VASTULAUSE: kõige olulisem igale spordialale on energiliste eestvedajate olemasolu

Võru spordikeskus. Foto: LL arhiiv

Arvamusloo autoril paistab olevat kõvasti püssirohtu turmtule andmiseks linnavalitsuse pihta, kuid paraku kipub marulise valanguga põrutamisel asi kontrolli alt väljuma ja nii on läinud ka seekord – pikast loost leiab paraku väga vähe tõeseid fakte. Keskendun oma vastulauses kõige olulisemale.

Maidu Laht kirjeldab eelmisel sajandil suuremas osas Eesti omavalitsustest toimunud munitsipaalspordikoolide kaotamist kui üleminekut klubisüsteemile, kus „kõik klubid saavad võrdsetel alustel baase rentida“. Sellise süsteemi näidetena nimetab ta Tallinna ja Tartut. Mäletan minagi seda perioodi Eesti spordis, kuid väidan, et protsessi ajendiks oli omavalitsustel tookord soov raha spordi toetamise arvelt kokku hoida ning omavalitsuse vaeva spordialase huvihariduse korraldamisel vähendada.

Selleks loobuti oma spordikoolide ja seal töötavate kvalifitseeritud treenerite ülalpidamisest ning selle asemel hakati spordiklubidele jagama pearahapõhist toetust, et klubid omal käel sporditegevust korraldaksid. Kas sellega ka kokku hoiti? Jah, selle tõestuseks näide praegusest asjade seisust eeskujuks toodud Tartu ja Võru linna võrdlusena.

Võrus saavad kõik huviharidust pakkuvad spordiklubid käesoleval aastal pearaha 250 eurot lapse kohta. Tartus saavad täpselt sama palju ehk 250 eurot vaid need klubid, mis vastavad hulgale rangetele kriteeriumidele (treenerite kutsetase, kaasatud vanuserühmad, saavutatud tulemused). Sellise range lävendi tõttu saab suurem osa Tartu klubisid pearaha palju vähem kui 250 eurot lapse kohta. Samas rahastab Võru linnavalitsus klubidele antava pearaha kõrval veel spordikooli, mida Tartus enam ammu ei ole.

Maidu Laht on kirjutanud: „Tuletan meelde, et spordikooli üks eesmärk on – spordirajatised on tasuta.“ Väga kummaline eesmärk ühele spordikoolile. Linnavalitsus on seisukohal, et spordikooli eesmärk on pakkuda lastele häid treeningutingimusi ja kvalifitseeritud treenereid. Samamoodi pakume lastele võimalust enesearenduseks muusika- ja kunstikoolis. Erialade valik nendes koolides on alati eraldi teema ja igaühele peaks olema selge, et kõiki spordi-, kunsti- ja muusikaharusid ei ole ka kõige parema tahtmise juures võimalik ühtemoodi toetada. Tuleb teha valikuid.

Käsitledes väljaspool spordikooli tegutsevate spordiklubide ja erahuvikoolide tegevust, väidab Maidu Laht, et „spordiklubid peavad ise leidma raha ala harrastamiseks vajaliku taristu rajamiseks“. Julgen väita, et tõeliselt märkimisväärse investeeringu taristusse on Võru spordiklubidest teinud vaid jalgpalliklubi Võru Helios. Pean siinkohal silmas kunstmuruga jalgpallistaadioni rajamist.

Tegemist on tõesti hea näitega koostööst eraõigusliku spordiklubi, spordialaliidu ja linnavalitsuse vahel. Linn on sellesse projekti panustanud staadionialusele maale pikaajalise hoonestusõiguse andmisega ning ligi kolmandikuga investeeringu kogusummast, mis on vastavalt kokkuleppele tasutud osadena viie aasta jooksul. Ülejäänud raha tuli Eesti jalgpalliliidult ja klubilt endalt.

Projekt viidi ellu klubi initsiatiivil ja klubi võttis omaosaluse rahastamiseks tõesti pangast laenu, mille puhul tuleb pangale ka tagatis välja pakkuda. Praegu on klubil käsil tribüünide rajamine staadioni äärde, ka selle rahastamises osaleb linn. Projekt sai teoks mitme asjaosalise hea koostöö tulemusena ning rajatud staadioni kasutavad vastavalt sõlmitud kokkuleppele koolipäevadel tasuta kõrvalasuva Kreutzwaldi kooli lapsed.

