rahast andis Eesti represseeritute abistamise fond, toetasid ka Põlva vallavalitsus ja Põlvamaa omavalitsuste liit ning eraisikud.

Eesti Memento liidu juhatuse esimees Arnold Aljaste märkis, et möödunud leinapäevast on igas Eesti maakonnas küüditatutele mälestusmärk. „Põlvamaa sai selle viimasena ning sealsed mementolased tegid selle koostöös skulptori ja vallaga korralikult ära,” kiitis ta.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 18/06/2020 10:00:06

Lisa kommentaar


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247