Koostööd sarnase kulujaotuse alusel on linn pakkunud ka mitme teise spordiala eestvedajatele. Kuna linnale ei ole jõukohane rajada igale spordialale oma hoonet, siis tuleb paratamatult tervitada spordiklubide initsiatiivi ja valmisolekut ise panustada. Paraku ei ole ühegi teise ala esindajad seni leidnud võimalust omalt poolt märkimisväärselt panustada. Tegutsetakse edasi baasides, mille on rajanud linnavalitsus avaliku rahaga.

Võru spordikeskuse hallatavas spordihallis, staadionil, Kubija terviseradadel ja teistes linna rahastatud ja ülalpeetavates sportimispaikades tegutsevad kõrvuti spordikooli treeningurühmad, spordiklubid ja eraisikud. Kui mõne spordiklubi esindaja väidab, et „peab ise kõik kinni maksma“, siis oleks tal ju mõistlikum selle raha eest oma spordihoone rajada ja tegutseda seal täieliku peremehena oma parima äranägemise järgi.
Paraku ei näe me sellist initsiatiivi. Põhjuseks on see, et spordiklubid ei maksa kaugeltki mitte „kõike kinni“, vaid hüvitavad kõigest osa linna spordirajatiste ekspluatatsioonikuludest. Rajatisi haldava sihtasutuse Võru Spordikeskus eelarvest moodustab klubide ja eraisikute panus vaid pisut üle kolmandiku. Ülejäänuga panustab Võru linnavalitsus.

Rääkides Võrus harrastatavatest spordialadest, jääb arvamusloost mulje, et sajandivahetusel Võrus teisi spordialasid peale spordikoolis olevate ei harrastatudki. Tegelikkuses ei ole ühegi spordiala poolehoidjad Võrus kunagi jätnud oma ala harrastamata. Väga pikalt ja elujõuliselt on siin tegutsenud näiteks korvpall, jalgpall ja judo. Nende alade klubid ja mitmed teisedki on paljude aastate jooksul tõestanud, et spordiala harrastamiseks ei pea sugugi ilmtingimata olema osa spordikoolist.

Ametlikult ei ole spordikooli osaks saamise taotlusega linnavalitsuse poole isegi pöördutud. Pearahasüsteem ju toimib, nagu kirjutab Maidu Laht isegi! Kõige olulisemaks on igale spordialale energiliste eestvedajate olemasolu. Kui neid ei ole, siis ei aita ka raha ega eelised teiste ees. Kui mõni spordiala tahab spordikooli osaks saada, siis on see omaette arutelu, kus on palju kaalumiskohti ja osalisi ning mille lõpptulemust ei oska ei mina ega keegi teinegi ette öelda.

Kindel on see, et alade valik ei saa olla ühe inimese suva ning spordikoolis praegu harrastatavad alad on Võrus pikkade traditsioonidega. Võru linn on spordikoolis taganud elujõulise ja jätkusuutliku sportliku huvihariduse andmise juba 75 aastat. Spordikool on suurim huviharidust pakkuv asutus Võrus, tänavu 1. jaanuari seisuga 442 õppuriga. Kõigil treeneritel on omandatud treeneri kutse. Jätkub pidev enesearendamine.

Omavalitsustes üle Eesti on tehtud väga erinevaid valikuid toetatavate spordialade osas ja ka klubisid toetatakse eri viisidel ja tasemetel. Omavalitsusi üksüheselt võrrelda ei ole võimalik, aga aastaid spordielu juhtimise juures olnuna julgen väita, et Võru on elaniku kohta tehtavate spordikulutuste võrdlustabelis kindlasti tublimate hulgas.

Võru spordirajatised ja erinevate spordialade harrastamise võimalused ei ole kunagi varem olnud nii ajakohased ja head kui käesoleval ajal ning linna arengukava näeb ette nende pidevat edasiarendamist. See ei ole allakirjutanu subjektiivne arvamus, seda on kinnitanud paljud kogenud spordiinimesed.

Samal ajal on linn viimase 30 aasta jooksul kaotanud kolmandiku oma elanikkonnast. Isegi selles olukorras ei ole võimalik võimaldada parimaid saaliaegu ühtemoodi kõigile spordialadele. Neist on alati puudus. Keegi harjutab ka hilisematel või varasematel aegadel, nagu seda alati on tehtud.

Olemasolevate saalide kasutusaegade ümbermängimisest ei teki neid aegu juurde, uus arenguhüpe saab tekkida vaid uue saali toel. Selle rajamine on linna arengukavas sees ja Maidu Laht on sellest igati teadlik. Kuid kõigest hoolimata on ka praegu spordihall nädalavahetustel valdavalt tühi! Maidu Lahe esindatavale sulgpalliklubile ei sobivat need päevad, kuigi näiteks nii mõnedki spordikooli ja teiste spordiklubide treeningurühmad teevad just nädalavahetustel pikemaid treeninguid ja kasutavad linna koolide ja spordihalli saale, sest siis on seal vabu aegu.

Kindlasti on Maidu Lahele vastates asjakohane märkida, et ta oli veel üsna hiljuti ise mitmeid aastaid Võru spordikeskuse tegevjuht ja istus piltlikult öeldes praeguse olukorraga võrreldes „teisel pool lauda“. Linnavalitsusel tuli sel perioodil ära kuulata erakordselt palju kaebusi erinevate spordialade klubidelt, kelle mureks oli nende ebaõiglane kohtlemine asutuse juhi poolt spordirajatiste kasutusaegade ja -hindade määramisel.

Võib kindlalt väita, et sellist rahulolematust ei ole spordiklubide esindajatelt kuuldud ei varasemate ega hilisema juhi puhul. Linnavalitsus toetas selles olukorras klubisid lisasummadega ning oli toeks ka sihtasutuse juhile sporditaristu jätkusuutlikul majandamisel. Nüüd paneb hämmastama, kuidas sama inimene leiab, et kõik linnavalitsuse poolt spordi valdkonnas tehtav on vale ja ebaõiglane!

Võru linna spordirajatiste kasutamisest rääkides tuleb alati silmas pidada ka seda, et maakonnas on linn tõmbekeskus, kuhu muu hulgas koonduvad inimesed ka sportima ning kuhu on rajatud kõige rohkem suuri ja kalleid spordirajatisi, mille kasutajateks on kogu maakonna elanikud. Näiteks on siin sagedasteks külalisteks Võru valla elanikud. Samas on ka valdadel spordisaale, kuhu minemist ei soovi spordiklubid tihtipeale isegi kaaluda, sest see on seotud täiendavate organiseerimis- ja transpordikuludega.

Paraku ei saa Võru linn võrreldes valdadega sporditaristu arendamiseks kuskilt erirahastust, vaid pigem kaotab järjest elujõulisi elanikke ja sellega maksutulu lähiümbruse valdadele. Ettevõtlikud noored inimesed eelistavad rajada kodu looduskaunitesse paikadesse maal, ehkki tööle, kooli, lasteaeda ja huvikooli käiakse tihtipeale siiski linna ning tarbitakse seega linna rajatud taristut. Selline asjade areng seab linna naabritega võrreldes ebasoodsasse seisu, siiski on just linnavalitsus aastaid olnud spordiklubidele pearahana makstava toetuse tõstmise eestvedajaks. Vallad on olnud visad linna initsiatiivile järele tulema.

Lõpetuseks käsitleksin erinevate spordialade harrastamist lapsevanemate vaatevinklist. Lapse panemisel mõne spordiala treeningurühma on vanema jaoks treeninguaegade ja -kohtade ning lapse alaeelistuste kõrval väga oluline tema rahaline omaosalus. Spordi valdkonnas kõigub see 15‒26 euro vahel kuus ja siia vahemikku jäävad nii spordikooli kui ka kõigi spordiklubide treeningurühmade omaosalused. Mõlemal juhul läheb lapsevanema omaosalus lastele pakutava hüvanguks ja aastad on näidanud, et rahastusmudel pearaha + lapsevanemate omaosalus võimaldab tegutseda ja areneda väga erinevate spordialade klubidel. Seda tõestab muu hulgas veenvalt ka sulgpalliharrastajate arvu kiire kasv Võrus viimastel aastatel.

Lisan siia info veel ühe suhteliselt uue huvihariduse ja -tegevuse toetusmeetme kohta. Tänu riigi poolt huviharidusse suunatud lisarahale on linnavalitsus saanud viimasel kolmel aastal mitmetesse tuhandetesse ulatuvate summadega toetada spordiklubisid sportimisvahendite soetamisel ja treeninglaagrite kulude katmisel. Vallad on sama raha kasutanud pigem lapsevanemate toetamiseks, hüvitades nende omaosalust. Leian, et linn on ka siinkohal just spordiklubisid kui teenusepakkujaid toetades teinud õige valiku.

Spordielu juhtimise teemadel võib ja tulebki diskuteerida nii täna kui ka tulevikus, kuid seda teevad kõik asjaosalised kindlasti parema meelega siis, kui suheldakse hästi argumenteeritult ja partnerite suhtes viisakaks jäädes.

 

Autor: SIXTEN SILD, Võru abilinnapea
Viimati muudetud: 18/06/2020 10:16:02